Panasonic

Tunnistan, et alguses ei osanud ma sellele tõigale kuidagi reageerida – et fotokas salvestab sellise lahutusega videot. Kuigi mulle meeldivad seadmed, mis teevad mitmeid asju, on mulle ka oluline, et nad teeks neid hästi.

Peegelkaamera ilma peeglita


Alustuseks räägin natukene aparaadist üldiselt. Neile, kes väga hästi ei mäleta või ei tea, siis GH1 on üsna eriline kaamera, nagu ka eelkäija G1, tänu sellele, et käes tundub see justkui peegelkaamera ning töötab ka sarnaselt, kuid tegelikult sel sees peeglit ei ole. Pildiotsija ei ole vahetu – kaader jõuab silmani tänu väiksele ekraanile kaamera sees.

Tagaküljelt leiab kaameral kolmetollise keeratava LCD-ekraani, mis teeb pildistamise keeruliste nurkade puhul mugavamaks. Objektiivid on vahetatavad nagu peegelkaameralgi ja kaasa tuleval klaasidega topsikul on sees ka optiline pildistabilisaator, mis täitsa töötab.

Muus osas on üldiselt tegemist väga väikse ja hea kvaliteediga fotokaga, mida on hoolimata suurusest hea käes hoida ning mis teeb head pilti, kui endal vähegi nuppu on. Erinevused G1ga võrreldes on pildistamise osas väikesed.

Õujee – FullHD


Niisiis, filmima. GH1 suudab salvestada videot FullHD vormingus ehk 1920 korda 1080 lahutuses kaadrisagedusega 24 Hz. Sujuvust soovides võib lülituda ka 1280 korda 720 lahutuse peale, mis pakub koguni 60 Hz kaadrisagedust. Formaate on veel, kuid need kaks on ehk tähtsaimad.

Ka algajatele pole sellega filmimine ilmselt raske, kuna nn Intelligent Auto režiim suudab adekvaatselt hinnata valgustingimusi ja kaadri iseloomu. Mida veel automaatikast rääkida? Näiteks seda võib-olla, et näotuvastus töötab ka filmimise ajal ning hoiab subjekti fookuses küll.

Fokuseerimise kohalt pean tõdema, et minu jaoks on peegli puudumisel häid omadusi isegi rohkem kui halbu. Jah, peegli puudumine võib panna paljusid kukalt sügama, kuid pildiotsija ekraan on üsna terav ning peegli puudumine tähendab, et tagumist ekraani kasutades ei ole vaja teravustamiseks peeglit klõpsutada, näiteks.

Aparaadil on peal ka stereomikrofon, mille helikvaliteedi üle väga nuriseda ei saa. Natukene ikka, aga selle jaoks on seadmel võimalus ühendada välist mikrofoni. Kaks pöialt taeva poole.

Erinevalt peegelkaameratest, mil puudub pidev automaatne teravustamine filmimise ajal, suudab GH1 filmimise ajal teravust sättida. Mitte ideaalselt kahjuks – aeg-ajalt viskab kaamera fokuseerides pildi murdosasekundiks häguseks. Siiski, parem kindlasti kui mitte midagi.

Kas siis mitu-ühes on õnnestunud?


Mulle meeldivad iseenesest mitu-ühes seadmed, kus kõik omadused on tasemel, mida võiks oodata üksikute heade seadmete puhul. Näiteks meeldib mulle telefon, mille muusikaesituse kvaliteet on hea, või sülearvuti, millega saan pähkleid purustada.

Kui alguses ei osanud ma sellisest kooslusest midagi arvata, siis pärast GH1ga mängimist pean tõdema, et kunagi järgmist kaamerat ostes oleksin väga nukker, kui see FullHDd ei filmiks. Kui on vähegi vajadust või viitsimist mängida hea lahutusega videoga, siis selle funktsionaalsuse omamine fotokaameras on väga vahva.

Pildikvaliteet ei ole seadmel halb, sama saab öelda ka video kohta. Töötlesin selle kaamera videomaterjali ohtralt ning kui lõpptulemus mõne testklipi puhul kehva jäi, siis mitte toormaterjali tõttu, vaid totakalt kasutatud filtrite või halvasti valitud lõppformaadi kodekite pärast.

Üks huvitav tähelepanek ka. Kui film ida FullHD-lahutuses isegi siis, kui pärast on soov teha tavalist VGA-lahutuses videot, siis on võimalik ka julmalt ümber kadreerida ning ikka saada hea lahutusega tulemus.