Fucked Up “The Chemistry of Common Life”
Fucked Up
"The Chemistry of Common Life"
(Matador)
Üks, mis kindel - mitte midagi, mida Fucked Up enda kohta öelnud on, ei saa võtta puhta kullana.
Kuna enamik teavet pärinebki bändilt (õigemini nende salapäraselt "vaimselt ja poliitiliselt juhilt" David Eliadelt), tuleks nende ajaloo üksikasju, üllitiste loendit (sisaldab üle 25 singli) ja loomingulist meetodit puudutavaid infokilde lugeda pigem lennukalt punutud omamütoloogiaks kui rangeks reaalsuseks. Kõhklematult ja suure hooga üle võlli aetud sensatsionalism otse kui osutaks muigamisi: kuni tarbijal on huvitav, pole oluline, kas talle luisatakse või ei. Tegelikkus on paindlik ning painutavaks jõuks on inimmõistus. Fucked Upi müto-müko-punk painutab hoolega, seda nii mürtsuvates rütmiriitustes "Magic Word", "Crooked Head" ja "No Epiphany", instrumentaalses post-rock-mõtiskluses "Golden Seal", minimalismi, budistliku filosoofia ja rock-eepilisusega flirtivas "Royal Swanis" kui sõnatus ja trummideta ülistuses "Looking For God". Avapalaga "Son the Father" samale rifile nõjatuv nimipala sulgeb albumiringi peadpööritavaima seitsme minutiga, mida ükski hardcore-bänd kunagi psühhofarmakoloogia imedele pühendanud on.
Postmodernistlikule psühhedeeliale omane metatasandiline mõttelend, folgist elektroonilisse uitlemisse-uimlemisse ulatuv eklektika ja avangardistlik katsetamislust on hardcore-punk-maailmale üdini võõrad ilmingud, ent neist lausa nõretav Fucked Up saab ometi pärineda vaid sellest maailmast. Kas tõesti on lõpuks edukalt ületatud lõhe esoteerilise hipiesteetika ja radikaalsete punkarite tänavamässu vahel? Tähendusrikaste pseudonüümide taha peituvad muusikud-kaosemaagid Pink Eyes (vokaal), 10 000 Marbles (kitarr), Mustard Gas (bass), Concentration Camp (kitarr) ja Guinea Beat (trummid) on selle nimel igatahes kõvasti pingutanud, nii et enne plaadi muretsemist vaagige hoolega, kas sellise sõgeda jõugu ebamaine taig on ikka asi, mida kõrvade vahele kinnistunud ilmavaate kallale lammutama lasta. 7