Alhambra- maapealne paradiis

Kui Sagrada Familiasse Barcelonas on sisse tungida lihtne - roni lihtsalt piletimüügi putka kõrvalt üle aia - siis Alhabmrasse on pea võimatu. Müüt räägib, et seda ehitanud kaliifid Ismail I, Jusuf I ja Muhammad püüdsid varjamaks oma võimu hääbumist luua maapealse paradiisi, mis peab vastu aastatuhandeid ja mida pole võimalik vallutada. Võib öelda, et see on neil pea õnnestunud. Alhambra on praegu nii Andaluusia kui ka kogu Hispaania kõige populaarsem turistiatraktsioon. Ei suutnud seda lõhkuda Napoleoni väed ega suutnud sinna raha välja käimata sisse tungida mina. 10 Eurot minult rööviti. Aga see grandioosne aedade, basseinide, paviljonide, troonsaalide ja keldrite rägastik hoiab sul vähemalt neli tundi suu imestusest lahti ja on seda pappi kindlasti väärt. Eriti saad selle võlu tunda kui nosid salaja oma kaasavõetud juustu ja veini grandioosses nõupidamisteruumis, kuhu särab päike Mirdiõue basseini peegeldusest ja jätab mulje nagu ta paistaks hoopis alt, mitte ülalt. Seda, kuni viisakas halli habemega turvamees ostutab naeratades sulle silti, millel on selgesti arusaadavalt kirjas, et kõiksuguste asjade söömine on just siin rangelt keelatud.

Kui sa just ei lase enda energiat ära süüa massilistel vanurturistikarjadel, kes suu ammuli kõike vahivad ja näpivad, siis lahkud peale viietunnist hulkumist Alhambras ehk isegi virgemana, kui sinna saabudes, sest sellel ruumide, valguse, vee ja ornamentika kooslusel on mingi maagiline jõud, mis annab sulle paraja laksu energiat. Usun, et lisaks imelisele arhidektuurile peitub selle koha maagia ka materjalides, sest erinevalt muudest seesugustest lossmontrumitest maailmas on Alhambra ehitatud peamiselt lihtsatest materjalidest nagu kips, puit ja kahhelkivid.

Üliõpilaste ürgne pesa

Hispaanlased ütlevad, et ülikoolis tasub Hispaanias käia kolmes kohas. Santiagos, Sevillas ja Granadas. Minu kõrvaltoas elav Rasheed Markokost ei luba mul õhtuti flamencorütme taguda, sest ta pingutab sisse astumaks Granada arstiteaduskonda. Konkurss polegi ju nii hull, ainult 350 matsi piidleb olemasolevat seitset kohta. Rasheed siis jutustas mulle, miks kõik just siia Granadasse tungivad. Nimelt oli kogu Andaluusia kaheksandast sajandist kuni peaaegu 13ndani mauride käpa all, mis tähendas, et see oli kogu selle aja kestel üks suur kultuuri ja teaduse keskus, mille teadmistest pakatav kuldne kaja võbeleb siin tänapäevalgi. Ent ma ei mõista, kuidas on siin võimalik õppida. Kliima võib siin kokku võtta kahe sõnaga: siesta ja fiesta. Õppida on ehk võimalik ainult keldris, sest juba praegu Aprillis on väljas 30 kraadi ja aknaga toas on igasugune katse midagi mõistlikku teha mõttetu. Sellest hoolimata kubiseb Granada üliõpilastest. Kohalik professor väitis mulle, et selles linnas on 250 000 inimest, kellest umbes 55 000 on üliõpilased. Kusjuures ligi 70 protsenti üliõpilastest on neiukesed, mis tähendab, et poistel on siin pidu. Mõistan tagasihoidliku Rasheedi innukust.

