PSÜHHOANALÜÜTIK TÖÖHOOS: Ants Parktal (vasakul) koos ajakirjanikuga (paremal). Tiit Blaat

Lõbutüdrukute ja kiropraktikute kõrval on psühhoanalüütikud neid väheseid spetsialiste, kelle vastuvõtutoast võib alati leida voodi. See voodi – õigemini kõigest kušett – pole mõeldud puhuks, kui hilja peale jäänud psühhoterapeut peab oma kabinetis öö mööda saatma. Kuulsa diivani võttis esimest korda kasutusele Sigmund Freud 1890. aastatel Viinis, julgustades lebavaid patsiente rääkima oma hirmudest, fantaasiaist ja lapsepõlvemälestusist. Sajand on möödunud, kuid pikad teekonnad inimese sisemaailma toimuvad üle maakera ikka tolsamal uinutaval mööbliesemel. Psühhoanalüütikud armastavad oma traditsioone.

Maailm on muutunud kiiremini. Kes tänapäeval hingehädade või murega kimpus ja antidepressantidest lahendust ei leia, võib otsida abi tervelt psühholoogide plejaadilt. Gestaltterapeute, psühhodraama spetsialiste ning lihtsalt murekuulajaid-soovitustejagajaid on Eestis ametis sadu, kuid tänapäevasele hingeteadusele aluse pannud psühhoanalüüsi teeb vaid kaks inimest. Nemadki kuulavad, kuid vähemalt Kalamajas töötav psühholoog Endel Talvik annab oma klientidele nõu harva. Patsientide kõnevoogu julgustab ta kõige sagedamini vaid kiretu küsimusega: "Ja mis sellega seoses veel meenub?"

Pikk teekond

Popkultuur armastas psühhoanalüüsi juba enne "Sopranosid", mille maffiaboss regulaarselt terapeudi juures jututundidel käis. Ometi, ütleb Endel Talvik, aetakse psühhoanalüüsi sageli muu psühhoteraapiaga segi. Kui viimane tegeleb reeglina konkreetsete probleemidega ja on oma olemuselt toetav, siis analüüs on universaalsem ning loomult pigem paljastav.

"Miks meil on teatud hirmud? Miks me satume teatud situatsioonidesse?" küsib Talvik kergelt kähedal häälel. Vastused peituvad Freudi õpetuse järgi alateadvusse peidetud sisekonfliktides. Neid konflikte on võimalik lahendada vaid siis, kui painete väljendamiseks õnnestub leida sõnu. "Kogu psühhoanalüüsi mõte on selles, et inimene jõuaks kontakti oma alateadvusega," sedastab Eesti teine praktiseeriv psühhoanalüütik, rõõmsalt prille kohendav Ants Parktal, kelle juures käib praegu kaks klienti. Kuid alateadvuseni jõudmine on väga pikk protsess.

Keskmine psühhoanalüüs kestab neli kuni seitse aastat. Terapeudiga kohtutakse sel ajal iga nädal neli-viis korda. Kõnniks patsient nende psüühikas toimuvate kaevetööde ajal jala, jõuaks ta seitsme aastaga Eestist Tiibetisse.

Lisaks headele vaimsetele jalalihastele eeldab analüüs ka raha. Parktal nimetab tunnihinnaks 300–350 krooni, mis on küll vähem teraapia taksist, kuid teeks kuuri intensiivsuse tõttu seitsme aastaga üle poole miljoni.

Kellele võiks selline analüüs sobida? Talvik vastab: kõigile normaalneurootikutele, kes tahavad end paremini tunda. Normaalsed neurootikud moodustavat ühiskonna enamiku ning sinna kategooriasse kuulumine olevat parim, mis inimesega juhtuda võib. Järgneb definitsioon: kui neurootik tunneb muret, mida teised temast arvavad, siis tõsisem juhtum – psühhopaat – sellega oma pead ei vaeva.

Analüüsitud analüütikud

Ehkki võiks arvata teisiti, ei eelda psühhoanalüütiku amet tingimata ei psühholoogi- ega psühhiaatripabereid. Ants Parktal on küll psühholoogia magister, kuid ta möönab meeleldi, et idee mittemeditsiinilise taustaga analüütikutest pärineb Sigmund Freudilt endalt. Mitmes Euroopa riigis olevat see tänaselgi päeval levinud praktika.

