Gennadi forever …
Koht Metsakalmistul, kuhu Gennadi Ever möödunud reedel kohaliku Armeenia kiriku vaimuliku sõnade saatel mulda sängitati, on 90ndate alguses hangitud perekonna hauaplats. Everi kalmu kõrval on kahe aastaid tagasi surnud vanema daami hauad. Sünnidaatumite järgi võik üks neist olla mehe ema ja teine vanaema. Värskel haual on pärjad sõpradelt – tuttavatelt ja ka isalt.
Oot-oot. Midagi siin ei klapi. Gennadi Ever (sünnipäraselt Gennadi Grigorjan) on ju ise ajakirjanikele korduvalt usaldanud, et on pärit Bakuust ja on lastekodulaps. Ja nüüd äkki perekonna hauaplats ja pärg isalt.
Nii kurb kui see ka pole, on see detail inimesele, kes möödunud teisipäeva hommikul Pihkvas oma sealse kodumaja ees seitsme automaadi lasuga maha lasti, üsnagi iseloomulik.
Nagu paljud temaga vähegi kokku puutunud inimesed teavad, oli Everi näol tegemist tegelasega, kes võis kokku rääkida, mida iganes. Peaasi, et see talle kuidagi kasulik oleks, peaasi, et ta ise oma naha päästaks. “Ta võis olla väljakannatamatult vastik pugeja,” märgib üks Everit aastaid tundnud inimene. “Mingit kaukaasialikku eneseväärikust polnud temas raasugi.”
Umbes sama mõttekäiku kordavad nii mõnedki Everi tuttavad.
Kusjuures on veel üks ühine joon – paljud Everi tuttavad ei osalenud tema matustel. Või ei taha nad seda öelda.
Pihkva äri
Ever tapeti summutiga automaadist. Kuus kuuli kehasse ja siis …, pärast mõnda sekundit tohutut piina, kontrolllask pähe. Automaat ja padrunihülsid jäeti sündmuskohale. Auto, millega killer ja tema kaasosaline või -osalised (neid oli olnud kokku kaks või kolm) lahkusid, leiti hiljem eemalt põlemasüüdatult. Kogenud mõrvauurijad näevad neis detailides/asjades rituaali ja sõnumit. See polnud juhuslik või ärivaidlusest kasvanud mõrv.
Pihkva oblasti siseasjadevalitsuse pressisesindaja sõnul on tegemist kahtlemata proffide tööga.
Kuigi mõrva uurimine käib ja midagi täpsemalt kõnelda ei saa, annab pressiesindaja siiski kõneka vihje. Nimelt, Pihkva oblasti aseprokurör on öelnud, et Everi mõrva juured ulatuvad Eestisse. “Meie andmetel polnud tal siin mingit erilist äri. Ta tapeti suure tõenäosusega Eestiga seotud asjade pärast,” lausub siseasjadevalitsuse pressiesindaja.
Pihkva ajakirjanikud, kelle poole Ekspress pöördus, väidavad esmalt, et Everil oli siiski osalus ühes Pihkva tuntud lõbustusasutuses, mis mõni aeg tagasi maha põles. Armeeniapärase nimega kohta, millesse tavalisel pihkvalasel asja polnud, tunti rohkem litsimajana. “Kui puhkes tulekahi, jooksid paljad tüdrukud sealt välja,” teab üks ajakirjanik.
Umbes samal ajal olevat tapetud ka keegi Ruben Asopjan hüüdnimega Rubik, Everi võidetav äripartner Pihkvas. Eestis teatakse teda kui 1994. aastal tapetud hämara ärimehe Vartan Sarkisjani äripartnerit.
Ent mõni hetk hiljem teatavad Pihkva ajakirjanikud, et Everi seost mahapõletatud litsimajaga ei saa nad kinnitada. Kindlasti aga oli tal üks korralik šašlõkibaar linna teises rajoonis. Ja mis veelgi tähelepanuväärsem, too ärimees hüüdnimega Rubik polegi tapetud, teatavad Pihkva kolleegid. Mõrvati tema vend Armen.