Tasuta õlled ja vana hea säästukas

Lugesin mõni nädal tagasi trip.eed, kus keegi väitis, et tal kujunes päevarahaks Andaluusias 100 euri, aga noh 50ga oleks ka hakkama saanud. Tegelikult, vajaduse korral, elab siin vabalt ära kahe euriga päevas, kui sa just ei osta välikohvikutest seitsmekümnekrooniseid pirukaid ja õhtuti oma taskuid tühjaks ei joo. Nutikal inimesel on siin üldse raske oma taskuid tühjaks juua, sest õlut ja veini jagatakse tänavatel tasuta. Ehk siis iga päev, välja arvatud esmaspäeval ja pühapäeval, on sul võimalik flaierijagajate käest koguda terve hunnik paberilipakaid, mis tavaliselt ütlevad cerveza gratis- tasuta õlu või copa 1 euro. Mis need copad siis on, mis siin katkuna levivad? Copa on lihtsalt snäkk, mis antakse joogiga kaasa. Nendeks võivad olla misiganes: oliivid, vorstikesed, friikartulad või hea tükk seapead. Andaluusia copade omapäraks on see, et need on nii paganama suured, et ostes joogi ühe euroga, saad kaasa tasuta kõhutäie. Ühesõnaga, kuigi ma õlut ei joo, õnnestus mul poole tunniga koguda kuus tasuta õlut ja kaks pokaali tasuta veini ning terve hunnik copasid erinevates klubides ja baarides, mis on päris paras kogus juba ühele korralikule põhjamaa õllekõhule. Klubisid ja baare, siin vägevaid ei ole. Märkimist väärib ehk "Granada Diez", hausteknoklubi, mille üle kohalikud rullsombreerod uhkust tunnevad. Siiski pole see palju suurem kui meie Ollikas, ainult kahe saaliga, millest üks taob vahetpidamata haussi ja teine kõike muud, mis rahval kõrist alla läheb. Aga kui Granadas veetmiseks on ainult paar päeva, soovitan peale tasuta õllede joomist ekselda meetrilaiustel üles-alla jooksvatel tänavatel või veeta üks õhtu mõnes kahtlases baaris, kus kütab kolm tundi järjest flamencot kohalik higist nõretav Antonio Banderas, kes vahel mõneks minutiks ära kukub, sel lihtsalt põhjusel, et ta on sisse laadinud liiga palju tequila shotte.

Kuidas ära elada kahe euriga päevas? Ostad lihtsalt toidu nädalaks ette. Siin on ju meie hää sõber säästumarket, ehk siis hispaaniakeeli LiDL, kus liitrine õlu maksab 50 eurosenti ja kilo kartulaid 30. Kohe hea kodune tunne tekib nähes tuttavaid lette, mis on täis tuttavat odavat saasta. Kusjuures keskeltläbi on kaubad 1/3 võrra odavamad kui Eesti Säästukas. Elamine on siin peaaegu tasuta. Toa korteris võid vabalt üürida 50 euriga kuuks aga kohtasin tüüpi, kellel oli täiesti normaalne tuba ja soe vesi 30 euri eest.

Punase mehe kättemaks

Just sellest samast kurikuulsast Säästumarketist olingi soetamas oma järgmist juustujurakat ja värsket viinamarjamahla, kui minu ees pakkus ostmine ühele vanamehenässile tõelist väljakutset. Nimelt ta ei suutnud korraga käes hoida suitsu ja õllepudelit ning samal ajal otsida rahakotist raha. Pole viga, ta tõmbas kõssi ja pani põleva suitsu müüja nina ette letile puhkama, kuniks rahakotist raha leidis. Aga see on ju normaalne, ega siis tavategevused tohi suitsetamist segama hakata. Ütlen lihtsalt. Siin suitsetavad kõik. Nad suitsetavad koguaeg. Ja nad suitsetavad igal pool!

Ülikoolist saad vabalt tasuta kopsuvähi, sest suitsetajaid vältida pole sul lihtsalt võimalik. Võin julgelt öelda, et 80% inimestest ja umbes samapalju ka üliõpilastest suitsetab. AInuke koht, kus ei suitsetata, on klassid tundide ajal, aga kodidoris käies pead tihtipeale orienteeruma käte abil, sest silmi avada tähendaks kibedaid kollaseid pisaraid. Täiesti normaalseks on kujunenud nii siin, kui ka kogu Hispaanias marihuaana suitsetamine, mis tähenadab, et loomulikult ei puudu ka siinsetel hämaratel tänavatel Ahmedid Marokkost, kes sulle Hasiiissss! Hasiisss! sosistavad. Kui Eestis on kanep peamiselt noorte salapärane lõbu, siis siin võid sa vabalt teha väikse piibu näiteks koos oma õppejõuga, sest suitsetab ka enamus keskealiseid inimesi. Loomulikult on narkootikumid tegelikult keelatud, aga kedagi ei koti. Mõtlesin, et mille kuradi pärast nad just Hispaanias nii palju suitsetavad. Öeldakse, et sigaretid on punase mehe kättemaks valgele mehele. Ja kes tapsid indiaanlasi kõige jõhkramalt ja kõige rohkem?