Samas ei piisaks isegi väga hea ülikooli psühholoogiadiplomist isikliku psühhoanalüüsikabineti avamiseks. Analüütikute kitsas tsunft koolitab oma uusi liikmeid ise ning nii Endel Talvik kui ka Ants Parktal on selleks läbinud täiendavad õpingud Ida-Euroopa Psühhoanalüütilises instituudis. See on omakorda õppeasutus, mida tellistest ja mördist kooli kujul ei eksisteeri. Instituut on virtuaalne ning suur osa õppest seisneb selle kogemises, mida tulevased analüütikud teistele pakkuma hakkavad – psühhoanalüüsis eneses. "Analüütik peab olema vaba isiklikest probleemidest," põhjendab Parktal, kelle, nagu Talvikugi kallal töötasid neli aastat Soome spetsialistid.

Aga mismoodi see mõjus – ja kuidas alateadvus paistis? "Ma olen nüüd paljude asjade suhtes rahulikum," vastab psühholoog, kirjeldades protsessi ennast "millegi enneolematuna". Ka Endel Talvik on napisõnaline. "Kuidas kirjeldada mäge?" küsib ta vastu. "Kuidas kirjeldada Himaalajat?"

Allik freudistide vastu

Tartu ülikooli psühholoogiaprofessor Jüri Allik ei arva, et vabade assotsiatsioonide voolul oleks mingit meditsiinilist mõju. Oma kirjatöödes on ta psühhoanalüüsi nimetanud "pseudoteaduseks". Ekspressiga vestledes kiidab Allik Freudi väga – "Tema mõju seksuaalharidusele, kinole, kultuurile, suhtumisele sooprobleemidesse on fantastiline; vaieldamatult üks suuremaid inimesi, kes 20. sajandit mõjutanud!" –, kuid psühhoanalüüsi toime suhtes mainib kuivalt: "Mulle teadaolevalt pole psühhoanalüüsist kahju ja see töötab umbes sama hästi kui analüüsi puudumine."

Aastaid vastureaktsioonide (alateadvuslikku tunnet väljendatakse selle vastandina) ja nihetega (tugevad tunded keelatud objekti suhtes suunatakse mujale) kokku puutunud Talvik ei lase end rünnakust heidutada. "See on kogemuse küsimus," vastab ta. "Mina olen psühhoanalüüsi proovinud; kuidas ma saaksin öelda, et ta ei tööta?"

Väitega, et tegu pole teadusega, on ta samas nõus, sest "me ei tegele mõõtmistega – kuidas saakski mõõta inimese valu? See ei tähenda, et psühhoanalüüs poleks  t e a d u s l i k."

Palun Endel Talvikul tuua mõni konkreetne näide psühhoanalüüsi saavutustest. Ta mõtleb kaua. Lõpuks meenub juhtum Inglismaalt, kus pärast kõõrdsilmsusoperatsiooni olevat väike patsient hakanud kannatama närviliste tõmbluste ja allategemise all. Psühhoanalüüs paljastanud: poiss ajab oma sisemaailmas segi silma (eye) ja enda (I).

See on ilus lugu, kuid tee või tina – ma ei oska selle üle rõõmustada sama palju kui Talvik.

Normaalneurootik kušetil

Heidan Ants Parktali vastuvõtutoas kušetile – lihtsalt fotolavastuse jaoks. Näen enda ees põrandalampi, akent, sellest paistvat halli taevast ja üht poolikut raagus puud.

Parktal istutab end voodipäitsi taha toolile – silmside vältimine analüütiku ja patsiendi vahel on osa psühhoanalüütilisest protseduurist – ning leian, et niimoodi lamada on päris mõnus, koguni kummaliselt halvav. Parktal lõpetab kuskil eemal oma mõtet analüüsi struktuurist – idee on selles, et patsiendid üürivad endale iga päev kindlaks kellaajaks psühhoanalüütilist voodit, millel lebades võib rääkida absoluutselt kõigest; seetõttu tuleb maksta ka siis, kui kohale ei tulda, see on osa ravist ja patsiendile kasulik – ning siis räägib too kauge hääl juba midagi muud. Ma vastan küsimusele, hääl küsib veel ja veel hetk hiljem taipan teatava ehmatusega, et mälestus äsjasest vestlusest pole enam sugugi selge. Tõtt-öelda puudub see hoopis. Mul on tunne, et olen midagi öelnud; öelnud liiga palju; fotograaf Blaat naerab miskipärast valjult ning ma teen, et kiiresti püsti saan.