Segane lugu, mis annab võimalusi mitmeti arvata. Keskkriminaalpolitsei peadirektor Lauri Tabur hinnangul olid Everil Venemaal juba päris tugevad majanduslikud sidemed, mistõttu pole tema sõnul välistatud, et Ever võis ka sealse allilma huviorbiiti sattuda.
Mis puutub kuriteo juurte Eestisse ulatumisse, nagu viitas Pihkva oblasti aseprokurör, siis see on üks mitmest analüüsitavast versioonist, mille kasuks räägib Everi Eesti minevik.
Priima šašlõkimeister Grigorjan Bakuust
Mis on siis need Eesti asjad, mis pärast Ever võidi tappa?
Selleks, et seda mõista tuleb vaadata kaugemale ajas tagasi. Aega, mil Gennadi Grigorjan Leedus aega teenis ning armeekaaslased Eestist ehk Eesti sõbrad, nagu Ever ise on öelnud, ta siia kutsusid. Everi sünnimaal Aserbaidžaanis polnud armeenlaste elu just kiita. See oli 70ndate lõpus.
On vihjatud, et Ever oli 80ndate alguses aktiivselt tegev Viru Hotelli piirkonnas. Hangeldas valuutaga.
Selgem mälu on Everit tundnud inimestel aga ajast, mil mees oli Juurdeveo tänava alguses asunud šašlõkibaaris kokk. (Hiljem oli ta ka baarman Tondi ülesõidu lähedal Kasekese baaris.)
See, et Ever oli kõrgema kategooria kokk, oli üldteada. Tema oskusi lihaga ümber käia said valitud tuttavad kiita viimse ajani.
Tol ajal, kui šašlõtšnajaid linnas rohkem eriti polnud (teine arvestatav oli Kadriorus), oli Juurdeveo tänava vürtsine toitlustusasutus strateegilise tähtsusega punkt linnas. Nii mõnigi kord astusid sisse Gena meisterkoka taset hindama miilitsad ja prokurörid, parteiladvik ja pätid.
Umbes sellest ajast kõneldakse Everist kui korrakaitseorganitega – siis miilitsa hiljem politseiga – väga heas läbisaamises olevast kodanikust.
Nimelt, lisaks tulusale kokaametile oli Everil veel üks, palju valgustkartvam tuluallikas. “Ta oli üle linna tuntud kullakokkuostja. Varastatud kulla kokku ostja, kes selle siis vaheltkasuga edasi müüs,” meenutab endine politseinik.
See elulooline fakt tähendab aga, et paratamatult oli mees organite luubi all. Nii mõnigi varastatud ese saadi tema käest kätte. Nii mõnigi kuritegu sai lahendatud.
Aga mitte see pole kõige tähtsam.
Sellest ajast avaldus Everil anne, mis tema enese naha päästis.
Nagu väidavad vanad operatiivtöötajad, oskas Ever, kui uurijad tema vastu mingil põhjusel huvi tundsid, uurijaile palju meelepärasemat infot “müüa”. Aga infot oli tal ju töökohast ja kõrvalharrastusest tulenevalt piisavalt. “Kui ta uurija juurde tuli, pakkus ta alati ise välja variante, infot jne, mis iga operativniku vuntsi kergitama pani,” meenutab endine politseinik. “Ta rääkis asju, mille kõrval kullaga hangeldamine tundus tühine. Ja nii ta pääses.”
Nii mõnigi vanema põlvkonna kriminaaluurija peaks olema Everile tänu võlgu.
Ja nii kummaline, kui see ka pole, ei teinud mees sellest ise ka suurt saladust.
Meenub Postimehes 2001. aasta septembris ilmunud artikkel, kust selgub, et Everil olla hea klapp Kapoga. Ever ise olevat sellega hoobelnud ning tänane Keskerakonna tubli poliitik Ain Seppik kinnitas, et on oma kõrvaga seda kuulnud. Everit tundvad inimesed usuvad, et tema läbikäimine Toompuiestee maja inimestega on vägagi tõenäoline.
