Koolmeistrist vaarisa
Märdi keskmine poeg, Tõnu Ots (1811–1873), Georg Otsa vaarisa, hakkas koolmeistriks. Aastail 1833–1871 oli  ta õpetajaks Reastvere külakoolis. Tollal maksti koolmeistrile palka maaga, Tõnul tuli kooli kõrvalt ka talu pidada.

Tõnu poeg, Hans Ots (s 1838), Georg Otsa vanaisa, pidas pärast isa juurest Reastverest ärakolimist Möldre talu vaid aasta jagu. Noort Hansu paelusid valla ametid. Ta oli ­abikohtu­mees 1866–1867 ning 1867–1868 peakohtumehe kohusetäitja. Abikohtumehena kandideeris ta ka vallavanemaks, kuid jäi napilt teiseks. Tema suurem toetus oli sulaste ja vabadike seas (kuigi ta kuulus peremeeste hulka). Kandideerimisel valla esimeseks vöörmündriks sai ta samuti liiga vähe hääli (kuigi sel korral peamiselt peremeestelt) ning valiti valla esimeseks nöumehheks. Seda ametit pidas ta koos kohtunikuametiga. Järgmistel valimistel 1868 ta enam ei kandideerinud.

Hans Ots võttis Reastvere vallavalitsuselt passi, mis võimaldas tal koduvallast kaugemale ­elama minna. Passiraamatu järgi oli tema pikkus kaks arssinat ning viis ja pool verssokit (166,7 cm), juuksed pruunid, silmad hallid, otsa ees arm. Ka hilisemate passide väljaandmisel on tema kohta sama kirjeldus, kuid poja sünniaastal 1882 on ta silmad ühtäkki muutunud pruuniks, juuksed aga halliks.

Vanaisa, lauluisa

Hans Ots ilmus välja Narvas, kus ta abiellus Tormast pärit Maria Blumiga (1851–1924). Neil oli kolm last – tütar Ida-Antonie-Salme (sündis 1881), poeg Karl Robert (sündis 1882, Georgi isa) ja poeg Albert Hans (sündis 1887).

Hans oli Narvas aktiivne, et ­mitte öelda marurahvuslik seltskonnategelane, tema eestvedamisel sündis ­Ilmarise lauluselts, mis kasvas üle Narva Eesti Seltsiks. Hans pidas sidet Johann ­Köleri ja Mihkel Veskega. Kui kogu Eesti ärksam rahvas Carl Robert Jakobsoni matustele kogunes, esindas seal Narva kandi omi Hans Ots. Tasub märkida, et Karl
Robert,Georg Otsa isa, sai oma nime just Jakobsoni järgi.

Hans Ots suri 75aastasena 17. oktoobril 1914 Narvas halvatuse tagajärjel.

Georg Otsa isa Karl Robert Ots alustas raudteelase ametist 1902. Ta teenis sel postil Peterburis ning hiljem töötas raudtee-dispetšerina Moskvas. Seal ta 20. juunil 1918 ka abiellus ­Lydia ­Viikholmiga.

1920. aastaks olid Otsad tagasi Peterburis. 21. märtsil 1920 sündis ­Karli ja Lydia perre poisslaps, nimeks pandi talle Georg.

24. mail 1920 taotles Karl Ots opteerimise korras Eesti kodakondsust ning naasmist Eestisse, kus kavatses elama asuda “Tallinna, ehk Tartu”. Tegelikult oli ta sel ajal juba Eestis. Nimelt 28. aprillil 1920 kirjutas Karli lellepoeg, lennundustegelane kapten Jüri Ots (1918–1920 Eesti lennuväe ülem, Eesti Vabaduse Risti kavaler) opteerimiskomisjonile: “Palun Teie korraldust, et minu lellepoja Karl Hansu poeg Otsa kodumaale pääsemiseks ühes perekonnaga rutuliselt sammusi saaks astutud, sest tema ema ja õde on Narvas täiesti ilma abita ja elavad kirjeldamata viletsuses, nii et sellest isegi ajakirjanduses juttu on olnud, kus endise Narva seltskonna tegelase Hans Otsa pereko nna viletsa seisukorra pääle seltskonna tähele­panu juhitakse. Enamliste kalduvustega pole Karl Ots kunagi olnud – enamlaste teenistuses on ta olude tõttu sunnitud olema. “Estoonia” saaks omale ühes temaga tubli ooperilaulja.”
Tema kirjale kirjutati aga resolutsioon: “On juba Eestis.”

Karlist saigi Estonias tenor. Mehel õnnestus laule laulda iga järgnenud riigikorra tingimustes. Tõsi, 1940 muutis ta ametlikes paberites oma nime Karlist Kaarliks.
Karl suri 1961, ta maeti Metsakalmistule.

Emaliinis parvemehed
Georg Otsa ema Lydia (Lidia) esivanemad pärinevad Viimsi poolsaarelt, Miidurannast. 1831. aastal sündinud Priidik Viikholmi, Georg Otsa vaarisa, tundsid toona ilmselt kõik tallinlased, kel asja üle Pirita jõe. Priidik pidas nimelt parvemeheametit.

Pirita parv vedas jalakäijaid ja hobusõidukeid üle Pirita jõe praeguse silla lähedal. Viikholmide käes oli parveäri 1908. aastani. Parv oli aga käigus 1914. aastani, kuni valmis Pirita puusild.

