Kiievist piki Dnepri jõe kallast põhja poole suunduv maantee on Ukraina mõistes kahtlaselt heas seisukorras. Tähendab, liigute õiges suunas – Viktor Janukovõtši kurikuulsa Mežigirja residentsi poole. Just sellel enam kui 140hektarilisel imedemaal elas Ukraina “tsaar” kuni 21. veebruarini 2014. Põgenes siis Maidani revolutsionääride eest, jättes uksed praktiliselt pärani.

Ukrainlasi jätab residents nüüd juba suhteliselt külmaks. Paljud neist on seal käinud, imetlenud killukest “kummalisest paralleelmaailmast”, tundes uudishimu, tülgastust, samas ka kindlust, et uus valitud tee on õige.

“Huvitav, kas sellesse majja pani ta elama Putini, kui too tal külas käis?” pärib üks külastaja viiekorruselise palkhäärberi kohta.

Mežigirja – kunagine nõukogude ladviku residents – on 5 ­meetrit kõrge ning 54 kilomeetrit pika aiaga ümbritsetud ­kompleks, kuhu kuulub ­Janukovõtši häärber (ehitatud Soome firma Honka poolt aastal 2011), park, parditiik, golfi- ja tenniseväljakud, spaa, spordisaal, kino, jahisadam, loomaaed, lasketiir, viljapuuaed, klooster, garaaž ligi sajale autole ja mida kõike veel. Häärberis võtab pöörane luksus – väärispuit, marmor, kuld ja kristallid – silme eest lausa kirjuks.

Praegu on Mežigirja midagi muuseumilaadset, tõmmates ligi välisturiste. Ükski Ukraina riigiasutus ei taha kompleksi oma bilanssi ning keegi ei tea täpselt, kui palju see kõik on väärt. Janukovõtš erastas selle kõik umbes kuue aasta eest. Oskas üks mees ikka elada...