Garri Kasparov: Eestlased, olete enamaks võimelised kui Skype!

Tuleval nädalal Eestit külastav male eksmaailmameister Garri Kasparov leiab, et tehnika areng toppab, sest inimestele meeldib mugav ja riskivaba elu.

Üks Eesti energiaärimees ütles hiljuti, et maailm on persekursil: sõnumid lähevad aina negatiivsemaks, ebavõrdsus ja frustratsioon suurenevad. Kas see on nii?

Meil on põhjust olla murelik, sest me tegelikult ei näe sellist tehnika läbimurret nagu 30–40 aasta eest. Siiani sõidame sisepõlemismootoriga, mis leiutati 1885. aastal. Moodsat majandust edendades tugineme 19. sajandi tehnoloogiale.

Kõik jutud taastuvenergeetika võidukäigust on jamps, tegelikult ei taha keegi loobuda naftast ja fossiilsetest kütustest. Globaalne majandusmudel on omadega mülkas, kuid samal ajal aktsiaturg tõuseb — mina näen siin selget lühist finantsturgude ja reaalse elu vahel.

Mis on selle põhjused?

Paljuski oleneb kõik arenenud riikide riskile vastanduvast kultuurist. Üritame meeleheitlikult kõikjal riske vähendada, ignoreerides fakti, et riskimata ei tule ka kasu.

Suur kasu ja väike -risk on finants-spekulatsioonide alal. Nii -annavadki meil inseneride hulgas -tänapäeval tooni “-finantsinsenerid”. Nende ampluaa on igasugused finantsinstrumendid, derivaadid ja tuletis-väärtpaberid, millega tekitatakse illusioon, et elu muutub pidevalt paremaks. Tegelikult me edasi ei liigu ja uut väärtust ei loo, kogu jõud kulub praeguse olukorra säilitamiseks.

Oma varsti ilmuvas raamatus kirjeldate, kuidas kriis, millega maailm valusalt rinda pistab, ongi tegelikult uus normaalsus. Mida see tähendab väikeriigile nagu Eesti?

Globaliseeruvas ühiskonnas on raske leida kohalikke lahendusi. -Eesti on ELi osa, EL aga sõltub tugevalt USAst, Hiinast, Venemaast ja ka näiteks Aafrika maavaradest.

See muidugi ei tähenda, nagu -arenguruumi poleks. Küsimus pole riigi suuruses, vaid tema pühendumises innovatsioonile. Olete enamaks võimelised kui Skype. Lihtsate lahenduste aeg on maailmas ümber. Me peame leppima kasvavate riskidega. Uued tööstusharud ja tehnoloogiad peavad vanad välja suretama. Dramaatilised muutused maailmamajanduses ning uued läbimurdetehnoloogiad võivad 40–60aastaste põlvkonna töötuks jätta.

Kui kriis on uus normaalsus, kes on siis võitjad, kes kaotajad?

Võitjad on need, kes on valmis rohkem riske võtma. Kui keegi oleks 15. sajandil analüüsinud Euroopa kaarti ja mõelnud, millistel riikidel võiks poole sajandi jooksul olla suuremad edušansid, siis vaevalt oleks sinna valikusse mahtunud pisike mere-äärne Portugal. Ometi kasvas see väikeriik järgmise 50 aastaga impeeriumiks! Hoida ta seda küll ei suutnud, ent avas ukse teistele riikidele.

Kõik sõltub meie riskitaluvusest ja mõistmisest, et inimloovusel pole piire. Tehnikal on alati arenguruumi ja edu saadab pioneere.

Kas väidate, et kapitalism on praegusel kujul oma aja ära elanud?

Otse vastupidi, minu arvates võib kapitalism väga hästi töötada, kui me selle juurde naaseme.

Praegune põhimõte too big to fail (ingl k liiga suur, et äparduda — Toim.) kapitalismi ja vabaturuga kokku ei lähe. Vabaturgu peaks reguleerima “nähtamatu käsi”, kuid praegu teeb seda riikide karvane käsi. Suurpanku päästetakse maksumaksja rahaga ja meid hirmutatakse, et kui Goldman Sachsil või IMG-l ei lähe hästi, on tulemas üleilmne katastroof. Muidugi ei too ühe suurpanga kokkuvarisemine midagi head, ometi on see kapitalism oma parimal kujul.