Priidikul oli oma naise Juulaga kuus last, kellest kolmas oli Georg Otsa vana­isa Julius Aleksander (sündis 1873). Kuna Priidik nähtavasti ei jõudnud oma lapsi ülal pidada, lapsendas 1884. aastal Juhan ­Eschenbach Priidiku poja Julius Aleksandri. Tema nimeks jäi siiski Viikholm, kuna tollal lapsendamisel perekonnanime enamasti ei muudetud.

Kui Priidik enam parvetada ei jõudnud, andis ta parvepidamise ameti üle poeg Julius Aleksandrile. Tema oli parvemeheks 1908. aastani.  

Julius Aleksandril, kui ta oli 22aastane, tuli kord oma kaks Pirita maja kohtule pandiks anda, et nooremat venda Ferdinand Eduard Viikholmi (sündis 1876) vahi alt päästa. Ferdinandil oli kraes päris kõva süüdistus.

Kohtutoimikutest leiame, et 11. juunil 1895 saatis 17aastast Pirita taluneiut Matilda Kõrva kell 10 hommikul tema tuttav 19aastane noormees Ferdinand Viikholm, kes oli tol ajal kaparvemees. Jalutuskäik toimus metsas. Tagasiteel ütles Ferdinand neiule, et ta ei kiirustaks koju ning jääks veel metsa. Neiu Kõrva soovi vastane metsa jäämine päädis sellega, et Ferdinand tõukas teda kolm korda pikali, kergitas tema kleidisaba ja puutus oma suguliikmega neiu intiimseid kehaosi.

Neiu kinnitas kohtus, et nende vahel polnud kunagi olnud lähedasi suhteid ega juttu armastusest. Noormees ennast esialgsel ülekuulamisel süüdi ei tunnistanud.

17. novembril 1895 mõistis Tallinna Ringkonnakohus Ferdinand Viikholmi siiski õigeks. Julius sai oma majad pandist vabaks.

Vanemad kohtuvad Peterburis
Pärast parvepidamist tegutses Julius veovoorimehena. Ta abiellus Peipsi ­äärest pärit õigeuskliku neiu Maria ­Katšerõginaga. Neil oli kaks last – ­Lydia (sündis1898, Georg Otsa ema) ja Aleksander (sündis 1902).

Juliuse tütar Lydia töötas Vene Toompea Renteis (riigikassa). Kui 1917. aastal saksa armee Eestisse tungis, evakueeriti Rentei sõja eest Peterburi ja Lydial tuli sellega kaasa minna. Temaga läksid kaasa ka Juliuse naine ja poeg. Julius ise jäi aga Eestisse. Juliuse ülekuulamisprotokolli järgi oli perel kaugem plaan Venemaale Simferopolisse elama asuda.
Revolutsioonist haaratud Peterburist kaugemale Juliuse pere aga ei jõudnud, sest Lydia pani riigiameti maha.

Tänu sellele seigale saigi üldse võimalikuks Georg Otsa isa Karl Otsa kohtumine Lydia Viikholmiga Peterburis.

Lydia Ots suri 1988. aastal ja on maetud Metsakalmistule, Karl Otsast eraldi platsile.
Georg Otsa esivanemate jälgi ajas ja Otsa sugupuu koostas Ekspressi palvel Eesti Isikuloo Keskuse genealoog Fred Puss.
 

Erootikalembene äi

Otsa teise naise Asta isa Hendrik Saar sai vabariigi ajal kuulsaks komblusskandaaliga.
Nimelt süüdistati teda selles, et 1926 ja 1927 trükis ilmunud raamatussari “Tallinna Saladused” sisaldab kõlblusvastaseid kirjeldusi ja kujutisi suguelust. Süüdistusaktis on ära toodud mitmed teosed, millest “Öine üllatus” kirjeldavat sugulist läbikäimist ja kokkulepet suguliseks aktiks, “Öölokaalist numbrituppa” kirjeldas ettevalmistamisi suguliseks aktiks, “Nooruse rooste” ja “Raha teenimas” kirjeldas koolis käiva tütarlapse ja vana ärimehe vahel aset leidnud sugulist akti ning tähendatud tütarlapse arutusi sugulise läbikäimise, suguhaiguste edasiandmise ja enda müütamise üle, “Joosepiks moodsa Potivari naise käes” kirjeldas orgiat restoraani kabinetis ja sugulist akti jne.

Ekspertiisiakti tegi kirjanik Anton Hansen (Tammsaare), kelle arvates kuuluvat kõik seitse annet jutustawa proosa sinna kilda, mida harilikult iseloomustatakse nimega sopakirjandus.

Ta toob lehekülgede kaupa ära kohad, kus eriliselt silma torkawad elumustuse ja sopa kirjeldused, ning tema lõpparvamusena vaatluse all olnud sulesünnituses pole aga midagi, mis wõiks wastawa lugeja tähelepanu köita loominguna wõi kunstina.

Tallinna-Haapsalu Rahukogu trahvis Saart ja määras kolmepäevase aresti. Lisaks kästi “asitõendused – raamatud – ja kõik teised raamatud Kivilombi Ints “Tallinna Saladused” eksemplarid ärahävitada”.

Saar esitas pärast vangistust apellatsioonikaebuse. Ta polnud karistusega nõus ning “samuti ei wõi olla mõõduandew ekspertiis selles suhtes, kas teosel on kirjandusliku kunstiteose wäärtust wõi mitte”. Kinnisel kohtuprotsessil otsustati “kogu tegevus selles asjas tühistada ja arutamine kohtutes ära lõpetada”.