FOTOGALERII: Vaikus pärast tormi

Pärast mitut aastat sensatsioone mõjub tänavune Londoni portreefotonäitus jõudmisena mugavustsooni, veendus Birgit Püve Euroopa paremaid portreid vaadates. Siiski on lootust, et siia ei jääda kauaks.

Süütu laps äsja tapetud loomaga, pornograafia ja kunsti piirimail tippiv võidutöö... Veel mõni aasta tagasi tekitas Taylor Wessing Photographic Portrait Prize ning sellel põhinev portreefotonäitus Londoni National Portrait Gallerys tahtlikult või tahtmatult ohtrasti kõneainet. Loomulikult pälvib näitus tähelepanu ka praegu, sest endiselt on mainekas konkurss (igal aastal kandideerib 60 näitusekohale üle 5000 töö maailmast, võitjate sekka jõuab neli) valdkonnasisest trendi otsiv ja seda omakorda loov.

Siiski jääb tänavusi võidutöid vaadates mulje, et sisse on küll hingatud, aga välja mitte. Justkui oleks valik lõpetatud juba kohvipausi ajal... Üle on lipsatud isegi galeriile nii üdini omastest sotsiaalsetest ning maailmas olulistest teemadest nagu multikulti, (tehnika-)revolutsioon, globaliseerumine jne. Portree oma peaaegu ammendamatutes võimalustes annab žanrina fotokunstnikele suurepäraseid väljakutseid.

Ehk ei olegi The Guardiani ja Observeri toimetaja Sean O’Hagani kirjutatud kataloogi seekordne eessõna pealkirjaga “Fotograafia ja vaikus” nii juhuslik? Õnneks on see vaikusekäsitlus siiski plussmärgiga ja sügav, mis annab omakorda lootust, et tegemist on ajutise vaikusega enne järjekordset üllatust.

Näitust National Portrait Gallerys näeb 17. veebruarini 2013.