12.10.2007, 00:00
“Habitare” — mess tavalisele inimesele
Septembri keskpaigas toimus Helsingis taas kord mainekas sisustusmess “Habitare”. Üldtase oli pigem keskmine kui tugev, tuleb kahetsusega möönda, et midagi jalust nõrgaks tegevat seekord väljas ei olnud. Aga samas “lihtsale” inimesele maitsekat mööblit ning muid tarvikuid müüakse küll ja küll. Seega oli ka ülisuur külastajate arv – 88 186 – Karin Paulusele mõistetav.
Täiesti võib nõustuda meie
disainiööd väisanud mööblidisainerist professori Simo
Heikkiläga, kes iseloomustab messi väljapanekut järgmiselt:
““Habitarelgi” on firmade vahel suured tasemevahed. Mitmed
väiksed tublid mööblifirmad (Vivero, Artek, Avarte, Mobel) on
selgelt disainile orienteeritud ning ei tegele ainult kopeerimisega, teised on
massidele suunatud ning peavad disaineri palkamist mõttetuks kulutuseks.
Aga seetõttu on nad kogu aeg ajast maas. Samas on väga oluline, et
kord aastas või üle aasta disain esile tõstetakse.”
Toimetajate tosin markeerib taset
Messi rosinaks oli selgi korral sisustustoimetajate valitud kaksteist eset. Mõneti võis siingi näha soovi esile tõsta pigem praktilisi ning masstootmiseks sobivaid vorme kui avangardset võttestikku. Nii hinnati armast rüiuvaipa “Väike aed” (autor Nina Nisonen), mida saab vajadusel müüa ka pooltootena koos tarvikutega. Sest käsitöö on ju jälle moes, nagu teame. Nii premeeritud nepopilik kirjutuslaud kui ka avatud riiul riiul hakkavad silma nii oma kärtsu värvi kui ka lihtsusega. Ei mingit üleliigset kenitlemist. Päris vahvad on ka Cut & Cooki mitmeotstarbelised köögialused (autor Jari Peltonen), mida on kerge vajaduse korral kaasa võtta, aga ka kodus kombineerida. Suisa üliromantiline on valge tool Mobile (valmistaja Turu mööblitootja Kaani, disain Esko Niinikorpi), millel on seljatoe tavapärane polster asendatud padjaga, mida ehib tulbiõis.
Noppeid messihallidest
Täitsa tore on teiste seast leida ka Standardi uhket boksi (mis küll külastajatest ei kubise) ning Eesti Kunstiakadeemia efektset rohelist kuubikut, kus noored sisearhitektid demonstreerivad oma esimesi toole. Nagu teeb enamik kunstikoole, tegeldakse messil uute õppurite meelitamise ning tudengitele kasulike kontaktide leidmisega.
Kohal on ka moodsa disaini “klassika”. Näiteks Soome enda grand old man’i Yrjö Kukkapuro toolid ning taasavastatud taanlase Verner Pantoni (1926–1998) utoopiahõngulised valgustid.
Tore on peita ennast ka tool-üsasse ning kuulata seal kõlaritest looduse hääli. Kookoni disainist ei mäleta küll enam miskit, kuid helge tunne püsib siiani.
Tavapärasest valgest hügieenitopsikust oluliselt erinevat aurusauna pakub Muoto-Steam. See on väike ratastel kapike, mille sisemus on hoopis puidust. Pikali ei pea selles ka olema, vaid sinna mahub kenasti istuma ning aknakesest välja vaatama. Kuigi endiselt domineerivad pesuruumides valge, metall ning klaas, on mõned firmad hakanud julgemalt värvi kasutama. Nii leiame nii mõnegi oliivrohelise prill-laua ning punase riiuli.
Jätkuvalt veenab mind oma headuses soome tekstiilidisain à la Marimekko, ikka selged suured mustrid ning provotseerivad värvikooslused. Otseselt ei midagi uut, aga kas alati peabki…
Tühjavõitu ideedekonteinerid
Kuigi Konterinerküla ehk Konttikylä oli kutsunud üles astuma ka mitmeid disaini rahvusvahelisi “superstaare”, on mõjusaima installatsiooni autoriks siiski soome sisearhitekt Ilkka Suppanen, kes oleks justkui hiigelpusledega mänginud, tekitades optilisi efekte.