Uus mees, uued kombed
1990. aastate alguses õnnestus Everil mõneks ajaks Kanadasse pageda. Kes teab, miks täpselt. Mees ise ütles ühes intervjuus lihtsalt – vaba maailm kutsus. Töötas ta enda sõnul seal pool aastat araabia kristlastele kuulunud toitlustusasutuses. Siis naasis.
Uus mees. Grigorjani asemel oli perekonnanimi Ever. Abikaasalt võetud nimi, mille üle oli mees varjamatult uhke.
Laiema üldsuse tähelepanu alla sattus ta aga siis, kui temast sai kohalike venelaste valimisbloki “Rahva Usaldus” esindajana Tallinna linnavolikogu liige. Esmalt õiendas meedia selle kallal, et Everil pole kõrgharidust, kuigi mees oma CV-s märkis, et tal on Vladikavkazi kõrgema kommertskooli diplom.
Hoopis kõvema sõnaga esines keskerakondalsest endine tipppolitseinik Koit Pikaro. Ta ütles Everile viidates, et linna volikokku on jõudnud organiseeritud kuritegevuse esindaja.
See oli aeg, kui pealinna võimumängudes anti turmtuld. Kolmikliit ning nende isamaalasest linnapea Jüri Mõis ning keskerakondlased eesotsas Edgar Savisaarega kasutasid üksteise ülemängimiseks meeleldi Everi lahket abi. See oli 2000. aasta sügisel.
Just siis tegi Ever kummalise avalduse selle kohta, kuidas ta pidi vahendama turujuht Vadim Polištšuki altkäemaksu miljonit Savisaarele. Just siis kinkis Everi abiga linnapeaks saanud Mõis talle töökoha Tallinna Soojuses. Pool aastat hiljem aitasid Ever ja teised vene bloki esindajad ikkagi Savisaare võimule.
Ever ise on alati süüdimatult märkinud, et teda huvi oli lihtne – olla võimu juures ning pumbata Vene kultuurikeskusse, kus olid tema enda ärihuvid, linna eelarveraha.
Siis oli ta ärimees. Sõitis tumerohelise kahe uksega sportliku ja edeva Mersuga. Talle kuulus pool firmast Rukon, mis haldas Vene kultuurikeskust. Ta oli osaniks suurimat venekeelses ajalehte Estonija väljaandvas firmas. Tal oli Itaalia kingi müüv väike kauplus vanalinnas ning, loomulikult, šašlõkirestoran “Ostap” kultuurikeskuse keldrikorrusel.
Ta oli enesekindel. Sel ajal lubas Ever endale voli praalida, et tema apartemendis Uuel tänaval elasid ajutiselt oma senisest abikaasast Juhan Partsist lahku läinud kohtunik Merle Parts ja tema uue kaasa Priit Tikerpega. Sellal Kapo töötaja, muide. See oli muidugi tema jutt, mida keegi teine ei kinnita. Aga nagu kirjutas seltskonnaajakiri Kroonika, olevat Ever kohtunik Partsule hinnalisi kingitusi teinud.
See võis olla ka suur edvistamine. “Ta polnud mingi eriline ärimees. Mulle on jäänud mulje, et polnud oma ka raha peremees,” sõnab üks Everiga läbi käinud allikas.
Haitovi mõrv
2001. aasta 10. märtsil tapeti oma kodumaja ees Everi äripartner Vitali Haitov. Eruohvitserist Haitovi, kelle allilmaga seostatud poeg Marian tapeti aasta enne seda, osalused ettevõtetes leidsid ootamatult kiiresti koha Everi portfellis.
Polnud raske tõmmata niite, leidmaks selle kuriteo organiseerijat. Everi poole näidati näpuga. Temal oli selge motiiv.
Ever põikles, väites, et Vitali Haitovi ja tema poja lesed palusid, et ta need aktsiad ostaks ning tema tuli suuremeelselt vastu.
Ent ring hakkas sulguma. Augustis vahistas keskkriminaalpolitsei vanema Haitovi mõrvaga otseselt seotud isikud - kaks Leedu kodanikku Silvius Gudonise ning Antonas Kazlauskise, kellest esimene ka mõrva üles tunnistas. 19. septembril hommikul vahistati Kosel asuvas kodus Ever, kes politsei versiooni kohaselt oli mõrva tellija. Päev varem võeti vahi alla autoriteetne tšetšeen Harun Dikajev ning Dmitri Sidorenko, keda kahtlustas palgamõrva vahendamises.
“Meil oli pilt koos ning olime 99,9 protsenti kindlad, et Ever oli selle mõrva tellijaks,” ütleb Keskkriminaalpolitsei endine juht Andres Anvelt.
Kuu hiljem lasti küll kodust mitte lahkumist kinnitava allkirja vastu kahtlusalusena vabaks Dikajev. Sidorenko oli pääsenud varem.
Trellide tagant pääses ka Ever. Keskvanglast väljudes antud intervjuus ütles ta, et teda kiusab üliohtlik narkojõuk – allilma ja poliitikute sümbioos.
Tasahilju tegutses Ever edasi linna volikogus. Aga, kes teda sellest ajast mäletavad, teavad, et mees tõepoolest kartis väga ning nagu ta ise võitis, liikus ta kõrvalepõiget tegemata vaid kodu ja töökoha vahet.
Varsti tõmbus ta aga tagasi poliitikast. Mingil hetkel loobus politsei piisavate tõendite puudumisel Everi ning ka Dikajevit ja Sidorenkot vastu esitatud süüdistustest. “Tänasel päeval ei ole Dikajev ega Ever kahtlustatavad ega süüdistatavad üheski kriminaalasjas,” kinnitab Tabur.
Suure suuga lobamokk
Ever müüs oma osalused ettevõtluses ning realiseeris kinnisvara.
Ning lahkus. Viimastel aastatel veetis hr Ever suurema osa ajast Pihkvas. "Eestis nähti teda väga harva,” teab Tabur.
Miks just sinna, seda teadis kõige täpsemini Ever ise.
Kaks allikat on Ekspressile aga kinnitanud, et ta oli uurijatele ikkagi tunnistanud, et oli osaline vanema Haitovi mõrvas. Ise ta seda küll eitas.
Hetkel ei ole võimalik öelda, kas Everi surma põhjuseid tuleb otsida sellest tunnistusest. Või olid selle taga mingid lubadused mida ta poliitikuna andis ja mille pärast ta nii ennastsalgavalt pealinna võimumängudes kaasa mängis. Või hoopis mingi muu põhjus, mille jaoks tema kirev elu tõenäoliselt palju ainest andis. Fakt on, et ta tapeti.
Tähelepanuväärne detail. Vahetult enne Everi mõrva tuli uudis, et Eesti Päevaleht ja Ever olid jõudnud kohtuvälisele kokkuleppele, mille kohaselt maksab EPL Everile 50 000 krooni valuraha. Nimelt kirjutas 2002. aastal, et Ever on organiseeritud kuritegevust kureeriva Ühiskassa nõunik, kellelt kohalikud allilmaliidrid vajadusel nõu küsivad. Vettpidavaid tõendeid lehel selle kohta polnud.
Ent EPLil oli osaliselt õigus, nagu väidavad Ekspressiga suhelnud pädevad allikad. Kuigi, tõsi, Ever oli kaugel Eesti allilma kõrgkihist, oli mõni aeg tagasi hetk, mil tema, kui tema teeneid tõesti vajati. Aga Ever jäi endaks. Ta jõudis uue positsiooniga hoobelda enne, kui see lõplikult kinnitust leidis. Pärast seda temaga sel teemal enam ei räägitud.
