<strong>Millal hakkasid inimesed arvama, et nende elu peaks olema huvitav?</strong>

Aaah! Sellele on muidugi võimatu otse vastata, aga arvatavasti 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Romantismi ja individualismi tulekuga tekkis uus vajadus tähenduslikkuse järele. Me hakkasime end tõeliste indiviididena nägema ja leidsime, et inimene peaks jõudma terviklikkuseni iseendas.

Sel ajal on näha ka igavuse plahvatuslikku kasvu ning väga paljudesse keeltesse ilmub sõna igavus. Aga muidugi on igavuse fenomen olemas olnud kaua-kaua enne seda.

<strong>Igavuse kasv on vist seotud sellega, et mõned inimesed said jõukamaks ja neil oli rohkem aega?</strong>

Kindlasti. Kui oled nälga suremise äärel, on sul palju probleeme, aga igavus nende hulka ei kuulu.

Kui enamus inimesi ei pidanud enam mõtlema sellele, kuidas toidu lauale saaks, jättis see väga palju ruumi elus tähenduslikkuse ihalemisele. Nii et võib öelda, et igavus on luksuse probleem. Aga nendegi probleemidega toime tulemine võib olla keeruline.

<strong>Kas heaoluriikide, nagu Norra, Taani, Soome, Rootsi elanikel on rohkem igav kui Aasias või Aafrikas elavatel inimestel?</strong>

Kui ma oma raamatu kirjutasin, arvasin, et igavus on hilise Lääne modernismi probleem. Aga nüüd näiteks kasutab üks Austraalia antropoloog minu raamatut aborigeenide igavuse uurimiseks!

Eelmisel aastal käisin loengu-tuuril Hiinas. Alul arvasin, et mu teema ei kõneta neid üldse, kuid see polnud üldse nii. Rabav erinevus oli siiski vanuses — vanemad inimesed ei saanud väga aru, millest ma räägin, 25 ja nooremad aga said.

Mõtlesin, et ehk on ühe lapse poliitika tekitanud seal individualismi vallas sarnaseid arenguid paarikümne aasta jooksul, mis meil Läänes võttis aega paar sajandit.

Mis puudutab Aafrikat, siis minu viimane tõlkeleping on sõlmitud just Etioopia kirjastusega.

<strong>Oma raamatus kirjutate, et igavusest võib välja kasvada vägivaldne käitumine või kasvõi näiteks narkootikumide tarbimine. Kas enamasti on igavus siis negatiivse käitumise baasiks?</strong>

Seal on väga selge seos. Selleks, et igavusest pääseda, tehakse erinevaid destruktiivseid asju. Üks põhjuseid, miks ma raamatu kirjutasin, kuid millest raamatus endas ei kirjutanud, oli see, et mu väga lähedane sõber suri narkootikumide üledoosi…

Igavus võib olla väga ohtlik. Varases kristluses usuti, et acedia, igavuse eelkäija, on kõige hullem seitsmest surmapatust: kui jõuad igavusse, marsivad kõik teised patud seejärel uksest sisse ja seod end kõiksugu ebamoraalsete tegevustega. Kõik selleks, et igavusest pääseda.

<strong>Igavus oli varem aristokraatlik nähtus, nüüd on see täiesti demokratiseeritud.</strong>

Prantsuse õukonnas oli näiteks ainult monarhil õigus igavusele. Teistel õukonna liikmetel mitte, kuigi neil oli seal vahel kuratlikult igav!

Kui ütlesid kuninga läheduses, et sul on igav, siis sa ütlesid justkui kuningale, et „Sa oled igav!” See oli suur solvang.

Alati sisaldub igavuses kriitika element, mis ütleb, et miski on ebarahuldav.

Nüüd on enamusel meist igavusele ligipääs. Aga enam pole see kõrge staatuse sümbol — see pole miski, millega uhkeldada.


Avalehele
5 Kommentaari
Loe veel: