Londonis salapäraselt ja piinarikkalt raadioaktiivse ainega mõrvatud endine Vene spioon Aleksander Litvinenko avaldas 2004. aastal USAs sensatsioonilise raamatu "FSB laseb Venemaa õhku" (Föderaalne Julgeolekuteenistus - terroriaktide, röövimiste ja mõrvade organiseerija), milles ta paljastab Venemaa eriteenistuste räpaseid telgitaguseid. Oma eluajal ei õnnestunud tal seda Venemaal välja anda. Ka ajakirjanik Anna Politkovskaja ei jõudnud oma laineid löönud teost "Putini Venemaa" oma kodumaal avaldada, sest enne seda ta mõrvati. Mõlemad raamatud on siiski ilmunud inglise keeles.
Eesti Päevaleht kirjastab Aleksandr Litvinenko ja Juri Felštinski raamatu lähinädalatel vene keeles. Avaldame lühendatult tõlke 9. peatükist - "FSB organiseerib tellimusmõrvu". 


1998. aastal alustas tööd Morjevi erirühm. Selle loomise lugu oli banaalne. Morjev teenis Tšetšeenias õhudessantvägede 8. polgu üksikus luurepataljonis (sõjaväeosa nr 3866). Arguni all sattusid luurajad varitsusele. Ellu jäi kolm luurajat. Neid päästsid helikopterid. Paari päeva pärast läksid nad kolmekesi naabruses asuvasse Svobodnõi auuli. Luurajad avasid majade uksed ja viskasid granaadid sisse. Viiest majast koosnev auul hävitati täielikult koos naiste, laste ja vanakestega. Sõjaväeprokuratuur alustas kriminaalasja. Kõiki kolme ähvardas tribunal. Ning siis, 1996. aasta aprillis, värvati Andrei Morjev  FSB polkovniku poolt eriosakonnas, kuhu ta viidi. Mees tegi Morjevile ettepaneku langetada lihtne valik - kas minna vangi või teha koostööd. Morjev valis koostöö ning sai endale agendinimeks Jaroslav. Kui ta sõjaväest reservi arvati, sõitis Morjev koju Jaroslavli. Kahe aasta jooksul teda ei tülitatud. 1998. aastal aga ta meenus ning kutsuti Moskvasse.

Erirühmas oli 12 inimest, kõik Tšetšeenias sõdinud, kõigil hinge peal patud, mis kaastöö eest andeks anti. Rühmale öeldi, et nende peamine ülesanne on eriti ohtlike kurjategijate - kriminaalsete "autoriteetide" likvideerimine. Rühm ei töötanud ainult Venemaal. Sõideti komandeeringutesse - Iraaki, Jugoslaaviasse, Ukrainasse, Moldovasse. Eriülesandeid täitma sõideti alati paari-kolmekesi. Iraagis likvideeriti üks endine luuraja - kas SVRist (välisluure) või siis GRUst (sõjaväeluure).

*

Ukrainas koristati ära kohalik ärimees Tištšenko. Kiievisse sõitis rühm kohale lennukiga. Tištšenko foto anti meestele kätte juba Moskvas. Seal said rühma liikmed informatsiooni Kiievi peatänaval asuva konspiratiivkorteri, samuti oma ohvri automargi ja -numbri kohta. Raudteejaama pagasiruumi laekast, mille number ja kood teatati juba Moskvas, saadi kott relvaga. Selle sees oli lahtivõetud snaiperpüss SVD. Korter Kiievis oli tühi. Aknad avanesid valgusfooriga ristteele. Tištšenko sõitis alati sama marsruuti mööda ning tema auto peatus tihti sellel ristmikul. Seal ta maha lastigi, otse korteriaknast. Operatsioon võttis aega ainult ühe päeva.

Likvideerimise peale kulutati tavaliselt mitte rohkem kui kaks päeva, ehkki ettevalmistusperiood võis kesta kuni aasta: täpsustati objekti liikumismarsruute, aadressi, tuttavaid, harjumusi, töögraafikut. Kaks päeva enne "X-tundi" sai palgamõrtsukas informatsiooni o hvri ko hta ning s& otilde;itis ettevalmistatud kohta, et loole punkt panna. Näiteks Jaroslavli "autoriteet" hüüdnimega Perelom niideti automaaditulega maha otse kesklinnas, kui ta oma kodu juurde sõitis. Rühm töötas täpselt, et autodes istuvad bandiitide sõbratarid kannatada ei saaks. Automaadid visati tapakohale koos tõendiga, mis oli välja antud tšetšeeni nime peale (idee suunata uurimine "tšetšeeni jäljele" sündis operatsiooni kuraatorite peas Moskvas). Viimane objekti kõrvaldamise operatsioon Morjevi rühma poolt toimus 2. juunil, kui Voronežis koristati ära kohalik miilitsatöötaja. Rühm rikkus tema auto pidurid ning miilits kihutas hooga otsa spetsiaalselt tema teele pargitud veoautole.

*

Instrueerimisele ühes Moskva korteris kogunes rühm kord nädalas laupäeviti. Kohtuti Vagonoremontnaja tänava maja nr 4 korteris nr 1 (milles elas lapsega naine).

Seal kohtus rühmaga kuraator - FSB ohvitser Vjatšeslav (oma perekonnanime ei avaldanud ta kordagi). Temalt sai rühm ülesanded. Kõigil erirühma liikmetel olid "kattedokumendid" valenimedega. Näiteks Morjevil oli kolm passi (Aleksei Rastorgujevi, Mihhail Kozlovi, Aleksandr Zimini nimele). Viimase nimele oli välja antud ka välispass.