Võibolla pole psühhoanalüütiline kušett lihtsalt tavaline voodi? Ma ei tea. Ants Parktal ise igatahes keeldus sellele foto jaoks kušetile heitmast, kuigi sai mitu korda palutud.

Psühhoanalüüsi lapsed ja kaugemad sugulased

Analüütiline psühhoteraapia
Lähtub Freudi kaasaegse Carl Gustav Jungi pärandist, rõhutab vajadust saavutada isiksuse tasakaal, pöörab suurt tähelepanu patsiendi unenägudele. Praktiseerija Eestis: Ursula Peterson, kellele lisaks kuulub Eesti Jungi Seltsi mitmeid alles väljaõpet läbivaid liikmeid.

Individuaalpsühholoogia
Austria psühholoogi Alfred Adleri poolt loodud psühholoogiasuund, uurib alaväärsuskompleksi ja võimutahte konflikti inimese liikumapaneva jõuna. Esindajad Eestis: Viktoria Saat jt. 

Humanistlik psühhoteraapia
Peab probleemide allikaks eneseteostusest loobumist ja ideaalse ning reaalse mina lahknemist. Teraapia rõhutab vaba eneseväljenduse ning turvalise suhte kogemise tähtsust. Haruks Eestis on kunstiteraapia, mis õpetab ressursside leidmist joonistamise, voolimise, liikumise ja muusika kaudu. Praktiseerijad on koondunud Tallinna Linnaülikoolikooli Tervise Disaini Keskuse juurde.

Psühhodraama
Jacob L. Moreno poolt läinud sajandi algul loodud grupiteraapia meetod, mis kasutab elu ja inimsuhete kirjeldamiseks ja lahendamiseks teatritermineid, väärtustab võimet olla maksimaalselt spontaanne ja loov igas situatsioonis. Praktiseerijaid Eestis: Andres Sild jt. Vt ka http://www.morenokeskus.ee, http://www.hot.ee/epdy.

Gestaltteraapia
1940. aastatel alguse saanud psühhoteraapia vool, mis tegeleb pigem praeguse ajahetke kui minevikuga. Väärtustab kliendi ja terapeudi dialoogi ning arutelu, julgustab kliente oma pingeid välja elama rollimängudes või pehme ümbrisega kaetud keppidega mööbli peksmise kaudu. Praktiseerijaid Eestis: Piret Bristol, Kaupo Saue, Katrin Rosental, jt. Vt ka http://www.gestalt.ee

Kognitiivkäitumuslik teraapia
Lähtub eeldusest, et probleemid tulenevad õpitud valest käitumisest või käitumisvilumuse puudumisest. USAs alguse saanud õpetus, praegu populaarne ja "ametliku meditsiini" poolt enimtunnustatud. Rõhutab otsest õppimist tegevuse kaudu, aitab vabaneda irratsionaalsetest tunnetusskeemidest, mis tekitavad vildakaid mõtteid ja kujutlusi. Praktiseerijaid Eestis: Katrin Orav, Maie Kreegipuu, Katri-Evelin Kalaus jt.

Pereteraapia
Praktiseerijad Eestis Mare Pork,
Kiira Järv, Aita Keerberg, Harri Küünarpuu jt. Vt ka http://www.hot.ee/pereteraapia/tutvustus.html.

Neurolingvistiline programmeerimine
Keele ja mõtlemise  seaduspärasustele tuginev isiksusliku arengu treening. Praktiseerijad Eestis: Ave Eero,  Aleksander Kotshubei jt. Vt ka http://www.nlpinstituut.ee/.

---------------

Täname Taimi Elenurme ja Tiina Jõgedat.