Filosoof, kes uurib omakasu ja altruismi vahekorda
Margit Sutrop pani sel suvehommikul 7. juulil 1997 selga šiki kostüümi, aga
ta oleks võinud oma doktoritöö kaitsmisele ka määrdunud T-särgis või
küünarnukkide kohalt katkise kampsuniga minna. Enesekindel noor daam teadis, et
Saksamaa Konstanzi ülikooli auväärne professorite kogu hindab vaid seda, mis on
ta peas.
“Varem või hiljem lähed sa sel kaitsmisel põhja nagu purjekas, mida
ründavad korraga torm, piraadid ja veealused karid,” olid
doktorantuurikaaslased hoiatanud.
Aga Dorpatis ehk Tartus ajakirjandust
õppinud Margit Sutrop ei kavatsenudki eelseisvate küsimuste-piigitorgete all ja
tees-antitees mõõgavahetuses kokku variseda, ta tundis väitlusest pigem
naudingut. Vaielda oli talle juba lapsest saati meeldinud ja viis aastat
süvenemist Konztanzi Alpide ja Bodensee järve vaikuses olid ta viinud vaimsesse
tippvormi.
Peas kees tummine mõttesiirup, millest võis tundideks
teemakohast juttu lahjendada ja mis tahes vastuargumendi kummutada.
Oma
doktorieksami teemade – Adam Smithi moraalifilosoofia, postmodernse
kirjandusteose kriitika ja kunstiteose defineerimisvõimaluste üle oleks Margit
Sutrop sel hommikul võinud vaielda ükskõik kellega maailmas. Peaasi, kui
professorid omavahel tülli ei pööraks, koolkondadevahelist sõnasõda pidama ei
hakkaks!
Paar tundi hiljem tõusis kõrge kogu, sõbralik, hallineva habemega
Gottfried Gabriel, kogu aeg millegipärast oma võimsaid õlgu kehitav Karlheinz
Stierle ja ümmarguste prillidega, hästi kiiresti rääkiv vanapoiss Gottfried
Seebass Margit Sutropi ees toole kolistades püsti.
“Summa cum laude” ehk
“suurepärane!”, kõmistas kirjandusteadlane Stierle tulemuse.
Mitte “Frau
Sutrop” nagu enne, vaid “Frau Kollegin!” pöördus filosoof Gabriel verivärske
doktori poole. See oli tõeline tunnustus.
Viis aastat Konstanzi
raamatukogus, nagu vabatahtlik vang riiulite vahel vaipkattega põrandal
istudes, oli doktorant Margit Sutrop otsinud mitte lahendust probleemile, vaid
lahendamisväärset probleemi ennast. Mis on see, mida ma tahaksin
uurida?
Humanitaarteadus pole molekulaarbioloogia, kus ülikoolilõpetajat
ootab kindlale probleemile pühendunud labor ja uurimisrühma targa härjana eest
vedav juhendaja.
Filosoofias pead ainult oma jalgadel seisma, ise teema
piiritlema ja ise positsioonini jõudma.
Aga tarkade inimeste ustele võib ju
ikka koputada. Mitte nagu vaenelaps, aga nagu uudishimulik Pipi ühes hästi
lõppevas teadusmuinasjutus.
“Võiksid vaadata, mis see hermeneutika on,”
surus Marju Lauristin kirjanduskriitikaseminarides silma paistnud noorteadur
Margitile oma Ropka-kodust nii palju raamatuid kilekotti, et sangad rebeneda
ähvardasid.
“Mida sa tegelikult tahad?” küsis tema Tartu ülikooli
raamatukogu üksikkabiini sisse põiganud Margiti käest skeptiliselt Madis Kõiv.
“Aga kui sul on idee, mida kõik laidavad, hakka just sellega tööle.”
“See
pole üldsegi banaalne, kui sa julged filosoofiliste probleemide kohta oma
arvamust avaldada,” muheles Oxfordi ülikooli kaunilt pügatud murul Margiti
kõrval jalutades lokkis juustega professor Alan Montefiore. “Filosoofias ei saa
kunagi kõike ära öeldud, sest iga inimene mõtleb isemoodi, ja kõik, mis ta
ütleb, on igal juhul ainulaadne.”
“Kus on kirjandusteos? Kas autori peas,
käsikirjas? Lugeja silmades? Või rahva mälus?” küsis Margit Sutrop oma
doktoritöös “Fiction and Imagination. The Anthropological Function of
Literature” (“Fiktsioon ja kujutlus. Kirjanduse antroploogiline funktsioon”).
Ja sai Konstanzi maakonna preemia aasta parima dissertatsiooni eest.
Filosoof aitab pigem küsimusi seada, kui vastab. Nüüd kirjutab Saksamaalt
Tartu ülikooli filosoofiaprofessori ja eetikakeskuse juhataja toolile jõudnud
Margit Sutrop uut raamatut, 18. sajandi mõtlejast Adam Smithist, egoismi ja
altruismi vahekorrast.
Eestis valitseb mentaliteet, et kasu nimel on kõik
lubatud. Et kui majanduslikku edu saavutad, saavutad kõik. Samas soovivad kasu
nimel ja naabri eeskujul rabelejad jääda inimesteks, leida heakskiitu kõigi
silmis. Aga kas teised hindavad ainult rikkust?
“Smith väidab, et ükski
inimene ei saa eralduda oma kullamäe otsa,” räägib Margit Sutrop, vaadates oma
kabinetiaknast valvsusele kutsuvat kuldset kukke Tartu Jaani kiriku tornis.
“Iga inimene on seotud tuhandeid sidemeteid pidi teiste inimestega.”
Kui 18.
sajandil oli võimalik egoismi ja altruismi dilemmas enese jaoks selgust saada,
peaks see olema võimalik ka 21. sajandil.
Eestlased janunevad filosoofiliste
arutelude järele, ütleb Margit Sutrop ja viitab Martin Heideggeri teose
“Sissejuhatus metafüüsikasse” kiirele kadumisele raamatupoe letilt.