Erirühm ei olnud ei jõuametkondade ega ka eriüksuste nimekirjas. Teiste sõnadega - formaalselt seda ei eksisteerinudki. Mitteametlik erirühm töötas väga professionaalselt. Kahe aasta jooksul tekkis ainult üks tõrge selle tõttu, et objekt Moskvas (üks Gennadi Zjuganovi abilistest) ei ilmunud kindlaksmääratud ajal välja.

Ning üks operatsiooni enneaegne lõpetamine Kišinjovis, kui oli vaja FAPSI (valitsuse infoside föderaalagentuur) inimeste korraldusel ära koristada kohaliku veinitehase direktor. Viimasel minutil jäeti operatsioon ära. (Veidra asjaolude kokkusattumise tõttu töötasid FAPSI lipnikud tööst vabal ajal ühes firmadest, mis tõi Venemaale Moldova veine, millest informeeriti FAPSI julgeolekuteenistuse ülemat).

*

Mõned korrad tõi erirühm Tšetšeeniast relvi. Selliste komandeeringute eel ei toimunud instrueerimine Vagonoremontnaja tänaval, vaid Petrovkal majas nr 38, kus paikneb Moskva kriminaaljälitus. Enne väljasõitu sai rühm miilitsamundrid ja vastavad tõendid. Tüüpiline sõit oli selline. Veoautodel Gazel sõideti Volgogradi kaudu Mozdokini, seal ootas kolonni enne linna sissesõitu sõjaväe veoauto Kamaz relvadega (automaadid, snaiperpüssid SVD ja trotüül). See kraam võeti rohelistest sõjaväekastidest välja ja paigutati tsinkplekist kastidesse, mis hiljem kinni joodeti. Jäi mulje, nagu veetaks laipu. Pärast sõitis kolonn "veosega nr 200" Moskva poole tagasi. Kolonni saatsid FSB kaastöötajad, seepärast polnud teel ka ootamatusi.

Mahalaadimine toimus Solntsevo üheksandas mikrorajoonis. Seal andsid rühma liikmed miilitsamundrid ja tõendid ära ning neile maksti preemia. Komandeering kestis kaks nädalat. Sõltuvalt  Moskvasse transporditud relvade arvust maksti igale osavõtjale sellise väljasõidu eest 700 kuni 2000 dollarit.

Viimane operatsioon relvade transportimisel toimus 2000. aasta augustikuu esimesel poolel. Sel ajal tekkisid erirühmal probleemid. Kõigepealt kadusid mõned rühma liikmed. Siis uppus üks mees Volgasse. Juunis põles id autos se sisse
Gennadi Tšu gunov, Mihhail Vassiljev ja Sergei Tarassjev
(õiged nimed). Ka Morjev sõitis sama Žiguliga, kuid väljus autost varem, sest tal oli kokkusaamine poolvennaga. Enne viimast sõitu seisis Žiguli mõnda aega Petrovka 38 parkimisplatsil.

Seltsimeeste hukkumisest kuuldes põgenes Morjev Moskvast, tehes enne seda oma elu kindlustamiseks videole võetud ülestunnistused, ning toimetas lindid eri aadressidele laiali. Ta kuulutati riiklikult tagaotsitavaks relvade väljaveo eest Tšetseeniast ning tapmisele õhutamise eest. Morjev rändab mööda Venemaad ega maga kunagi ühes ja samas kohas üle kahe öö järjest. Erinevalt oma ülejäänud seltsimeestest on ta elus.

*

Ka Peterburis 20. novembril 1998 toimunud Riigiduuma saadiku, liikumise "Demokraatlik Venemaa" liidri Galina Starovoitova mõrvasse ning tema abilise Ruslan Linkovi haavamisse olid segatud eriteenistused. Kurjategijad viskasid Starovoitova tapmiseks kasutatud püstolkuulipilduja Agran-2000 ja Beretta mõrvakohale, Linkovi tulistamiseks kasutatud püstol USP aga võeti millegipärast kaasa. 1999. aasta novembris arreteeriti Lätis endine Riia OMONi liige Konstantin Nikulin. Läbiotsimisel leiti tema juurest üheksamillimeetrine püstol, millest ekspertiisi andmetel tulistati Linkovi.

Kuid Peterburi UFSB (riikliku julgeolekuteenistuse Peterburi osakond) keeldus seda versiooni tunnistamast. UFSB pressisekretäri A. Vostretsovi sõnul pole "tänase päevani andmeid Nikulini osaluse kohta selles asjas".

Selle asemel nihutasid uurijad esiplaanile Starovoitova mõrva majandusliku versiooni. Selle järgi toimus paar päeva enne mõrva Demokraatliku Venemaa Moskva büroos liikumise sponsorite koosolek, kes eraldasid Peterburi seadusandliku kogu valimiste korraldamiseks 890 000 dollarit. FSB kinnitas, et see raha anti üle Starovoitovale, mille kohta ta kirjutas kviitungi, mis pandi liikumise peakorteri seifi.  Tõsi on see, et seda kviitungit pole keegi näinud, sest nädal pärast mõrva murti büroosse röövimise eesmärgil sisse ja Starovoitova kviitung läks kaduma. Demokraatlik Venemaa eitas mõrva versiooni röövimise eesmärgil juba algusest peale.