Fosforiit – kas tuleviku maavara?
Sellest, et Virumaa põlevkivi pakub ärimeestele üha suuremat huvi ning uute kaevanduste ja karjääride avamiseks on keskkonnaministeeriumile viimasel ajal esitatud hulk taotlusi, kirjutas Ekspress möödunud nädalal.
Asjaolu, et mõni uus põlevkivi kaevandamise koht on kavandatud samasse kanti, kus N Liit soovis asuda kaevandama fosforiiti, on muutnud kohalikud võimuesindajaid valvsaks. Kas äkki ei huvita lisaks põlevkivile rahamehi ka fosforiit, mille vastu 80ndate lõpus kogu rahvas võitles? Äkki viivad uuel ajal omad ärimehed täide selle, millele nõuka ajal sai käsi ette pandud?
Jutt käib eelkõige kavandatavast Sonda kaevandusest, millele on taotluse esitanud tuntud ehitusfirma Merko tütarfirma OÜ Merko Kaevandused.
Plaanitav kaevandus jääb suures osas küll Sonda valda, kuid otsapidi ulatub ka naabruses asuvate Maidla ja Rägavere valla territooriumile.
Rägaveres, mis oli 1987 fosforiidisõja keskmes, teatakse väga hästi, et Sonda kaeveala piirist vaid umbes viis kuni seitse kilomeetrit Kantkülla löödi vai, kust omal ajal pidi maasügavustesse uuristatama esimene püstšaht fosforiidikihini.
“Kuigi keegi pole nüüd otseselt fosforiidist rääkinud, teeb mind see teadmine ikkagi üksjagu ettevaatlikuks,” ütleb Rägavere vallavanem Helmut Pajula.
Mõte, et Eestis võiks fosforiiti kaevandada, polegi nii väga kohaliku rahva emotsionaalne hirm või täitmatu unelm.
Näiteks 2001. aastal avaldas Eestis juurtega, kuid Austraalias mäenduses suuri tegusi teinud söör Arvi Parbo arvamust, et Eestis võiks fosforiiti kaevandada. See võiks tema hinnangul tuua majanduslikku edu, sest fosforiit asub siinmail maapinnale lähedal ning üsna lähedal on ka potentsiaalsed suured turud, näiteks Saksamaa, rääkis Parbo intervjuus Eesti Päevalehele.
Usutavasti pani nii mõnigi siinne suurärimees auväärt sööri mõtte kõrva taha.
Poliitik Juhan Aare, kunagise fosforiidisõja üks peategelane, meenutab, et ka kümmekond aastat tagasi uuriti, kui mõttekas oleks Eestis fosforiiti kaevandada. Siis näitasid arvutused, et kui jälgida kõiki keskkonnahoiu reegleid, poleks Eestis kaevandatud fosforiidi hind konkurentsivõimeline. “Ma ei tea, kas viimasel ajal on keegi põhjalikumaid sellelaadseid uuringuid läbi viinud. Võibolla on turusituatsioon tänaseks hoopis teine,” ütleb ta.
Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja tehnoloogia osakonna juhataja Rein Raudsepa sõnul pole tõenäoline, et keegi tänapäeval fosforiidi vastu huvi tunneks.
“Ma ei taha küll söör Parbot solvata, aga minu arvates oli tema arvamus fosforiidi kaevandamise osas diletantlik,” märgib ta.
Raudsepa sõnul on praegu siiski Põhja-Aafrikast – Marokost, Tuneesiast ja ka Alžeeriast fosforiiti märksa lihtsam kätte saada. Ka Ameerika Ühendriikides, mis on suurim fosforiidi kaevandaja, on see valdkond väga hästi korraldatud.
Eestis oleks fosforiidi kaevandamine ainuüksi keskkonnakaitseliselt äärmiselt problemaatiline. Asub ju fosforiidikiht Virumaal 30-35 meetrit sügavamal kui põlevkivi alumine kiht. “Kui Rakvere juures fosforiidi kallale asume, võib see põhjustada suuri põhjaveeprobleeme Tallinnas,” toob Raudsepp näite. “Ma pakun hüpoteesi, et selle sajandi esimesel poolel ei saa Eesti fosforiit aktuaalseks,” lisab ta.
Vastuseks hüpoteetilisele küsimusele, kas need, kel on juba põlevkivi kaevandamise luba, võivad võtta maapõuest ka fosforiiti, kui fosforiidi kaevandamine peaks saama Eestis rentaabliks tegevusalaks, kinnitab Raudsepp: “Ei see ei ole võimalik. Siis tuleks ikka uut kaeveluba taotleda.”
OÜ Merko Kaevandused juhatuse liige Peep Siitam ütleb fosforiidi kohta, et ei peab sellega tegelemist perspektiivseks. Kas ka kaugemas tulevikus? “No mitte kunagi ei saa öelda "mitte kunagi", “ vastab ta tuntud Ameerika kõnekäändu kasutades.
