Sest peale, kui Urmas Ott “Teletutvuse” kaudu üle Nõukogude Liidu kuulsaks sai, hakkas talle aina sadama kutseid loomingulistele õhtutele Venemaa suuremates ja väiksemates linnades. Mida rohkem kogunes esinemisi, seda julgemalt võis Ott honorari küsida. Need polnud saated, millega Ott suure osa oma varandusest teenis, vaid alguses needsamad loomingulised õhtud ning hiljem juba “Teletutvuse” raamat, mis tema 250 miljoni austaja pärast Venemaal anti esmalt välja just venekeelsena. Ehkki Urmas Reitelmann, kes ETVs töötades Otiga garderoobi jagas, mäletab Otti kirumas Vene kirjastajat, et need, kuradid, panevad suure hulga rahast oma taskusse, maksti mehele siiski suuri summasid, ja mitte rublades, vaid dollarites.


Loominguliste õhtute eest maksti Otile toonase aja kohta kujuteldamatult hästi. Lapsepõlvesõber Peeter Saarep räägib, kuidas Ott näiteks Linnahallis kontserte konfereerides teenis sageli rohkem kui laval laulvad artistid. “Minu kuupalk oli siis 158 rubla, Ott aga sai ühe esinemise eest tuhat rubla. Ta ütles, et ei julge Jaak Joalale mainidagi, kui palju ta tegelikult üleliidulise staari lavale JUHATAMISE eest teenis.”


Mida kaugemale Otti kutsuti, seda kõrgemaks kerkisid summad. 1995. aastal Tarmo Pihlapi juhitud saates “Tarmo album” ETVs rääkis Ott, et sai ­kahetunnise esinemise eest kohati lausa 3000 rubla.


Kusjuures publikut oli ­enamasti nii ­palju, et tuli anda kaks kontserti ­ühtejutti. “Tähen­dab, ei ole mõtet minu raha lugeda, sest sa pead vedama ka ­selle ­publiku ­välja. Sa pead ikkagi keegi olema, sul peab olema ka millestki ­rääkida. Ja ­seista neli tundi õhtul, kaks kontserti järjest laval, kus sul on 200 000 inimest vastas, ja hoida seda publikut peos, see ei ole ­niisama nali. Nii et mulle ei ole ­makstud ­ilmaasjata.”


Tagasihoidlikkus polnud kunagi olnud Oti jaoks väärtus omaette ning esinedes publiku ees, kes teda sõna otseses mõttes jumaldas, devalveerus see täielikult. Raha andis Otile võimaluse elada talle sobiva stiili järgi, mis tema peent maitset arvestades tähendas kalleid brände. Otiga samal ajal AKs diktorina töötanud Urmas Reitelmann nendib, et absoluutselt häbiasi oli tõmmata Leeki, kui kõik Moskva kuulsused suitsetasid Marlborot. Loomulikult polnud Marlboro poes letil müügil, küll aga võis seda sealt saada, kui omasid õigeid tutvusi. “Ott nimetas mind juudiks, sest mul olid toona igal pool tutvused sees,” räägib Reitelmann. “Ükskord läksime siis koos Otiga Kiievi poodi, kus oli sõjaveteranidele ja teenelistele kunstnikele eriosakond, kust sai viinerit, letšot, Marlboro suitsu ja Tšehhi õlut. Ma viisin ta osakonna juhataja juurde, kes pidi peaaegu minestusse langema, sest jumaluke, Ott tuli ju! Ma arvan, et osalt meeldisid Otile ilusad ja peened asjad ka seepärast, et vene ajal ei olnud neid võimalik saada. Eks ta oli paras eputis. Tööl ka. Kui ta garderoobist välja läks, siis ta alati lõhnastas ennast korralikult kalli parfüümiga.” Gerda Kordemets lisab, et selle parfüümi lõhna oli veel pool tundi hiljemgi liftis tunda, kui Ott oli korruse võrra sõitnud.


Moskva reisidelt tõi Ott alati defitsiiti kaasa, mis tähendas, et tema pagasisse oli pakitud plokkide viisi Chesterfieldi sigarette, mitu pudelit viskit ja Martinit. Niisamuti kuulus luksusliku elu juurde majapidajanna, kes Oti soovide kohaselt kraamis tube, tõi poest süüa ning valmistas toite.


Tegelikult oskas Ott ka ise süüa teha ja tegi seda Maire Radsini sõnul suure naudinguga. Radsin on üks neist vähestest inimestest, kes Otilt küllakutse on saanud. “Kõigi meie tutvusaastate jooksul sain ainult üks kord loa kaasa võtta oma sõbranna. Muidu oli nendel kodustel üritustel koos minuga tema kõige usaldusväärsem sõber Voldemar Lindström. Kedagi teist ei näinud ma tema kodus mitte kunagi.”


Loomulikult Ott valis, kellega suhtles. Teisalt leiab Radsin, et ei ole lihtne leida inimesi, kes viitsiksid reede või laupäeva õhtul külla tulla, et plaadilt üheskoos ooperit algusest lõpuni kuulata. Oti kodused koosviibimised olid suurejoonelised, alustades muusikast ja lõpetades pakutavate hõrgutistega. “Juba Oti peale vaadates sai aru, et ta on tohutu gurmaan,” jutustab Radsin. “Tema küllakutsed ei olnud niisugused, et teeme võileiva – ta rääkis alati nagu korralikus Inglise majas, mis menüüks on ja mis õhtu jooksul tuleb. Mul ei tule küll meelde, et ta oleks mingit tohutut praadi või asja ise valmistanud, aga ta valis väga oskuslikult komponente ja õhtu algaski siis köögis hea muusika saatel söögi tegemisega. Ta võis mitu tundi köögis kamandada – see talle meeldis. Et mis sa koorid, nii ei koorita õuna, või umbes nii. Aga tegelikult see protsess meeldis talle ja ta ei armastanud gurmaanlust selles peenutsemise mõttes, et kõik peab olema väga kaunilt serveeritud, vaid et komponendid pidid olema sellised, mis tema jaoks midagi tähendasid.”


Vahel, kui Ott üksi kodus süüa tegi, sai Radsin ootamatuid telefonikõnesid, sest köögis askeldaja vajas kiirkorras abi kastmete ABCs. “Kas tead, mis käib lõhekastme sisse?” uuris Ott pikema sissejuhatuseta. “Mul on praegu külmkapp lahti. Ühesõnaga, mul on selline pudel, selline pudel ja selline pudel, segasin kokku ja maitsesin, aga see ei olnud maitsev. Millega saaks selle niisuguseks hapukaks?”


Ükskord tekkis neil telefonis vaidlus, kuidas saaks grillitud kana peale roosa kastme. Lõpuks Radsin ütles, et pangu majoneesi sisse ketšupit. “Nii labane see ongi või? Oota nüüd toru otsas.” Ott segas Bulgaaria ketšupi majoneesiga kokku, maitses ja voilà! “Ongi tuttav maitse, las jääb nii, aga väga labane küll.”


Komandeeringutes käies oli Otile väga oluline, et õhtusöök toimuks tsiviliseeritud inimeste kombel restoranis, meenutab Radsin. “Teda ei saanud nõusse sellega, et lähme, võtame hotellipuhvetist keedetud muna või õhtuks kuskilt sinise kana. Pidi minema restorani ja ta oli helde, nähes, et töökaaslased on kitsikuses.” Koos Otiga oli peale režissööri komandeeringus alati kaasas ka operaator ning helimees ja kui viimased kolm restoranis menüüd lugedes juba esimeste lehekülgede juures pobisema hakkasid, et tegelikult ei olegi kõht tühi ja ega õieti tahagi midagi, et võtaks lihtsalt küüslauguleivad ja salati, siis ei häbenenud Ott teatada: “Võta, mis tahad, ma panen puuduva raha juurde.”


“Mõni mees solvus selle peale, sest see tundus ülbitsemise ja laiamisena,” sõnab Radsin, “aga tegelikult ta tahtis ise nautida ja püüdis seda võimaldada ka teistele. Mitte nii, et tellin märkamatult laua ja maksan selle nurga taga kinni – selliseid žeste ta ei teinud. Ta alati ärgitas inimesi püüdlema parema poole, avama menüü järgmist lehekülge, mitte jääma esimese juurde.”


Reitelmanngi möönab, et paljudele mõjus Oti bravuurikas k äitumine primadonnatsemisena. “Ma arvan, et ta võttis Venemaa staaridelt šnitti.” Meenutades kas või kuulsat dialoogi (täpsem oleks vahest öelda monoloogi) Oti ja telemaja kohviku baaridaami vahel.


Nii kui Ott uksest sisse astus, kõlas koolitatud hääl üle ruumi teises seinas oleva leti poole: “Proua Schmidt! Kuidas täna kohv on?”


Oli üldteada, et Ott nimetas suures pütis loksuvat vedelikku, mis oli saadud väikese nutsaku kohvipuru mitmekordse läbiloputamise teel, kaltsukohviks. Proua Schmidt ei solvunud, muheles vaid, sest see oli tema ja Oti vaheline vaimukas lõõp. Reitelmann pakub aga, et kui keegi võõras oleks situatsiooni pealt näinud, oleks too ilmtingimata arvanud, et telestaar läks üle viisakuse piiri.