Ma mõistan, et vahel peavad riigid majandusse sekkuma. Ent eelkõige peaksid nad teed rajama sellistes valdkondades nagu kosmos, teadusuuringud ja haridus. Lõppude lõpuks on edu loota vaid sealt, kus võetakse riske, leiutatakse midagi uut ja pöördelist, avatakse uusi horisonte. Läbikukkumine käib selle kõigega paratamatult kaasas.

Kui palju valitsejad meile lääne ühiskonnas puru silma ajavad?

Poliitikuid süüdistada pole korrektne. Iga rahvas on oma valitsejate nägu ja valitsejad täidavad rahva nõudmisi. Selles, et poliitikud pingutavad meeleheitlikult status quo säilitamise nimel, ongi süüdi tegelikult rahvas, kes pole riskide võtmisest huvitatud.

Ma ei paneks kogu süükoormat Wall Streeti pankuritele, sest Main Street (lihtrahvas) nõuab just sellist, tegelikult näilist majanduslikku õitsengut. Inimesed tahavad mugavat elu. Muutused saavad alata vaid meie mõtteviisist.

Uues raamatus kirjutate ka tehnika stagnatsioonist. Lennud üle ookeani pole 50 aasta jooksul kiiremaks muutunud, kuid pangaülekanded ja mobiilsus üleüldse on ju hüppeliselt kasvanud!

Meie liikumiskiirus pole aja jooksul muutunud. Punktist A punkti B jõuame tegelikult isegi aeglasemalt kui varem. Jah, info liigub tänapäeval hetkega, kuid me ei räägi kvaliteedist, vaid kvantiteedist. Praegused laiatarbetehnoloogiad põhinevad 1960.–1970. aastatel tehtud teaduslikel avastustel.

Näiteks iPadi tahvelarvuti uus tehnoloogia pärineb aastast 1981. Meil on taskus mugavad suhtlemisvahendid (nutitelefonid — T. T.), meil on sotsiaalmeedia (Facebook, -Twitter — T. T.) — see kõik on tore, kuid ei ole meid tehnika arengus edasi viinud. Ilma uute tehnoloogiateta oleme võimetud looma uut väärtust.

Sul võib olla iPad 1, iPad 2 ja iPad 3 — ja mis siis? Arvutid lähevad väiksemaks, õhemaks ja säravamaks. Aga see on ainult ühe ja sama kontseptsiooni tuunimine. Kosmose-uuringutes või näiteks keskkonnakaitses pole me midagi fundamentaalset uut saavutanud. Paljud arendussuunad toppavad juba 1960ndatest saadik, sest nõuavad raha ja ei paku käegakatsutavat hõlptulu.

Ehk pole asi tehnoloogias, vaid selle kasutamises? Mõeldes näiteks sotsiaalmeedia mõjule “Araabia kevade” sündmustikus — see oli ju revolutsioon!

On tõesti rõõm näha sedalaadi arenguid nagu Euroopas 16. sajandi alguses — algas raamatute trükkimine, mis viis reformatsioonini ja lõpuks muutusteni Euroopa kaardil. Kuid olemuselt on sotsiaalmeedia lihtsalt info levitamise kanal. Et majandus saaks areneda, et tekiksid uued töökohad, peame praeguselt tasemelt edasi liikuma.

Vaadakem kas või lennukitootjaid Boeingut ja Airbusi. Neil on tellimused uutele lennukitele kuni aastani 2029. See tähendab, et aastatel 2030–2035 lendavad minu lapselapsed sisuliselt samade “vanade” lennukitega ja sama kiiresti kui minu vanavanemad!

Me peaks täna arendama lennukeid, mis ei lenda mitte 10, vaid 30 kilomeetri kõrgusel. Sellistest lennukitest räägiti juba 1960ndatel!

Mis meid ses osas kammitseb? Kas on füüsika risti ees või unistavad teadlased liiga palju jumalaks saamisest?

Ei ole meil mingeid füüsikalisi piiranguid! Otse vastupidi — teaduses on suurte unistajate põud. Inimesed lähevad selle asemel Wall Streetile finantsinsenerideks.

