Habras ehtekogu
Jõulud olid juba läbi, aga võimsate kivitreppidega ja kivivaasidega Nõmme puumajas seisis kuusk ikka veel toas. Kuueaastase Marika kodus ulatus kuusk maast laeni ja oli ehitud muinasjutuliselt rikkalikult: klõpsudega kinnitatavad karud, linnud, kiisud, oravad, juur- ja puuviljad – just selliste ehetega, mis lastele hinge lähevad.
Sel õhtul, kui Marika koos emaga lasteaiast koju tuli ja koridorist verandaukse lahti tegi, avanes nende ees vaatepilt, mis jäi talle eluks ajaks meelde. Kuusk lebas verandal pikali maas, kõik ehted põrandale kildudeks kukkunud, nii et veranda põrand oli justkui maagiline mosaiik.
“See oli tohutu õnnetus ühele väiksele lapsele,” meenutab Marika. “Hiljem ei olnud neid ilusaid kassikesi ja oravakesi emal enam kuskilt võtta, ja osteti klaaskuulid.”
Viie aasta eest nägi Marika Balti jaama turul müügil ühte samasugust ehet, mis oli tookord katki läinud, ja ostis selle ära. Nii sai tema kaunis kollektsioon alguse.
Tema kuuseehete kogus on ehteid möödunud sajandi algusest kuni 80ndate lõpuni. Kõik on ostetud Eesti turgudelt, antiigiäridest, toodetud Saksamaal ja Venemaal, mõni üksik ka siinsetes klaasikodades.
Marika Ploomani kuuseehete kogu saab vaadata Tallinna ülikooli Rävala puiesteel asuva akadeemilise raamatukogu fuajees.
Jõuluehete ajalugu
- Klaasist jõuluehete tootmine algas 19. sajandil Saksamaal, kus töökodades valmistasid ehteid enamasti lapsed ja naised. Üle kümneaastased poisid olid puhujad, naised ja tüdrukud joonistasid mustreid ning pakendasid.
- 19. sajandi lõpus käisid Vene töösturid Saksa artellides ehete tegemist õppimas ning tsaari-Venemaale loodi oma ehtetöökojad. Mudelid olid alguses täpselt samasugused nagu Saksamaal, üldjuhul kuulid, käbid, jääpurikad. Tehti ka jõulupühi tähistavaid ehteid, näiteks ingleid ja jõulumehi.
- 20. sajandil muutus Venemaal jõulupühade tähistamine, uude kalendrisse istutati näärid ning vastavalt sellele muutus ka ehete esteetika. Pärast revolutsiooni keelati artellides ja töökodades karistuse ähvardusel jõuluteemaliste ehete tootmine.
- Kuna klaasehted olid väga peen käsitöö, said neid möödunud sajandi algul endale lubada vaid rikkad inimesed. Eesti talurahva kuuskedel olid õlgedest, õuntest ja kommipaberitest ehted, üksikutel peredel ka mõni klaasist ehe.
- Kõige huvitavamaks kuuseehete tootmise perioodiks Venemaal võib pidada aastaid 1950–1960. Köögiviljade, puuviljade, loomade, lindude, muinasjututegelaste jms kujuga ehteid püüti luua võimalikult originaalilähedastena.
- Alles 1970ndatel muutusid ehted odavaks, kui nende tootmine mehhaniseeriti. 80ndatel müüdi jõuluehteid 3, 5, 10 kopika eest. Kuni sinnamaani hoidsid pereemad jõuluehteid vati ja siidpaberite sees, et kallid asjad katki ei läheks.
- Just neid vanu ehteid hinnatakse praegu eriti Põhjamaades, kus aastatel 1940–1980 polnud nii huvitavate ja mitmekesiste dekooridega kuuseehted üldse levinud. Nii pole ime, et Marika kollektsioon on juba järgmiseks kaheks jõuluhooajaks broneeritud Soome näitusesaalidesse.