Kui poleks olnud hädavajalik, vaevalt et Ott üldse üle telemaja kohviku ukse oleks astunud. Parema meelega lõunastanuks ta mõnes peenes restoranis, kuhu ühegi lihtsureliku jalg iial ei satu. “Mulle jäi mulje, et ta püüdis erakordsust tekitada nii palju kui võimalik ja üritas hoida enda ümber staari oreooli,” räägib Reitelmann. “Aga Eestis ei ole võimalik staar olla. Sa võid olla kümme Urmas Otti, aga ikka tuleb mingi ahv juurde, et kuule, Urmas, sa oleks võinud seda ka Savisaare käest küsida.


Aga see ei käi ju staarikultusega kokku. Venemaal on teine lugu: inimesed tulevad tänaval vastu ja koogutavad. Venemaal ei tule kõne allagi, et tavaline inimene satub mõne staari, kuulsuse või aadliku seltskonda ilma kutsumata. Eestis aga ei ole kinniseid klubisid ega kuulsuste poode. Puudub eksklusiivsus.”


“Vaevalt et ta hommikul peeglisse vaadates endale ütles: “Tere hommikust, staar!”,” arvab Radsin.


“Ta lihtsalt tahtis elada nagu staar ja nii palju, kui ta sai, ta seda ka endale võimaldas. Ta oli inimene, kes mõtles, et on parem kolm nädalat vähem reisil, aga need viis või kümme päeva ööbib sellises hotellis, nagu tahab. Ta tahtis alati hästi elada ja hästi teenida.”


1995. aasta saates “Tarmo album” vastas Ott Tarmo Pihlapile eluväärtuste teemal nii: “Kui sa tahad elada kvaliteetset elu, siis see maksab. Kui sa tahad kuulata kvaliteetset muusikat, loomulikult see maksab. Mis sind huvitab, et kust raha saadakse selleks?”


Tarmo Pihlap: “No nagu sina kõigilt küsid.”


Urmas Ott: “No Tarts... Kõigepealt tuleb kokkuhoidlikult elada.”


Tarmo Pihlap: “Ütled sina!”


Urmas Ott: “Ei saa priisata. Ma elan väga tagasihoidlikult, aga võin endale siiski ühte-teist lubada.


Kas või osta seesama plaat, selle asemel et osta mingisugused ... no ma ei tea, mingi muu asi.


Selles suhtes ma elan väga tagasihoidlikult. Elu on lühike ja tuleb püüda elada nii, et sellest on ka naudingut. Nii on asjal mõtet.”


Et naudingut mitte rikkuda, eelistas Ott Reitelmanni sõnul rahvarohkeid kohti külastada muul ajal kui pööbel. Raamatupoodi läks Ott vahetult enne selle uste sulgemist. Ta ajas Mercedese Draamateatri vastas oleva Rahva Raamatu ette ja sisenes elegantselt poodi hetkel, mil viimaseid uudistajaid välja kupatati.


Mercedese, muide, ostis Ott osalt seetõttu, et BMW esinduses töötasid ebaviisakad molkused.


BMWsid müüdi toona Rocca al Mares asuvas kolmnurkses majas. Ott astus sisse, käis ringi, aga ei näinud mitte ühtegi automüüjat. Hoolimata sellest, et tegu oli tööpäevaga, polnud seal mitte kedagi. Lõpuks il mus kusagilt välja üks sell, näppude vahel rasvane pirukas, ja küsis kahe ampsu vahelt: “Kas on mingi mure vä?”


“Kindlasti mitte,” vastas Ott, kes ei söandanud ometi hakata teise inimese pirukasöömist katkestama. Ta keeras kannapealt ringi ja ostis veerand tundi hiljem endale Mercedese.  Alles palju hiljem, paar aastat enne surma, lahtus Oti viha ning ta soetas endale BMW.


Otile glamuurset elu võimaldanud loominguliste õhtute esinemisgraafik läks lõpuks nii tihedaks, et ta oli sunnitud 1991. aastal AKst lahkuma. Sel ajal vanemtoimetajana töötanud Heimar Lenk ütleb, et Oti hea elu tekitas kadedust ja ehkki oleks ju saanud graafikuid ümber tõsta ja nihutada, poleks seda ühel hetkel lihtsalt tahetud teha.


Kogu rikkus, mis Otil õnnestus rublaajal teenida, jäi sõber Peeter Saarepi teada talle alles ka pärast rahavahetust, sest tutvuste kaudu leidis Ott võimaluse, kuidas tavainimestele eraldatava 150 krooni piirist ei saanud piirang talle.
Urmas Ott.
“Teletähe lugu”
  • autorid: Marii Karell, Helen Eelrand, Igor Taro, Siim Saidla
  • 176 lk
  • hind poes: 199 kr
  • ilmumisaeg: märts 2009
  • kirjastaja: Fookus Meedia