Frank Popp – prügi sorteerimise meistriklass

Noppeid Tartut külastanud Saksa kunstiprofessori maailmast, kes korjab oma loomingu tarvis üles nii tänaval vedeleva kingakontsa kui ka maantee veerde lükatud surnud siili.

Frank Popp (67) on pisike, peaaegu kiilakas ja kannab imelikku sõrmust. Kandilist, auguga, ilma kivita.

Sõrmus on ostetud Tallinnast ja maksis kaks eurot. Popp: “See on just ideena huvitav – sõrmus, millel pole mitte midagi. Ainult auk!”

Ta ajab sõrme õieli. “Mees, kes seda müüs, muidugi ütles, et häh, see on katki, see pole tuhkagi väärt...”

Sõrmusemüüja pahur hääl tuleb Poppil hästi välja. Muidu räägib ta peaaegu samasuguste mõõdetud lausetega nagu Aarne Üksküla.

“...Aga ju ta ikkagi lootis, et äkki mõni idioot tuleb ja võtab ära. Ja mulle katkised asjad just meeldivad!”

Lai profiil.

Emeriitprofessor Frank Popp on loominguline inimene ja tegelikult meeldivad talle absoluutselt igasugused asjad.

Ta võib kunsti teha vanast sõrmkindast, lössi astutud pudelikorgist, maas vedelenud kingakontsast, katkisest nukust, hunnikust pudrunuiadest, kuivanud avokaadost. Ükskõik millest!

Popp: “Kõige kergem viis midagi uut luua on siduda omavahel asju, mis justkui kokku ei käiks. Selles mõttes on kunstiga samamoodi nagu mõnikord toitu valmistades – kui sa ei viitsi poodi minna, siis sa lihtsalt võlud midagi kokku kõigest sellest, mis sul külmkapis leidub!”

(Mis siin arutada, Frank Popp on kolmkümmend aastat Hannoveri kunstikõrgkoolis tudengeid õpetanud ja kunsti keerulise – et mitte öelda abstraktse – olemuse oskab ta lahti seletada igale juhmakale.)

Saksa täpsus.

Kunstiteose valmistamiseks Frank Poppi moodi on kaks võimalust.

1. Ehitada üles korjatud rämpsust kõige uskumatumaid masinaid ja kujukesi, mille peale vajuksid käed rippu isegi “Tähesõdade” režissööril ­George Lucasel, või
   
   
2.  dateerida täpselt iga üksik vidin (millal ja kust see leiti) ja sättida neid siis ülima süstemaatilisusega järjekorda – rasterina, mida on hea lugeda ja ilus vaadata.

Popp: “Muidugi, kõike saab omavahel siduda, aga mitte meelevaldselt. Alati peab olema mingi kontseptsioon!”

Näiteks ükskord sättis Popp järjestikku 144 pudrunuia – ja kontseptsioon seisnes selles, et igaüks neist sai oma nime. Naisterahvaste järgi, keda ta oma elus oluliseks pidas.

Portsul ilmetutel puunuiadel oli hoobilt uus identiteet.

Saksa täpsus II.

Poppi kodu Hannoveri äärelinna ridamajas on tema masinaid, figuure ja rasterisse seatud vidinaid otsast otsani täis.

Raporteerib Eesti keraamik Urmas Puhkan: “Avad suvalise lauasahtli – seal sees on karbikesed klaaskuulidega. Vaatad puhvetisse – juba mingid muud vidinad. Klaasvitriinid ja -kapid igal pool... Ja kõik see on paigutatud tohutult läbimõeldult.

Ma käisin tema juures kakskümmend aastat tagasi ERKI tudengina, aga ilmselt ei lähe see külastus mitte kunagi meelest ära!”

Popp ise ütleb dramaturgiliselt veenva ükskõiksusega, et eks kõik need asjad tal “seal kuskil” on.

 
Saksa täpsus III.

Popp dateerib isegi vana tutvuse märgiks kellelegi kingitud šokolaaditahvli. Niimoodi juhtus Narva muuseumi galeristi Kalev Saarega.

Ja Tartu turult ostetud hakkliha peab talle olema kühveldatud karbi “õigest” nurgast. Kui lihatädi sellega ei soostu, jääb kaup lihtsalt katki.

(Siinkohal olgu lõpuks ometi öeldud, et Tartus käis Frank Popp k õrgema kunstikooli lõputöid hindamas. Ja hakkliha oli tal tarvis selleks, et valmistada kooli rektori Vallo Nuusti perele Königsbergi klopsi.)

Kodurahu.

“Härra professor. See peab ikka väga mõistev naisterahvas olema, kes teiega koos elab.”

Popp: “Ma arvan, et kõik mu lähedased on õppinud üht asja. Frank Popp ongi lihtsalt selline mees, kes suudab absoluutselt kõigest midagi teha! Ja ka teeb.”

(Siiski-siiski, suurema maailmavaluga lugejat peaks rahustama teadmine, et Poppi tore abikaasa Heide tegeleb nukkude ja elevantide kollektsioneerimisega.

