Foto: DELFI

Artikkel ilmus esmakordselt 1. augustil 2018.

Praeguses leitsakus pole higistamine ebahügieeniline häbiasi, vaid eluks hädavajalik. Higistamine sõltub temperatuurist, mille juures on meil veel mõnus olla, selgitab Tartu ülikooli inimese füsioloogia professor Eero Vasar. Arvatakse, et meie laiuskraadil sündinud ja kasvanud inimestele on see tavaliselt umbes 27 °C. Innuittidel ilmselt 20 °C, aga ekvaatori lähistel asujatel alles 35 °C. Enamik eestlasi hakkab higistama, kui temperatuur kerkib üle 27 kraadi.

Keha käitub nagu kõik muud asjad soojakiirguses – ta hakkab kuumenema. See ei meeldi organismile sugugi, mistõttu asub keha end jahutama. Süda teeb rohkem tööd ja veresooned laienevad, et „kuuma“ verd naha pinna alla viia ja seeläbi soojust taas kehast välja kiirata. Tööle asuvad ka higinäärmed, mis „tõmbavad“ veresoontest „kuuma“ vett (ja teisi aineid) ning viivad selle naha pinnale. Ka naha pinnal oleva niiskuse aurustumine jahutab keha.

Mida kauem keha end jahutama peab, seda enam vett verest higistamise tõttu eraldub ja seda paksemaks veri muutub. See paneb koormuse südamele ja omakorda teistele organitele (vt skeemi) – hapnik ei jõua ajju, jääkained ei välju kehast ning toitained ja mineraalid ei jõua lihasteni.

Selleks, et ka kuumas oleks hea olla (ja keha higistada jaksaks), tuleks juba ennetavalt vett juua. Parem on juua väike kogus (klaasitäis) sagedamini (15 minuti tagant) kui suur kogus ühekorraga. Janutunde tekkimisel on keha juba hädas. Vanadel inimestel on janutunne nõrgenenud ja organismi veetaseme ohtliku languse võimalus suurem.

Vee ja soolade suure kaotuse järel tekib organismis kuumakurnatus. Juba peapöörituse tekkimisel tuleks otsida päikese eest varju, juua vett, võtta seljast üleliigsed riided, jahutada jaheda veega. Pikaaegne kurnatus viib kuumarabanduseni. Siis on jahutamine organismi jaoks liiga suur pingutus – higistamine lõpeb, kehatemperatuur tõuseb üle 42 kraadi. See vajab kiiret meditsiinilist sekkumist. Päiksepiste on üks kuumarabanduse vorme.