Gruusia demiurgi tee
Gruusia sõbrad on plindris. Teisipäevases
Postimehes ilmunud Eesti välisministri arvamusloos “Gruusia vajab
meie selgemat tuge” on see nurkaaetus selgelt tunda. Kuidas teha
usutavamalt nägu, et ollakse ikka veel veendunud Gruusia presidendi
Mihhail Saakašvili demokraatlikus olemuses? Lääne liidrid
pingutavad selle nimel tublisti.
Mart Laar, olles värskelt
nimetatud Saakašvili (reformi)nõunikuks, kirjutas 2006. aastal
ajakirja Diplomaatia novembrinumbris (pealkirja all “Gruusia valu ja
võlu”), et “Enne Rooside revolutsiooni oli Gruusia unustatud
riik”.
Laari lauses on tõde ja ei ole ka. Gruusiat
hästi tundvate inimeste hinnangul enne Rooside revolutsiooni Gruusias riik
kui niisugune üldse puudus. Olid maa ja rahvas, aga mitte riik.
Uusaegne riigi definitsioon sisaldab kindlalt piiritletud territooriumi,
sellel elavat riigirahvust (tunnuseks kodakondsus, aga mitte etniline
päritolu) ja sellel rakendatavat võimu (vägivalla kasutamine
on riigi monopol, maksude kogumine ja seaduste kehtestamine on samuti ainult
riigi asi).
Gruusia riikluse iseloomustamisel lühidalt
esimestest tunnustest: Adžaaria eraldumise suutis keskvõim ära
hoida, seadusetuse poolest kurikuulsa Pankissi oruga on asjalood ei teagi
kuidas; Abhaasia ning Lõuna-Osseetia allumatus Thbilisile on fakt.
Aga olulisem on kolmas tunnus: riik kui tundetu valitsemismasin,
erapooletu ning kõikjalejõudev, kuidas olid lood sellega?
Gruusia oli (on ikka veel?) klanniühiskond. Mõistet tuleb
võtta laiemalt kui pelgalt suguluslike sidemete alusel tekkivat
inimrühma. See võib olla ka mingi suhtevõrgustik.
Väga lihtsustatult nägi asi Gruusias veel hiljaaegu välja
niiviisi: mingi klann valib oma liikmete hulgast välja sobivate omadustega
noore inimese, investeerib temasse märkimisväärselt, saates ta
ülikooli ja siis võib-olla ka välismaale, eesmärgiga
koolitada temast tulevane minister. Plaan teostub – noorest saabki
minister. Ametipostile tõustes tõmbab ta endaga kaasa oma
klanniliikmed ja mingi teatud ministeerium satubki ühe kindla klanni
kätte. Võimu vahetudes saadetakse minister ära. Temaga koos
lahkuvad ka tema inimesed, mis võib praktiliselt tähendada seda, et
lahkuvad kõik. Kusjuures pabereid ja oskusteavet kaasa
võttes. Uus minister, teise klanni liige, alustab praktiliselt nullist.
(See on kokkuvõte ühe Thbilisis töötava Eesti
nõuniku tähelepanekutest.)
Piisab paarist-kolmest
sellisest tsüklist, et algaks kaos. Riik on “masin”, mitte iga
kord uuesti leiutatav jalgratas, mille ehitamiseks peab esmalt valmis tahuma
kivikirve.
Kuna riigipiruka imelisest
maitsest räägitakse sülge suhu toovaid jutte ka Eestis, siis
tuleb Gruusia ühiskonna kirjeldamiseks sisse tuua veidi statistikat.
Jällegi väga liialdades, aga tegemist on (oli?) varaste
ühiskonnaga. Veel 2005. aasta esimese kvartali statistika järgi elas
55 protsenti elanikkonnast allpool vaesusepiiri. Saakašvili-eelses
Gruusias maksti riigiteenistujatele sellist palka, mis määras nad
elama allpool vaesuspiiri. Igapäevane elu näitas siiski, et
riigiteenistujad olid kohalikus mõistes keskklassis. Tegelikult nemad
moodustasidki keskkassi. Millest sai järeldada vaid üht: vahe palga
ning tegeliku elatustaseme vahel täideti korruptiivse tuluga. Mida
Gruusias kõik teadsid ja aktsepteerisid.
Saakašvili
tõstis võimule tulles riigiteenistujate palkasid mitu korda,
vabastades nad altkäemaksu imperatiivist. Teenistuja võib olla
muidugi ka pra
egu ebaaus, aga see on juba tema moraalne valik. See ei ole paratamatus.
Kus korruptsioonivähk oli juba täiesti ravimatu, haaras
Saakašvili kirurgiskalpelli. Õigemini sae.
Saakašvili on kuulus sellega, et vallandas 80 protsenti Gruusia
politsei koosseisust; kohaliku liikluspolitsei saatis aga üldse laiali.
Tulemuseks on täieti hämmastav nähtus – Gruusia
politsei ei võta enam altkäemaksu. See on kogu SRÜ
territooriumil enneolematu saavutus. Võrreldav juba Tšiili
politseiga, mis on kogu Ladina-Ameerika mandril ainus mittekorrumpeerunud
politsei.
Näide haridusest. Saakašvili juurutas Eesti
elanikele nüüd juba täiesti iseenesestmõistetavana
tunduva ühtse riigieksami. Enne seda käis kõrgkoolidesse
sisseastumine moel, mis võimaldas kõrgkoolide
professoritel-dotsentidel tõusta keskklassi tasemele.
