Folklooriportfell
Tartus kogunevad 26.-31. juulini maailma folkloristid, et pidada Rahvusvahelise Rahvajutu-Uurijate Seltsi (ISFNR) 14. kongress. Pärast Austrias, Indias, Saksamaal ja Austraalias toimunud kongresse on nüüd peakorraldajaks Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli folkloristid (vt http://www.folklore.ee/isfnr/). Külalisi on oodata Euroopast, Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, Aasiast, Aafrikast ning Austraaliast.
Rahvaluulet on ikka seotud rahvusliku pärandi ja vaimuvaraga. Nii eestlus kui Eesti folkloristika algasid 19. sajandil, kui maarahva lapsed veerisid emakeelseid lugemikke, täiskasvanud arutasid ajalehti ning kirusid mõisasaksu, mõeldes end ajapikku rahvuseks. Sündis folkloori sugemetega kirjandus. Faehlmanni muistendite ja Kreutzwaldi muinasjuttude kunstilises väärtuses ei kahtle vist keegi. Veidi keerulisem lugu on “Kalevipojaga”, mida mõned peavad lauluisa äparduseks, kuid teised näevad selles üha uusi võlusid. Hiljuti võrdles Jüri Talvet “Kalevipoega” Goethe “Fausti” ning Don Juani pärimusega ning sidus Eesti eepose euroopaliku hilisromantismiga. Omapärasel moel vahelduvad eeposes iseteadva autori ja anonüümse rahvatraditsiooni hääl, mis annavad kokku raskestimõistetava hübriidse teksti. Tõsiasi, et suurteos “Kalevipoeg” pandi kirja regivärsi vormis, andis vanale rahvalaulule ülevust juurde. Kui Jakob Hurt asus rahvaluulet koguma, teadis ta juba, et kõige väärtuslikum osa eesti rahvaluulest on regivärss. Tormise, Kaljuste ja Jalaka “Eesti ballaadid” veenavad selles ka tänapäeva inimest.
Ometi on eestlaste eneseteadvust algusest peale miski painanud. See on mure rahva väiksuse pärast ja sellega seoses soov saada suureks. Kas on kedagi, kes poleks nii- või teistsuguses sõnastuses kuulnud Jakob Hurda omaaegse loosungit või selle parafraase, mis kuulutavad vajadust saada vaimult suureks napist rahvaarvust hoolimata? See soovunelm on andnud igasuguseid siirdeid president Arnold Rüütlist teiste rahvuslike mõtte viljelejateni. Carmen Kasski kuulutas: “Astun poliitikasse, sest tahan, et Eesti saaks suurriigiks. Jah, suurriigiks – kui see pole ka võimalik territooriumi ega rahvaarvu poolest, siis vaimult ikkagi.” Kuidas siis saada vaimult suureks?
Paraku pole meie maal “hõbedat-kulda” ega oma kuningriiki, pole isegi keskaegseid eestikeelseid käsikirju, mis esindaksid kadunud põlvede pärandit. 19. sajandi lõpust peale hakkas süvenama arusaam, et paljusid puuduvaid rahvuslikke rikkusi võivad asendada rahvaluule käsikirjad. Jakob Hurda näpunäidete kohaselt hakkasid kasvama eesti rahvaluule hiigelkogud, mille üle tunneme uhkust siiamaani. Hakati rääkima vanavarast, esivanemate varandusest, mille suurust saab mõõta lehekülgede ja muude ühikutega. 1894. aastal esitles Hurt oma rahvaluule kogu järgnevalt: “Minu vanavara aidas on praegu, umbes arvata, 30 tuhat vana laulu, 4 tuhat juttu, 25 tuhat vanasõna, 20 tuhat mõistatust, mõni hää tuhat punkti vana usku… Kõik on kõvasti ja ilusasti köidetud, päälkirja ja numbri alla pandud, kokku 85 suurt raamatut, igaüks läbistikku 800-1000 lehekülge paksud.” 1896. aastal Riias toimunud muinasaja uurijate kongressil peetud kõnes hindas Hurt oma kogu suurust niimoodi: “Üleskirjutused täidavad 9500 poognat ehk pea 20 riisi kirjutuspaberit ja 5535 poognat postpaberit.” Need on kindlasti muljetavaldavad numbrid, kuid Hurt leidis teisegi mooduse, kuidas äratada huvi õpetatud meeste seas, kes Riias Eesti “vanavara väljanäitust” imetlesid. Ta lisas kogule fotoalbumi kogujate piltidega ning kommenteeris seda oma kõnes: “Juhatan kongressi kõrgeste auustatud liikmete tähelepanemise oma kaaskorjajate kujude pääle, sest need kujud on üks tähelepanemise vääriline kogu Eesti silmanägusid, mis ethnographia (rahvaste uurimise) ja anthropologia (inimese uurimise) sõbradele huvitavad võivad olla.” Küllap need silmnäod olidki huvitavad, sest rassiteadus oli igati aktuaalne ja koljukuju põhjal sai teha järeldusi, kuidas hinnata maarahva arengutaset metsluse ja tsivilisatsiooni skaalal.
Eesti kultuuri jaoks on üks valupunkte ikka olnud see, kuidas äratada huvi teistes, kes eesti keelt ei räägi. Selle probleemi ees on olnud ka eesti humanitaarteadused, sealhulgas folkloristika. Isekeskis kõneledes jääb foorum kitsaks ja mõttevahetus piiratuks. Oleme ikka püüdnud teisi üllatada oma rahvaluulekogude mahuga, mis nüüdseks on kasvanud üle ühe miljoni kolmesaja tuhande lehekülje. Mõistagi ei suuda ükski inimene, isegi paljulugenud folklorist seda kõike haarata. On kasvanud vajadus luua folkloori andmebaase ja esitleda olemasolevaid kogusid interneti vahendusel. Käsikirju asendab arvutiekraan, kirjatähtedest saavad tähemärgid.
Muinsushõngulisest vanavarauurimisest on 21. sajandiks kujunenud suures osas kaasaja folkloorile pühendatud distsipliin, kus ei otsita kauge mineviku relikte, vaid pärimust mõtestatakse osana kultuurikontekstist. Muidugi ei kao kuskile ka arhiivipõhine talupoja pärimuse uurimine. Tartu kongress keskendub rahvajutu teooriatele ja kaasaegsetele praktikatele. Rahvajuttu ei mõisteta enam kitsalt muinasjuttude, muistendite, naljandite ja teiste klassikaliste žanridena. Folkloor hõlmab igasugust rahvapärast loomingulisust, mis tugineb traditsioonile. Rahvajutt sünnib sel hetkel, kui inimesed omavahel räägivad, jutustavad, meilivad, kirju vahetavad, mõnikord ka siis, kui ajakirjanik teeb intervjuud või kirjutab artiklit. Tavaliselt esitatakse rahvajutu vormis lugusid, aga Tartu kongressil käsitletakse ka mitmeid süžeetuid folkloori vorme.
Muidugi pakub kongress läbilõike eesti folkloristikast, mille saavutuste mõõt ei ole enam kogutud ühikute arv. Loodetavasti ei hinnata Tartu kongressil meie esivanemate varanduse suurust lehekülgedes, andmebaaside mälumahus ega tähemärkide arvus. Meie vanavara suurus sõltub meie enese mõtlemisvõimest ja oskusest tajuda folkloori tähenduste ruumi määratut ulatust.
