19.12.2008, 00:00
Freude am Fahren*
Neljakümne aasta vanune BMW kupee näeb tänapäevalgi hea välja ja liigub samuti krapsakalt.
Kui te noogutate YouTube’ist ligi poolteist miljonit korda vaadatud
“Bemmi uute kummide“ rütmis, kas teate seejuures ka, miks teie
saanil on sinivalge neljasektoriline logo? Või kas te seda teate, et BMW
autode eelkäijaks võib pidada Briti autot Austin? Või et 20.
sajandi viiekümnendate lõpus pidi Mercedes peaaegu BMW omanikuks
saama?
BMW kirju ajalugu
Kõigele
pani aluse 1913. aastal mees nimega Karl Friedrich Rapp, kes asutas
lennukimootorite valmistamise tehase Rapp Motorenwerke. Sinivalged värvid
on pärit Baieri liidumaa lipult ning embleem ise kujutab
pöörlevat lennukipropellerit. Tänase nime, Bayerische Motoren
Werke, sai tehas aastal 1917, kui Esimeses maailmasõjas Austria-Ungari
keisririigi telimusel hakati ehitama V12-mootoreid. Aastal 1919 sõlmiti
aga Versailles’ rahuleping ning BMW-l keelati lennukimootorite tootmine.
Tehas valmistas seejärel rongipidureid.
Esimese
sõidukina ehitas BMW hoopis mootorratta – pooleliitrine R32 valmis
aastal 1923. 1927. aastal alustati Eisenachis autode tootmist, ilmavalgust
nägi pisike sõiduk nimega Dixi, inglise Austin Seveni saksa
versioon. BMW ostis Dixi Company 1928. aastal ära ja BMW 3/15 oligi
esimene “bemm“. Teise maailmasõja eelne periood kulmineerus
mudelitega 327 ja 328.
Antifašistidest bemmiomanike
meelehärmiks ja sõjardite rõõmuks oli BMW Teises
maailmasõjas kogu Wehrmachti mootorite ja mootorratastega varustaja ning
peamine Luftwaffe lennukimootoritega varustaja.
Sõja
järel kahanes BMW väikeseks firmaks, mis vaevu elus püsis.
Valmistati väga ilusaid, kuid kalleid ja kommertseduta sõidukeid.
1955. aasta Frankfurdi autonäitusel esitleti nelja võrratut
mudelit: limusiini, väikeautot Isetta ning sportautosid 503 ja
V8-mootoriga äärmiselt kallist 507. Viimast toodeti vaid 253
tükki ja entsüklopeedia “Klassikalised autod“ hinnangul
on see kõigi aegade ilusaim BMW üldse. 1959. aastaks oli BMW
sedavõrd kehvas seisus, et peaaktsionär Herbert Quandt plaanis
äri müüki Daimler-Benzile. Tehase töölised,
ametiühing ja juhatuse esimees olid aga selle vastu, Quandt suurendas oma
investeeringut ja pööras äri kasvule.
E9
– Eestis ülim haruldus
Kuuekümnendatel
esitles BMW Neue Klasse autosid, mis tõstsid ettevõtte 1970.
aastateks väga heale järjele. Enimlevinud neist olid mudel 1500 ja
02-seeria, hilisema 3. seeria eelkäija.
Arendati ka kupeesid,
tänase 6. seeria eelkäijaid. Bertone disainibüroos kujustas
Giorgetto Giugiaro V8-mootoriga 3200 CSi, sellele järgnesid 2000 C ja CS
ning mudel E9 võimsate kuuesilindriliste 2,8- ja 3-liitriste mootoritega
ning 2800 CS ja 3000 CS. Saadaval oli ka Porschega konkureerinud
sissepritsemootoriga 3000 CSi. Sellest arendati välja BMW tippmudelite
sekka kuuluv kergversioon CSL, mida rahavasuus ka Batmobile’iks
kutsuti.
Homme tahtis kangesti teha tutvust eriti nägusa
kupeemudeliga E9, mida valmistati aastatel 1968–1975 kokku veidi üle
30 000. Sellise auto leidmine polnudki nii lihtne. BMW esinduses sellekohane
info puudus, küll aga teadis vastust internet. Leheküljel www.e21.ee
leidus lahe tegelane varjunimega Nuga, ise ka vanema bemmi E21 omanik, kes
juhatas teed seni ainsa registrisse kantud isendini. Kuuldavasti on ühe
hainina-bemmide entusiasti “kangastelgedel” veel kaks toorikut,
millest mõne aja pärast Eesti E9 kogukond lisa saab.
Teisel katsel toodi auto koju
BMW entusiast
Michel Pihel oli juba ühe E24 mudeli korda teinud ja ihkas saada ka E9
omanikuks. Selle aegumatu kujustus sarnane
b kõigil teiste “haininadega”, eriti meeldis Pihelile
küljeposti puudumine ukse ja tagumise külgakna vahel.
Rootsist Jonköpingist leidiski Pihel sobiva auto ning läks koos
kerespets Tõnis Pesti ja värvispets Marek Petersoniga sellele
järele. Auto tundus nähtud piltidel korralik, kuid kohapeal ilmes, et
masin on suuresti pahtlist ehitatud, ja ost jäi katki.
Järgmisele üritusele mindi papsi bussiga 2007. aasta juunis. 1974.
aasta 3.0 CS toodi ära Baierimaaalt Müncheni kandist. Muidu korralik,
vaid katuseluugi juures oli roosteuss isukalt toimetanud. Katuse taastamine
ongi seni kõige suurem töö olnud, omanik loodab edaspidi lasta
vaja minevad keretööd ära teha ja auto üle värvida.
“Autoga kahjuks mingit ajalugu kaasa ei tulnud ja kreeklasest
müüja jättis kindlasti palju ka enda teada. Sõita on
väga mugav ja 3-liitrine mootor on isegi tänapäeval
konkurentsivõimeline,” märgib Michel Pihel. Ta on varunud
veel ühe auto jagu varuosi, sealt saab korralikud istmed-polstrid. Ning
kavas on ka taastada üks 02-seeria sõiduk.
“Kui
E24 on rohkem agressiivsema ja pahapoisiliku välimusega, siis E9
“sadulasse” sobiks pigem natuke elukogenum ja eakam juht,”
räägib Maarjmaa seni ainsa sõitva E9 kerega auto omanik Michel
Pihel ja tänab ka oma kadunud vanaisa, kes nii idealistlikus kui ka
materialistlikus võtmes on lapselapse autohobi toetanud. Vanad BMWd on
ka Homme silmis paeluvad ning tuleval aastal loodame Eestis
ringikimavatele baierlastest uunikutele veel pilku heita.
* Freude am Fahren – sõidurõõm saksa keeles