Ja et näiteks kasutatud taskurätikuid Frank Popp alles ei hoia. Viskab minema.)

 
Oma aja laps.

Popp: “Ma ju kasvasin pärast sõda, kui polnud ei raha ega ka selliseid mänguasju nagu praegu. Sellepärast tuli igasugust väärtuslikku kraami lihtsalt koguda – ja, mis põhiline, sellest hiljem ise uusi asju teha. Improviseerida.

Nii et minu kirg – ma ei taha öelda, et see oleks haigus – koguda ja eelkõige niimoodi improviseerida on tolle aja märk. Inimene, kellel on kõik olemas, seda ilmselt õppida ei suudaks.”

Provokatiivsus.

Popp on ritta seadnud kingakontsi ja vanu kindaid. Aga ka pooleldi roostetanud pestitsiidipurke ja 46 maantee veeres nähtud surnud siili – siiski, sümboolsete visanditena.

Popp: “Mõni on öelnud, et kogu kunst on poliitiline. Süsteemikriitika. Mina arvan, et kunsti eesmärk on teha nähtavaks nähtamatut – aga selleks ei tohi ta midagi õpetada, vaid peab esitama väljakutseid. Ja kui ma sõidan autoga ja näen tunni aja jooksul teeserval kümmet allaaetud siili, siis on see selgelt oluline märk.”

Pop.

Popp: “Ma arvan – ja see pole eneseimetlus, sest nii on ka teised öelnud –, et minu tööde tüüpiline joon on nende ebatüüpilisus. Nad ei sobitu ühessegi kindlasse skeemi, seal seguneb palju eri žanre.

Nii et minu nimi on küll Frank Popp, aga näiteks popkunst minu looming ei ole. Ongi lihtsalt Frank Poppi kunst, kuigi see kõlab triviaalselt.”

Pop II.

Kolmele Tartu kõrgema kunstikooli lõpetajale kinkis Frank Popp paksu põhjaliku ja suurte ilusate piltidega raamatu oma loomingust.

Autasud said piduliku nimetuse “Popp-Award”.

Eesti.

Popp on sündinud Königsbergis – varasemal Ida-Saksamaal, praeguses Kaliningradis. Ja sellepärast teeb Balti riikides viibimine teda õnnelikuks.

Popp: “Imetore, kuidas siin okupatsiooni järelmõjusid ravida on suudetud. Ma sooviksin samasugust õnne ka Venemaa rahvale!”

Ja kui Frank Popp järgmine kord Eestisse tuleb, siis juba koos abikaasaga. Muide, see külastus oleks arvult juba viies.

 
Eesti kunst.

Aga Eesti kunstist ei tea Popp enda arvates suurt midagi. Ainult Tartu kõrgema kunstikooli lõpetajaid ja seda, mis tänavatel ja parkides näha.

Siiski-siiski, kuulake, mida räägib Narva muuseumi galerist Kalev Saar: “Möödunud aastal käis ta Endel Taniloo juures ateljees – ja siis oli küll vaimustuses. Et nii vana mees, aga muudkui raiub. No Taniloo on ju 85 täis!”

Veel teavad asjasse pühendatud isikud kõnelda, et Poppile meeldib ka ­Eduard Wiiralt.

Ja lõpetuseks veel üks asi.

Frank Poppi nimi ongi päriselt Frank Popp. Ongi selline perekonnanimi.

Popp: “Foneetiliselt ta mu lle kui kunstnikule muidugi meeldib, vaata kas või mu kodulehekülge:

www.poppart.org.

Aga häda on selles, et tavaliselt ei saada sellisest nimest esimese hooga aru.

Näiteks keegi võõras noogutab, et mhmh, teie olete Frank Kopp!

Ma raputan pead. Ei ole, hoopis Popp!

Keegi: jaa-jaa, Topp!

Raputan uuesti pead. See keegi peab väikese pausi, mõtleb. Ja lõpuks...”

“Saab ikkagi aru?”

“Ei, lõpuks ta avastab, et ahhaa, Frank Hopp!”

Frank Poppil on veel:

• Gurulikud maneerid. Peaaegu liikumatud hallid silmad ja äraootavalt paokil suu. “Võib-olla oleks ta hea psühholoog.”
  (Kalev Saar)
  
  

• Silmatorkamatud, peaaegu igavad riided. Must jakk, mustad teksad, ­sileda tallaga mustad tänavakingad. “Aga ma ei tahagi olla kunstnik uhkete rõivastega.”
  (Frank Popp)
  
  

• Olnud Saksamaal 16 isiknäitust. “Maailma mastaabis ta võib-olla nii ­tugevalt ei eristu – aga tundub, et see polegi talle tähtis.”
  (Urmas Puhkan)
  
  

• Kodus suur must riiul mitmekümne tuhande slaidiga. “Ja õige slaidi leiab ta hetkega üles!” (Vallo Nuust)
  
  

• Kasutatud kupee-Mercedes. “Saksamaal täiesti tavaline auto!
  
  Oleks oodanud, et pigem ostab ta näiteks vana roostetanud Põrnika. Aga ei!” (Saar)