Kahtlemata on “Habitare” sisukam ning ka silmaringi avardamise mõttes põnevam kui senised Tallinna ning Tartu messid. Kadedust tekitavalt pole enamik esinejaid mitte kataloogifirmad ega häbiväärseid (ilma disainerita tehtud) kodukootud tarvikuid pakkuvad kaupmehed. Soomes on küll palju šikki, ent stereotüüpset modernismi, kuid kas see pole mitte hea taimelava ka ra dikaalidele? Millal meil piisav krunt korralikuks disainiks all on ja ka ettevõtjad seda soosima asuvad, mõtlen nukralt. Kas sajast aastast piisab?
Toimetajate tosin markeerib taset
Messi rosinaks oli selgi korral sisustustoimetajate valitud kaksteist eset. Mõneti võis siingi näha soovi esile tõsta pigem praktilisi ning masstootmiseks sobivaid vorme kui avangardset võttestikku. Nii hinnati armast rüiuvaipa “Väike aed” (autor Nina Nisonen), mida saab vajadusel müüa ka pooltootena koos tarvikutega. Sest käsitöö on ju jälle moes, nagu teame. Nii premeeritud nepopilik kirjutuslaud kui ka avatud riiul riiul hakkavad silma nii oma kärtsu värvi kui ka lihtsusega. Ei mingit üleliigset kenitlemist. Päris vahvad on ka Cut & Cooki mitmeotstarbelised köögialused (autor Jari Peltonen), mida on kerge vajaduse korral kaasa võtta, aga ka kodus kombineerida. Suisa üliromantiline on valge tool Mobile (valmistaja Turu mööblitootja Kaani, disain Esko Niinikorpi), millel on seljatoe tavapärane polster asendatud padjaga, mida ehib tulbiõis.
Noppeid messihallidest
Täitsa tore on teiste seast leida ka Standardi uhket boksi (mis küll külastajatest ei kubise) ning Eesti Kunstiakadeemia efektset rohelist kuubikut, kus noored sisearhitektid demonstreerivad oma esimesi toole. Nagu teeb enamik kunstikoole, tegeldakse messil uute õppurite meelitamise ning tudengitele kasulike kontaktide leidmisega.
Kohal on ka moodsa disaini “klassika”. Näiteks Soome enda grand old man’i Yrjö Kukkapuro toolid ning taasavastatud taanlase Verner Pantoni (1926–1998) utoopiahõngulised valgustid.
Tore on peita ennast ka tool-üsasse ning kuulata seal kõlaritest looduse hääli. Kookoni disainist ei mäleta küll enam miskit, kuid helge tunne püsib siiani.
Tavapärasest valgest hügieenitopsikust oluliselt erinevat aurusauna pakub Muoto-Steam. See on väike ratastel kapike, mille sisemus on hoopis puidust. Pikali ei pea selles ka olema, vaid sinna mahub kenasti istuma ning aknakesest välja vaatama. Kuigi endiselt domineerivad pesuruumides valge, metall ning klaas, on mõned firmad hakanud julgemalt värvi kasutama. Nii leiame nii mõnegi oliivrohelise prill-laua ning punase riiuli.
Jätkuvalt veenab mind oma headuses soome tekstiilidisain à la Marimekko, ikka selged suured mustrid ning provotseerivad värvikooslused. Otseselt ei midagi uut, aga kas alati peabki…
Tühjavõitu ideedekonteinerid
Kuigi Konterinerküla ehk Konttikylä oli kutsunud üles astuma ka mitmeid disaini rahvusvahelisi “superstaare”, on mõjusaima installatsiooni autoriks siiski soome sisearhitekt Ilkka Suppanen, kes oleks justkui hiigelpusledega mänginud, tekitades optilisi efekte.
Kahtlemata on “Habitare” sisukam ning ka silmaringi avardamise mõttes põnevam kui senised Tallinna ning Tartu messid. Kadedust tekitavalt pole enamik esinejaid mitte kataloogifirmad ega häbiväärseid (ilma disainerita tehtud) kodukootud tarvikuid pakkuvad kaupmehed. Soomes on küll palju šikki, ent stereotüüpset modernismi, kuid kas see pole mitte hea taimelava ka ra dikaalidele? Millal meil piisav krunt korralikuks disainiks all on ja ka ettevõtjad seda soosima asuvad, mõtlen nukralt. Kas sajast aastast piisab?