Ajutised hipid ja igavene Viljandi Folk

Lisaks üliõpilastele on Granada on täis hipisid. Hipit iseloomustavad värvikad riided, kõiksugu asjad mida karjakesi õhku loopida ja tihtipeale ka rastapatsid ja kitarr. Granada kesklinna Bib-Rambla katedraali ees on neid terve loomaaed. Samuti on neid täis ka Plaza Nueva ning Mirador de Saint Nicolas. Need kohad on vagabondidele head, sest siin liigub palju turiste, kellel on palju raha, mida tuulde loopida. Igal endast lugupidavalt hipil on oma töö, mis loomulikult võrdub lõbu. Mõni müüb Indiast või Marokost sissetoodud kotte ja rätikuid, teine mängib kitarri välikohvikute ees, kolmas tantsib ja zongleerib. Itaalia tüdruk seletas mulle ilusti ära. Granadas pole võimalik leida tööd, millega teenida endale auto või maja, aga see eest on siin mustmiljon tegevust, millega võid piisavalt teenida, et kõht täis ja meel hea oleks. Tema näiteks annab jooga tunde ja nikerdab ise apelsinikoortest pisikesi topsikuid, mis on oma eriliselt tugeva apelsini lõhna tõttu on täiusulikud marihuaana hoidmiseks. Veidi kesklinnast väljas on suur purskkaevudega plats Plaza de Triumf, millel on inimeste mägi, nagu hispaanlased ütlevad. Seal on umbes viissada noort, kellest viiskümmend mängivad kitra või mingit muud pilli, sada loobivad kõiksugu asju õhku ja vette, kakskümmend tantsivad ning ülejäänud logelevad niisama mokad töllakil ja nali taevani. Vibratsioon täpselt nagu Viljandi folgil, ainult selle vahega, et siin kestab see iga päev. Kogu aeg! 

Seal kohtusin ühe tüübiga austraaliast, kes on tegelikult jurist ja veel mõne samalaadse hipiga inglismaalt, kes tõid minuni täiesti uue mõiste- ajutine hipi. See tähendab seda, et nad on nagu hipid, aga kuskil on enamusel neist oma kodu ja töö. Neil on lihtsalt kombeks võtta aeg maha, tolgendada maailmas mittekellegina ringi ja siis maanduda jälle oma tavalisse vormi ja elurütmi, ehk isegi kontorisse ja ülikonda. Geniaalne!

Koopas pilt taskusse

Hakkad Katedraali juurest Alhambra poole minema, aga vot ei lähe. Keerad hoopis vasakule üles ja kõnnid kuni märkad värviliste siltidega koopaid. Koopasse on sissepääs 15 eurot. Turistid kõik ilusi koopa tahanurka ritta, nagu ponksid, ja siis läheb lahti. Esimesena tuleb vanamees sombreero ja pikkade vuntsidega, kes kütab oma flamencot nagu hull. Tema järel 70 aastane vanema jalga vibutades ja siis umbes 12 aastane plikatirts, kellel on käes suur vaagen tapjaveiniga. Seda umbes 20 protsendilist jõhkardit saad sa juua kindlasti ühe suure kruusi, aga tõenäoliselt saad päkad silma ajada ka 80 aastase saksa turisti Matilda kausile. Aga rohkem ära võta, sest siis hakkab juba pilt ära kukkuma ja jääd ilma etendusest, kus kogu perekond, kes muide seal samas koopas elab, koos hõiskab ja kargab.

Aga nüüd kahvatub kõik mida ma Granada kohta olen lausunud, sest turistikoopast umbes pool kilti edasi on terve ehe koobastik Sacramento, kus on end mugavalt sisse seadnud umbes 500 hipit, ajutist hipit või kedaiganes. Koobastes on kenad elamised: gaasipliidid, diivanid, mööbel, koerad. Ainult vett tuleb tuua kaugelt ja telekat peab vaatama küünlavalgel, sest elektrit seal ei ole. Sacramento külastamine on rangelt kohustuslik! Ja kuna umbes pooled on nõus sulle kohe peavarju pakkuma, lihtsalt peab veetma vähemalt ühe öö koopas! Tasuta! Soovitan teist koobast vasakult. Kuusteist aastat tagasi lahkusid Hamburgist Villi, Alfred ja Felix, et minna laia ilma rändama. Kolme nädala pärast jõudsid nad Granada koobastesse, kus nad siiamaani elavad ja töötavad küpsetades ja müües kanepikooke ja küpsiseid. Minu parmupillist vaimustusse sattudes tarisid vennikesed mõne sekundiga koopast välja kitarri, trummid ja vilepilli ning tasuta kontsert kahe hambutu ja ühe hammastega sakslase esituses nende isikliku koopa suus tegi Hispaania pereetteastele suured silmad ette. Olen kindel, et nad ei ole kitsid seda kordama, kui te nad üles leiate.

Nii lõbusatest hispaanlastest, vagabondidest kui ka rasvastest turistidest pungil Andauluusia ulatub Almeeria kõrbetest kuni Portugali piirini ja Granada koos oma linnamürgli, kitsedest tulvil niitude ja lumiste mägedega pole kindlasti ainuke koht, mida tasub oma kannal lasta silitada. Kuna Sacramento koobaste supersõbralik õhustik ja seal tasuta elamine on liiga ahvatlevad, on targem kohe tõtata edasi näiteks surfarite paradiisi Tarifale. Kevadfestivalile Sevillasse, kus praegu taotakse tänavatel kaks nädalat järjest flamencot ja tapetakse karjade viisi härgasid. Kurikuulsasse Cadizi, et sukelduda ookeani või Algecirasesse, kust praamipilet Marokosse maksab, uskuge või mitte, alla kahekümne euro. Slogan kõlaks nii: Tule Marokosse kogu perega ja näita lapsele neegrit! Ainult 18 Eurot!