Või kaubanduslik, tegelikult aga
maksuametisse puutuv uuendus. Gruusia rahvas ägab Saakašvili
käsku täites, hankides igasse poodi ja isegi poekesse kassaaparaate.
Eestil on see läbitud etapp – meil tehti see kohustuslikuks kunagi
1999. aastal. Kassaaparaat mõjub varimajandusele umbes samamoodi nagu
pühitsetud vesi Saatanale.
Saakašvili
ei ole pelgalt reformeerija. Ta on transformeerija.
Eespool
kõlas märksõna “Tšiili”. Üks Vene
vaatleja pealkirjastas Gruusia viimaste ebademokraatlike sündmuste
analüüsi küsimusega “Ikka veel Saakašvili
või juba Pinochet?”.
Võrdlust Tšiili
diktaatoriga pole vaja karta. Augusto Pinochet on paljude silmis positiivne
tegelane. Nii üks endine Briti peaminister (naissoost) kui ka üks
endine Eesti peaminister (väike vihje: kannab habet ja nõustab
Gruusia presidenti) peavad tema majanduslikust reformitegevusest väga
lugu.
Saakašvili puhul tundub asi veelgi karmim: Gruusia
president murrab rahvast ja ühiskonda umbes samamoodi, nagu murdis
Atatürk oma rahvast pärast Osmanite impeeriumi varisemist, ehitades
üles ilmaliku Türgi vabariigi, või murdis Peeter Esimene
oma rahvast, transformeerides Moskooviat Rossija-nimeliseks impeeriumiks.
(Muuseas, Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson võttis
kunagi südameasjaks propageerida nimekuju Georgia, selmet kasutada
nõukogulikku Gruusiat. Georgia seondub lääneliku ja moodsaga.
Nimemaagia, nagu kunagine Pärsia nimekuju asendamine Iraaniga –
seegi nimevahetus pidi edastama suure reformija/transformeerija šahh
Reza Pahlavi paleust.)
Suured transformeerijad ei ole demokraadid.
Nad on heal juhul – kordan, heal juhul – valgustatud monarhid.
Transformeerijate tegevus sünnitab meeletut vastuseisu. Erinevates
ühiskondades on rahvas reageerinud iidse elukorralduse murdmisele veriste
ülestõusudega.
See vastuhakk tekitab mingil
põhjusel sümpaatiat. Esimene ettetulev näide on
siinkirjutajale Hollywoodi linateos “Viimane samurai”, kus me
näeme õilsaid, ent vanamoodsaid sõdalasi võitlemas
Jaapani moderniseerijate vastu. (Viimaseid kujutatakse, vabandust,
tõeliste “p...evestidena”.)
Siinkirjutaja ei saa
väita, et 2. novembril Thbilisi tänavatele kogunenud 100 000
pealine rahvamass koosnes ainult endistest liiklusmiilitsatest ja
ülikooliõppejõududest, kassaaparaadivastastest,
korrumpeerunud tolliametnikest, osastisvürstide klanniliikmetest
ja lihtsalt varastest, aga tõenäoliselt oli selliseid inimesi
seal palju. Kuna nad ei saanud karjuda “andke meile korruptiivne tulu
tagasi!”, esinevad na
d loosungi all “tahame parlamentaarset demokraatiat!”.
Saakašvilit tundvad inimesed oletavad, et Mišal (nagu teda
Gruusias kõik nimetavad) on ajaloolised ambitsioonid. Õpikutes ja
entsüklopeediates on ta oma nime juba taganud, aga tema tahab
rohkemat. Gruusial on olnud kaks legendaarset valitsejat: kuningas David ja
kuninganna Tamara. Gruusiat transformeeriv Saakašvili tahaks nende
kõrvale – olla tulevaste laulude ja legendide Miša-baton.
Millist nõu võis anda
Mart Laar selliste ambitsioonidega inimesele või kas Eesti kahekordsel
peaministril on mingi roll Gruusia rahvarahutuste vallandumises?
Kohatu küsimus. Eestis on toimunud sajanditepikkune evolutsioon: enne
Laari olid Päts ja Tõnisson, aga enne neid olid baltisakslased,
kelle aadlivabariigi oskusteave (võrdsus seaduste ees, omavalitsuse
funktsioneerimine, nõuded haridussüsteemile, ühingute/seltside
moodustamine...) muutus Eesti ärkamisaja tegelastele “omaks”.
Kõiki neid tänapäeval “euroopalikeks” nimetatud
asju EW väljakuulutamise järel ka rakendati. Ning
taasväljakuulutamisel lihtsalt jätkati, vahepeal arhiivi antud
tõekspidamistelt tolmu ära kloppides.
Gruusia on teine
maailm. Vene impeeriumi koosseisu lülitatud Gruusia koosnes 19. sajandi
alguses feodaalsetest vürstiriigikestest, jäädes järgmise
kahe sajandi kestel sisuliselt muutumatuks. Nõukogude periood kaasa
arvatud.
Nõunik Laar ei saa
anda Gruusiale sajanditepikkust Eesti- ja Liivimaa
rüütelkondade vallavalitsuste pärandust, millest Eesti
omariiklus üldse välja kasvaski. Sellist kogemust ei saa viia
teistele rahvastele seljakotiga. Laar on ainult ja kõigest reformija,
Saakašvili on transformeerija-demiurg. Võib-olla ebademokraatlik,
aga see käib asja juurde. Demiurgidel puuduvad omadussõnad.