Helsingi-Madrid-Helsingi

Turistiklass

26. aprill / 3. mai

Hinne 2/5

Mis on see, mida lennusõidu miinuspoolelt alati esile tuuakse? See on lennukitoit. Seni olen ma lennutoidu üle virisemist pidanud liialduseks, kuna midagi nii hullu, et tahaks appi karjuda, pole olnud. Finnairi lennul Madridi kogesin aga omal nahal, et toiduõudus on siiski olemas ja täies elujõus.

Sõit Helsingist Madridi kestab koos vahepeatusega Stockholmis (edasisõitjad peavad pool tundi lennukis istuma) viis ja pool tundi.

Lendasime välja esmaspäevaõhtuse lennuga kell 16.10. Suunal Helsingi-Stockholm pakuti jooki ja võileiba. Tollel lennul oli juba see halvim võileib, mida lennukis eales antud, lennul Stockholmist Madridi ulatas stjuardess mulle aga mingi asja, mida ta hellitlevalt kanasalatiks nimetas. Kanasalat oli sügavkülmutatud, sisaldas maitsetuid neoonrohelisi jääherneid ja mingit kahte sorti härmas asja, mille päritolu polnud võimalik maitse, värvi ega kuju abil tuvastada. Isegi läbi karbikaane oli näha, et asi on sügavalt jääs. Kuna mu reisikaaslane oli kohmakas inglise keeles juba piinlikkusttekitavalt palju veini tellinud, lükkasin salati kõrvale ja ei hakanud selle üle pikemalt kaeblema, vaevalt ma seda ka sulatatud kujul süüa oleksin soovinud. Magustoit, mango-mousse, oli õnneks toatemperatuuril.

Stjuardessid tundusid turris, kuid on võimalik, et seda muljet võimendasid uskumatult halb toit ja asjaolu, et mulle tundus, nagu oleksid stjuardessid mu reisikaaslast tema kehva inglise keele ja pideva tülitamise pärast pahaks pannud. Paadunud nikotiinikuna soovis ta tungivalt ka vahepeatuses Stockholmis suitsu teha, selliseks puhuks on Finnairil õnneks olemas Nicorette nätsud, mida stjuardess lahkelt jagab, kuigi sellisest võimalusest keegi ei teavita enne, kui vaene suitsetaja närviliselt küüsi närides tualeti poole hiilima hakkab, silmad hõõgumas kui sigaretiotsad.

*

Pikal tagasilennul Madridist Helsingisse võtsin lugemiseks Helsingin Sanomat ja suhtlesin soome keeles. Mulle näis, et naeratati rohkem. Vanem daam, kes teenindas peamiselt äriklassi ja käis turistiklassis kohvi pakkumas, säras nagu päike ja tundus, et tema naeratus ei olnud kramplik. Lend hilines pea pool tundi, kuid see selgus alles lennukis. Kapten teatas rahulikult, et viivitusest ei tasu väga välja teha, sest see pole mitte tehniline viperus; Hispaanias ei ole väike hilinemine lihtsalt pro­bleem. Sihtpunkti jõudsime pea õigel ajal. Toit oli täiesti normaalne, meeldivad soojad kuklid, mida käidi juurde pakkumas, pasteet, sink, salaami juust, kirsstomatid. Magusaks tahvel šokolaadi. Ka teel Stockholmist Helsingisse pakutud kukkel ei olnud justkui nädal aega kuskil pealtpoolt kuivanud ja seestpoolt läbivettinud moodustis, vaid täiesti inimlik bocadillo. Tagasilennul oli lennuk suurem ja, hoolimata suuremast turbulentsist ja pilves ilmast, tundus ka meeskond meeldivam.

Olen Finnairiga varemgi sõitnud, äriklassis Londonisse ja turistiklassis Amsterdami, võimalik, et veelgi, kohe ei meenu. Seni on Finnair mulle väga hea mulje jätnud ja ei oska arvata, miks oli nüüd vaja seda jubedat kogemust jääklompis kanasalatiga. Ma ei saa siinses lennuarvustuses panna ühest hinnet, sest see oleks ebaõiglane. Usun siiralt, et üks ebameeldiv lend oli erand, kuna tagasiteel kohtasin juba varem tuttavat Finnairi, mis on mahe ja lahke.

Fagira D. Morti