Oletame, et tuleb üks geenius, järgmine Leonardo da Vinci, kes on leiutanud uue universaalse kütuse. Kui kaugele jõuab ta sellega tööstusharus, kus on ajalooliselt välja kujunenud kümnete miljonite töökohtadega struktuur?

Kui on uus kütus, peavad olema ka uued mootorid. Uute mootorite ümber on vaja uusi raamistikke — keresid. Mis saab neist lennukitest, mida kavatsetakse toota järgmise 20 aasta jooksul “vanal moel”? Kui paljud praegustest keskealistest on valmis uue arenguga kaasa minema?

Kas teil on usku Venemaa tulevikku, nüüd, kus Putin tagasi valiti?

Ärge kasutage sõna “valimised”, nii annate vildakaid signaale. Need ei olnud valimised. Venemaa seisab silmitsi ilmselgete muutustega. Juba ainuüksi seetõttu, et praegu on maailmas ajalooline hetk, mil diktaatorid lähevad moest. Venemaal toimuvat on raske täpselt ennustada, kuid muutused tulevad siis, kui enamusel saab mõõt täis.

Protestide esimest lainet oleme näinud. Nüüd on justkui rahu, kuid meelsus pole kadunud. Putin on täiesti out keskklassi hulgas ja eriti Moskvas. Suurem ja dramaatiliste muutusteni viiv protestilaine on vaid aja küsimus. Ma võin oma mütsi ära süüa, kui Putin pole minevik pärast seda kuut ametiaastat.

Venemaal nõutakse demokraatiat. Äkki vajab see killustunud riik karmikäelisemat liidrit?

Kust tuleb see imelik jutt, et üks või teine riik ei vaja demokraatiat? Kas Põhja-Korea ei vaja demokraatiat? Lõuna-Korea on tõestanud vastupidist. Või äkki saab demokraatiata läbi Hiina? Ometi on neil külje all demokraatlik Taiwan, mis on palju edukam.

Ajaloos on hulganisti näiteid, kus lõhestunud riikides areneb kiiremini see osa, kus valitseb demokraatia. Miks peaks Venemaa olema erand?

Milline on suurim kriis, mis võiks maailma tabada?

Suurim kriis on siis, kui säilitatakse status quo. Iga päevaga, mil me valusate otsuste tegemist edasi lükkame, suurendame tulevikumuutuste hinda.

Millised käimasolevad protsessid teid enim elevile ajavad?

Sotsiaalmeedia ja selle mõjud — pole kahtlustki! Majanduses ja poliitikas me alles hakkame noppima neid vilju, mida toob kümnete ja sadade miljonite inimeste tulek otsuste tegemise juurde sotsiaalmeedia kaudu. Tulevikus saab meil olema mitte niivõrd esindusdemokraatia kui otsedemokraatia.

Maailm liigub küll sogastes vetes, aga kui suudame sellistes tingimustes avanevad võimalused edukalt ära kasutada, vabaneb suurteks muutusteks hulk inim-energiat.Kasparov arutleb Pärnus president Ilvesega

■Garri Kasparov (48) on legendaarne maletaja, eksmaailmameister, kirjanik ning Venemaa opositsioonitegelane. 20. aprillil osaleb ta Pärnu Finantskonverentsil, rääkides president Toomas Hendrik Ilvesega innovatsioonist.

■Oma peagi trükist tulevas raamatus The Blueprint: Reviving Innovation, Rediscovering Risk, and Rescuing Free Markets (kaasautorid Max Levchin ja Peter Thiel) kirjutab Kasparov, et internet, tehnikavidinad, geneetika ja biotehnoloogia — kõik see, kus inimeste meelest on toimunud pöörane areng — on arenenud viimase poolsajandi jooksul vaid horisontaalselt ja kvantitatiivselt, mitte kvalitatiivselt. Samas käib nendes valdkondades päevast päeva suur meediahaip.

■Kui asi nii edasi läheb, on sellistel imetletud tehnoloogiagigantidel nagu Apple ja Google õige varsti palgal rohkem juriste kui insenere. Kui neil firmadel oleks vähegi aimu, mis on maailmas “järgmine suur asi”, ei vedeleks neil pangaarvetel sadu miljardeid dollareid.