Geenitehnoloogia muutub igapäevaseks nagu arvuti
Pane roti geenid taime sisse ja vaata, kas transgeensed (s.t muudetud
geenidega – toim.) taimed muutuvad viirustekindlaks! Järsku annab see
taimedele totaalse kaitse kõigi maailma taimeviiruste vastu?
Sellist
ideed pakkus Eesti molekulaarbioloogia üks nurgakivipanijaid Mart Saarma
oma juhendatavale Erkki Truvele 1989. aastal kraaditööks.
Esimesed
transgeensed taimed ilmusid maailma teadusareenile 1983. aastal, aga loomade
geenide abil polnud veel keegi üritanud taimi viirushaiguste eest kaitsta.
Ei Eestis ega ka mitte kusagil mujal.
Oli vaid teada, et loomadel on
kaitsemehhanism RNA-viiruste vastu, ja et taimi ründavad just seda
tüüpi viirused.
Keemilise ja Bioloogilise Füüsika
Instituudi (KBFI ehk Lippmaa-instituudi) noorteadurile Truvele tundus
varemkäimata rada ahvatlevam võimalusest suunduda oma mentori
Saarma kiiluvette, neuromolekulaarbioloogiasse.
Koos Andres Priimäega
eraldas Truve Tallinnas Akadeemia tee 23 asuva instituudihoone kesise
interjööriga keldri ühes kambris rotilt geeni nimetusega “2-5A
süntetaas” ning istutas selle tubakataimesse (Nicotiana tabacum).
Muundatud genoomiga taimed sirgusid kasvukambri söötmelt
kenasti.
Truve vigastas karborundiga kergelt taimede lehti ja pipeteeris
vigastatud kohtadele kartuliviirusi X ja Y.
Tegelikult oli Tallinna 21. keskkooli lõpetanud ja sealt Tartu
ülikooli bioloogiat õppima suundunud Erkki Truve tahtnud saada
terioloogiks ehk imetajate uurijaks. Koolipoisina ja esimese kursuse tudengina
aitas Truve koostada Eesti imetajate atlast. Käsmu metsas ootasid nelja
jala ja pika sabaga varustatud põhjust kokku plaksatada 60 Truve
paigaldatud rotilõksu.
Kõige enam juhtusid
päevalilleõlis praetud maitsvat, kuid saatuslikult serveeritud
leiba maitsma punaka karvaga leethiired, meenutab Truve terioloogiliste andmete
kogumist.
See oli päris bioloogia, aga üks vanema kursuse tudeng
(“Sattusime temaga koos ühel õhtul ühikas viina jooma!”)
rääkis rebasele avastusitõotavatest tuultest geneetikas.
Truve jättis oma rotilõksud sinnapaika, lõpetas
ülikooli geneetikuna ja siirdus Tallinna, akadeemik Endel Lippmaa
juhitavasse KBFIsse, kuhu Mart Saarma oli rajanud molekulaargeneetika
labori.
Saarma laudakäidud idee loomageenide kasutamisest taimede
viirusekaitses osutus Truvele trumpässaks. Kui katsed Akadeemia 23 keldris
lõppesid, selgus, et muundatud genoom ei anna taimedele
sajaprotsendilist kaitset kõikide viiruste vastu, aga üldiselt
suurendab taimede kaitsebarjääri küll.
Helsingisse, sealset
Biotehnoloogia instituuti juhtima siirdunud Saarma pani asjast huvituma Kemira.
Soome agrokeemiafirma kulutas pool miljonit soome marka: maksis teadlastele
idee eest, rajas Kesk-Soomes põldkatsed kartulitaimedega ja registreeris
patendi.
Transgeenset kartuliistandust Truve oma silmaga ei näinudki,
aga põhjanaabrite juures käis ta sel ajajärgul, kui kopikatest
sendid said, väga tihti, Saarma juures töötamas.
Oli ka teine
põhjus: KBFIs nappis tol ajajärgul teadusetegemise
vahenditest.
Nii sõidutas Truve väikeste ratastega
õllekärul Tallinna sadamas laevalt maha Saarma antud varustust.
Näiteks artiklikoopiate virnu, ensüümituube ja ka tinakarpidesse
peidetud radioaktiivseid isotoope.
Õnneks puudusid tollil Geigeri
loendurid ja Truve ei pidanudki selgitama, et isotoopidega ei tee ta mitte
äri, vaid need on vajalikud molekulide nähtavaks
muutmiseks.
Mundrikandjates äratasid kahtlusi hoopis tühjad,
prantsuse päritolu moosipurgid. “Tühjad purgid, võimatu,
näidake!” hüüdis toll.
Truve näitas, kahtlused hajusid
ja KBFI teadlased said purkidesse kasvama panna katsetaimed.
Lisaks Kemiralt saadud paarile tuhandele margale andis õnnestunud
eksperiment rotigeenidega Erkki Truvele artikli tunnustatud ajakirjas
Biotechnology (1993, koos paljude kaasautoritega) ja doktorikraadi
(1996).
Sandaalid varba otsas, lühikesed püksid jalas, istub
tehnikaülikooli geenitehnoloogia professor Erkki Truve KBFIs oma kabinetis
ja loetleb põhjusi, miks Kemiral kadus lootus muundatud genoomiga
taimede viiruskaitse patendist kasu lõigata ja firma patendi teadlastele
tagasi andis.
Üheksakümnendate keskel kuulutasid rohelised
geneetiliselt muundatud taimed keskkonnaohtlikeks. Euroopa
toiduainetöösturid, kes polnud geenitehnoloogiasse investeerinud,
ühinesid vastasseisuga. Jutud inimese kloonimisest tekitasid hirmu
lihtrahvas.
Molekulaarbioloogia pole kaugeltki
kõikvõimas.
“Võta käsile rahvuslik projekt!”
soovitas väliseestlane Ottawast, biokeemia professor Illimar Altosaar.
Väidetavalt ei taha talumehed kodumaist päritolu Sangaste rukist
kasvatada, sest liiga pika kõrre tõttu see lamandub.
Altosaar
soovitas Truvel muundada krahv Friedrich Bergi aretatud Sangaste rukis
lühikõrreliseks.
“Transgeenset rukkitaime pole tänaseni
õnnestunud luua,” võtab Truve kokku edutult lõppenud
ürituse. Aga eksperimentaalbioloogia instituudi teadlased said
lühikõrrelise rukki klassikaliste aretusmeetoditega kätte,
lisab ta.
Eesti poodides geneetiliselt muundatud köögivilju
müügil pole, kuigi seadused seda lubaksid, aga Truvet muudkui
kutsutakse rääkima transgeense söögipoolise
ohtlikkusest.
“Kõik see, mis poodi jõuab, pole ohtlik,”
kõneleb Truve siis rahvale.
Aga oma tudengitele (tehnikaülikool
võtab igal aastal geenitehnoloogiat õppima 25 inimest)
räägib ta, et kümne aasta pärast pole nende valitud eriala
lihtsalt üks paljude seast, vaid geenitehnoloogia saavutused on sama
igapäevased kui personaalarvuti rakendused praegu.