Tiit Blaat

Vaata fotogaleriid!

26 aprilli varahommik, aasta on 1986. Olen juba 9 päeva Nõukogude Armees aega teenimas. Tšehhoslovakkias, Kurzi Vodi nimelises endises külakeses, milles laiutavad vene väekontingendi kolm pataljoni. See paik jääb mulle koduks järgnevaks kaheks aastaks. Kell on 7 hommikul ja pataljon koguneb staabi ette väljakule igahommikuseks rivistuseks.

On rõske ja niiske, kasarmud on mattunud paksu udusse. Loetakse ette viimaseid tsentraalgrupi vägede uudiseid. Kuskil on ajateenija end valvepostil surnuks tulistanud. Kuskil on staabikirjutaja öötöö käigus tukkuma jäänud ja sulepeaga endal silma välja torganud. Poisid nihelevad- ei midagi uut ja huvitavat, saaks juba minema...Samasuguse kiretusega antakse edasi ka teadanne kaugelt kodumaalt. Ei saa ma veel täpselt kogu venekeelsest jutust aru, kuid põhiline jõuab siiski kohale-kuskil Ukrainas, Tsernobõlis, on plahvatanud tuumaelektrijaam. Nojah, mis siis, kehitatakse ümberingi õlgu. Ikka juhtub. Ei taju ka mina olukorra erilisust. Seda enam et ega sündmusest palju rohkem ju ka ei räägita. Vremja vist näitab neid kuulsaid, kopterilt filmituid kaadreid õhkulennanud reaktori kohalt. Ei oska mina nendele kopteripilootidele kaasa tunda, ei aimagi, et vennikesed on tõenäoliselt õige pea surmalapsed. Ja ilmselt ei kujutanud vägagi paljud inimesed ette, mida tähendab kiiritus, radiatsioon... Ja kuhu surmalõksu mobiliseeriti teiste seas ka tuhanded eesti mehed, õnnetuse tagajärgi likvideerima.

Hetkel oleme jälle valikute ees. Vajame energeetilist sõltumatust, eriti just Venemaast. Põlevikivist energiatootmine on keskkonnavaenulik ja kulukas ning ega neid ressursse ka lõpmatuseni jagu. Märksa ökoloogilisema tuuleenergia kasutamiseks tuleks terve Eesti rannik inetuid tuulegeneraatoreid täis pikkida. Ei taha keegi selliste monstrumite läheduses elada, esimesed suuremad protestid tuuleparkide vastu on Hiiumaalt Tallinnani juba kosta. Ja kui palju veel linde nende gereraatorite labade vahel oma elu lõpetavad, on raske ennustada. Seda hoogsamalt surutakse meile peale mõtet meie oma väikesest ja ilusast tuumaelektrijaamast. Kaasaegsed tuumajaamad pidid ju ka kõik väga lollikindlad ja ohutud olema. Kas ikka tõesti? Mercedes pidi ka autode seas kvaliteedimärk olema, tegelikkuses aga lagunevad selle firma autod nagu kõik teised. Ilmselt on kõige ohtum tuumajaam siiski olematu tuumajaam, piisab vaid ühest veast, ebameeldivate asjaolude kokkusattumisest ja tagajärjed võivad olla sellised

Loe lisaks: Lõunasöök Tšernobõlis