FILMIPORTFELL: Klõšeiko, Mare Vint, effid
Möödunud reedel esilinastus Tallinna Kinomaja publikust tulvil saalis kolm uut dokumentaalfilmi eesti kunstnikest, kõik valminud Eesti Kunstnike Liidu tellimusel. Nendeks olid “F.F.F.F. läheb laiali” (Kuukulgur Film 2005, režissöör Marko Raat), “Mare Vint” (Exitfilm 2005, režissöör Anri Rulkov) ja “Jaan Klõšeiko” (Estonia Film 2005, režissöörid Eve Ester, Igor Ruus).
Kolm üksteisest kontseptsioonilt täiesti erinevat filmi tabasid kõik midagi väga iseloomulikku portreteeritavate staatuses ja representatsioonis, kuid kolmest tööst jäädvustas oma “ohvrit” kõige vahetumalt ja objektiivsemalt, n-ö traditsioonilise dokumentaalfilmina Estri ja Ruusi töö legendaarsest kujundajast ja seltskonnafotograafist. Ääretult joviaalne, mõnusa huumorimeelega ja alati kordumatut teksti esitav boheemlik Jaan Klõšeiko mängib värvika kujuna iseenesest režissööridele trumbid kätte, kes lasevad kunstnikul jalutada Tallinna vanalinnas tema töö- ja saatusepaikadega seotud majade marsruudil ning kõnelda oma elufilosoofiast kohvikus, kus “on linna parim kohv”. Esteetiliselt on “Jaan Klõšeiko” üsna keskpärane film, mis mõjub eesti ühe esikujundaja suhtes kaunis hoolimatult, samas on film vaba lavastuslikkusest. Tegelane on ehtne. Klõšeiko töödest-tegemistest käib film asjaliku lühidusega üle, tutvustades teda nii fotograafi kui raamatu- ja ajakirjakujundaja ning lektorina. Film jätab mitu otsa lahti ning Klõšeiko senini avalikkuse eest suuresti varjus olnud tegevus vääriks järge mõne teise filmina. Näiteks, kui ma ei eksi, peaks Klõseikot pidama nõukogude eesti esimeseks seltskonnafotograafiks – eesti 1960.– 1970. aastate avangardi kodupiltnikuks – ning see aspekt alles ootab põhjalikumat käsitlust.
Vastuoksa filmile Klõšeikost on film graafik Mare Vindist range režiiga lavastus ja dokumentaal ühtaegu. Raamid, millega rafineeritud värvipliiatsijoonistusi tegev Vint ümbritsetakse, rõhutavad tema kuulumist rangelt korrastatud keskkonda ja auväärsesse seltskonda. Aga, see film on Vindist anno 2005 (see pole etteheide filmi tegijaile) ning annab sellises vormis tõlgendada avangardi etableerumise dokumenteerimisena, kui teada Vindi minevikku. Nii et filmi alusel ei tohi teha järeldusi kunstniku koguloomingu kohta. Muide, Mare Vindi filmimonoloog oma töödest on kunstniku loomemeetodi kõige täpsemaid kirjeldusi, mida olen kuulnud.
Põhjalikke taustateadmisi eeldab ka Marko Raadi stiililt eklektilise filmi vaatamine. 50minutiline intertekstuaalne linateos laialiläinud ehtekunstnike rühmitusest F.F.F.F. algab nagu kunstiline film ja lõpeb nagu dokumentaal. Kuidas uurida ühe loomingulise grupi ajalugu (rühmaidentiteet versus individuaalne eneseteostus, sõprussuhted, võõrandumine), on olulisim küsimus, mis mu meelest filmis teadvustub. Mõrkja meeleoluga töö on kohati valusalt aus, vilistades sageli sõpruskonna konventsionaalsetele käitumisreeglitele.
