„…Ma ei söö kunagi enne etendust, ja viimasel ajal ka pärast etendust mitte. Aastaid elasin nii, et vohmisin pärast etendust kõhu täis, pinged olid maas ja isu oli hea. Nüüd on nii, et lõuna ajal söön ja selleks päevaks aitab. Ma tahan tervist hoida. Ma tahan lapsi kasvatada ja olemas olla.
Ja mu enesetunne ongi kergem!
Jõusaal mulle ei istu, see on agressiivsete meeste zen. Ma ei vaja seltskonda, et sporti teha. Olen avastanud omaenese ala – see on jalgrattasõit.
Tead kui ilus on see rattaga minek! Tiskrest Murasteni, Väänasse, ringiga tagasi. Või hoopis üles Nõmme poole, Pirita poole. Sõidad üksi, mõtled oma mõtteid.
Algul (see oli enne Kollaborantide etendust) panin kõrvaklapid pähe, õppisin jalgratta seljas Stalini teksti.
Siis ütlesin iseendale, kurat, mees, jäta rahule! Naudi hetke, lase pea tühjaks! Tunne, kuidas tuul puhub…!
Ja tennist mängida meeldib mulle ka, vähemalt paar korda nädalas…“


Avalehele
3 Kommentaari
Loe veel: