Saddam Hussein. Aivar Juhanson

Selle lehe müüki jõudmise ajal võivad Iraagis juba lahingud käia. USA president George Bush ähvardas esmaspäeval Iraagi juhti Saddam Husseini, et kui too kahe ööpäeva jooksul eksiili ei lähe ja Iraak alla ei anna, algab sõda.

Hussein teatas teisipäeval, et tema ei alistu.

Nagu Adolf Hitler ja Vladimir Lenin, on ka Iraagi rahva suur juht ja õpetaja Saddam Hussein sündinud aprillis. Jürikuu 28. päeval 1937 nägi Tikritis vaese talupoja peres ilmavalgust poisslaps, kellele pandi nimeks Husayn (meeldivake). Nime Saddam (purustaja) võttis Hussein endale ise palju aastakümneid hiljem.

Saddamist sai Iraagi president 16. juulil 1979. Päev hiljem ülendati ta välimarssaliks. Oma oskusi tuli Saddamil näidata juba järgmise aasta oktoobris, mil algas sõda Iraaniga. Saddami presidendi- ja marssalikarjäär jäänuks tõenäoliselt väga lühikeseks, kui talle poleks appi tulnud Onu Sam.

Kakskümmend aastat tagasi, 20. detsembril 1983 külastas USA praegune kaitseminister Donald Rumsfeld Bagdadi ja mõlemad mehed surusid teineteisel sõbralikult kätt. “Meil on hulk ühiseid huvisid,” ütles Rumsfeld Saddamile.

USA vajas Iraagi naftat, kuid mitte vähem polnud ta huvitatud Bagdadist kui vastukaalust islamirevolutsioonist haaratud Iraanile. Sõjas Iraaniga käis Iraagi käsi halvasti. President Ronald Reagani erisaadiku Rumsfeldi ja Saddami kohtumine oli tulemuslik. Järgneva viie aasta jooksul ehk kuni Iraani kapituleerimiseni toetas USA Iraagi armeed.

Ameerika luure varustas Iraaki satelliitfotodega Iraanist. Saddamile saadeti relvaembargot rikkudes salaja tanke ja muud rasketehnikat. Ameerika tankid Egiptusele, Egiptuse tankid Iraagile oli võimalik skeem. Saddam sai veel helikoptereid, varustust keemiliste analüüside tarvis, elektroonikaseadmeid jm. Hiljem selgus, et helikoptereid kasutati mürgigaasi pihustamiseks kurdidele.

Kurdide mõrvamiseks 1988. aastal kasutas Saddam sinepigaasi, sariini, tabuuni ja surmavat kokteili VX. Reagani valitsus süüdistas algul hoopis Iraani. Kui aga selgus Iraagi süü, piirduti vaid ametliku protesti ehk näpuviibutusega. Sest jänkisid huvitas eelkõige see, kuidas kaitsta Iraagi naftat Iraani eest. Selle nimel andestati Saddamile palju muudki.

1987. aastal tabas Iraagi rakett kogemata Pärsia lahel seilavat Ühendriikide hävitajat USS Stark. 37 meeskonnaliiget hukkus. USA andestas jälle ja kasutas juhtunut, süüdistamaks Iraani sõja laiendamises lahel. Ameerika üksused hakkasid õhkima Iraani naftaplatvorme ja ründama nende patrull-laevu.

USA on viimasel ajal Saddamilt teravalt nõudnud muuhulgas bioloogiliste relvade hävitamist. Jänkid on nende olemasolus kaljukindlad, sest just nemad aitasid iraaklastel neid luua. Kaheksakümnendatel lubasid jänkid teadlikult Iraagi Aatomienergia Komiteel importida bakterikultuure, mida võidi kasutada bioloogiliste relvade, ka antraksi loomiseks.

Ühendriikide jõuline toetus tõi 1988 Saddamile võidu, aga ka võitmatuse ja karistamatuse tunde. Soojad suhted USA ja Saddami vahel kestsid kuni augustini 1990, mil Iraak tungis Kuveiti. Saddam tegi valearvestuse, arvates, et USA pigistab silma kinni. Ei pigistanud –  järgnes hoopis kiire karistusaktsioon Lahesõja näol. Lahesõda oli Saddamile valus, ent kasulik õppetund.

USA uus sõda Iraagi vastu ei kujune enam jalutuskäiguks kõrbes. Saddam ei korda Lahesõja viga ega kavatsegi pidada jänkidega lahinguid avamaal. Tema soovi kohaselt antakse ameeriklastele hoop linnades ja lahingust Bagdadi pärast kujuneb Mesopotaamia versioon Stalingradi lahingust. Viimane teatavasti lõppes sissetungija enda ümberpiiramise ja hävitamisega.

Bagdadi lahingust tuleb arvatavasti tõesti sõja otsustav moment, mis aga on pigem Berliini lahingu kordumine. Saddam on linna kaitseks toonud oma parimad jõud ustava Rahvuskaardiga eesotsas. 120 tuhat linna kaitsjat ja tuhatkond tanki on paigutatud kolmele kaitseliinile. Peagi varemeteks pommitatavas linnas algavad tänavalahingud, kus iga meetri pärast peetakse valatakse verd.

Saddam on idamaiselt julm diktaator. Tema esimene meeldejääv etteaste selles rollis toimus 1969. aastal, kui Bagdadi südames asuval Vabaduse väljakul poodi avalikult neliteist Iraagi kodanikku, nende hulgas üheksa Iraagi juuti, keda süüdistati Iisraeli heaks luuramises. Enne hukkamist käis võllapuid inspekteerimas tollane Iraagi asepresident Saddam Hussein. Mehe tiirutamine lahtises autos mööda väljakut ning viimaste korralduste andmine ei jäänud avalikkusel tähele panemata. Kümme aastat pärast seda hukkamist tõusis asepresident presidendiks. 

Saddami 23 aastat kestnud valitsemine pole toonud tema rahvale õnne. Kunagine suhteliselt jõukas Iraak, mille tervishoidu, haridussüsteemi, tööturupoliitikat ja põllumajandust toodi ülejäänud Araabia maailmale eeskujuks, on tänaseks päevaks langenud viletsusse. Saatuse tahtel on sotsiaalse häda ilmekaimaks näiteks muutunud Bagdadi üks eeslinnasid, mis nimetati kunagi uhkelt Saddam Cityks. Saddami linnaks nimetatud agulis vireleb umbes kaks miljonit šiiidi usulahku kuuluvat inimest. Seal käinud välismaalased räägivad lastest, kes tuhnivad karjadena söödava otsingutel mööda prügimägesid. Šiiidid on tänases Iraagis tõrjutud inimesed, kuigi nad moodustavad enamuse elanikkonnast. Saddam ise kuulub sunniidi vähemusse, mis tema onupojapoliitika tõttu on tõsunud soojadele kohtadele.

Nagu iga korralik diktaator, kardab ka Saddam kallalekippumist oma väärtuslikule elule. Saddami teisikutest on räägitud juba pikemat aega. Praegu on teada vähemalt kolm teisikut. Nad on diktaatorile kahtlemata vajalikud, sest üks neist hukkus 1984. aastal autopommi läbi. Saddamil on palju vaenlasi.    

Saddam võib jääda Bagdadi lõpuni, nagu Hitler jäi Berliini. Ja tõenäoliselt ta hukkub lahingus või sooritab Hitleri kombel enesetapu. Tal pole kusagile minna. Keegi ei oota teda enda juurde.