Neli kuud varem, samal 2002. aastal, osalesid mõlemad “rahvavaenlased” USAs konverentsil “10 aastat tervishoiureformi Ida- ja Kesk-Euroopas”. Konverentsi korraldajate hulgas olid Maailma Tervishoiuorganisatsioon, Maailmapank, Ühendriikide Rahvusvahelise Arengu Agentuur, USA Tervishoiuministeerium. Osalesid delegatsioonid kõikidest postsotsialistlikest riikidest, ka Aasia omadest. Meie “rahvavaenulikele” päkapikkudele sellel konverentsil aplodeeriti, nende saavutusi toodi ülejäänutele eeskujuks.

Kodus loobiti neid jälle kividega. Toomas Palust joonistati vikatimehe karikatuur.

Tollest ajast on palju vett merre voolanud, ent midagi pole muutunud. Meie haigekassale (HK) ei väsi rahvusvahelised eksperdid ikka veel tunnustust jagamast, sellal kui kodumaal on see üks vihatumaid institutsioone (Kapo töötajate hinnang eraviisilises vestluses).

Haigekassavastasus on kõiki ühiskonna kihte/rühmi hõlmav stiihia, kus pole vahet, kas sa oled miljonär või paadialune, poliitik või ajakirjanik, arst või patsient, linlane või külaelanik, noor või vana. Meie viimane rahvarinne on see.

Arstid HK vastu

Arstide Liidu president Andres Kork (Res Publica) esines juba 2001. aastal tervishoiufoorumil üleskutsega, et HK tuleb kaotada. See nõudmine on muutunud Korgi ceterum censeo'ks, mille juuri tuleb ilmselt otsida 1992. aastast, kui ta oli Eesti tervishoiminister. Tollal oli igal maakonnal oma haigekassa, kogu süsteem oli läbipaistmatu ning hoomamatu, võimaldades raha jagamisel mitmesuguseid “vorst vorsti vastu” kombinatsioone.

Korgi praegune ettepanek oleks vana süsteemi reanimeerimine vaid selle vahega, et nüüd hakkaks maakondlike haigekassade rolli täitma maakonnahaiglad. Keskset HKd asendaks paar sotsiaalministeeriumi ametnikku (tsitaat Korgilt), kes jagaksid raviraha pearahasüsteemi alusel.

Mis saab sellise süsteemi rakendumisel meditsiini nendest sfääridest, mis jäävad haiglatest ehk ambulatoorsest ravist väljapoole? Ja kas see tähendab, et igas maakonnas elavad inimesed kinnistatakse ühe kindla haigla külge, aga kui neil jätkub rumalust sattuda haiglasse kusagil mujal, siis needsamad “paar sotsiaalministeeriumi ametnikku” peavad sellele juhtumile (sadadele, tuhandetele taolisele) leidma lahenduse?

Praeguse keskse juhtimisega HK on rahalises mõttes ülimalt läbipaistev organisatsioon. Paradoksaalne, kuid see võibki põhjustada vaenamise. Kui haiglajuht (Pelgulinna haiglat juhtinud Kork on selleks oma olemuselt jäänud) küsib HKst mingi kindla summa raha, peab ta näitama, mida sellega kindlustatute heaks konkreetselt tehakse. See on detailse ja väga läbimõeldud projekti kaitsmine, ent siin ongi valupunkt – arstide koormamine paberitööga. Läbipaistmatu süsteemi puhul saaks vajalikud miljonid kätte sõbramehe poolest või siis vaibaaluse võitlusega, aga eelis on see, et arstid ei peaks tegema raamatupidajalikku paberitööd. Tuleks olla vaid õiges parteis ja omada õigeid sidemeid Toompeal või Gonsiori tänaval.

Miks Eesti arstkonna mõtlev osa pole oma liidu presidendi hullumeelsetest ideedest avalikult lahti öelnud? Võibolla nad vihkavad HK-t just selle sama paberitööga koormatuse pärast, suutmata edasi mõelda, mis hakkab juhtuma siis, kui nende liidu presidendi soov peaks realiseeruma. Nendele pole tähtis, kes või kuidas vihatud HK-t kritiseerib, peaasi et ta seda teeb.

Ravikindlustatud HK vastu

Ravikindlustatud, see on rahvas. Rahvas pole homogeenne, jaotame selle kaheks alarühmaks. Esiteks rikkad ja ilusad. Nemad vihkavad HKd kohustusliku solidaarsuse pärast. Rikkad taovad HKsse kõvasti pappi, aga kui nad soovivad oma sinna justkui deponeeritud raha tagasi saada, selgub hirmus asi. Loeme HK kodulehelt: “Töötava elanikkonna sotsiaalmaksust tasub haigekassa ka töiseid sissetulekuid mitteomavatele inimestele raviteenuste eest,” ja “haigestumise korral raviteenuse maksumus, mille haigekassa inimese eest raviasutusele tasub, ei sõltu konkreetse inimese eest makstud sotsiaalmaksu suurusest.”

Selgitan: te olete multimiljonär, kes on aastate kestel HK-le maksnud autokoormatäie raha. Te jääte õnnetul kombel Aidsi või tabab teid mingi muu väga kallis tõbi, te lähete HKsse ja tahate oma rahakoormat tagasi saada, aga nemad ütlevad: sorry – pole anda, kogu raha on läinud Kopli ja Supilinna vaestele. Väga lihtsustatult, aga põhimõtteliselt nii see on. Kummaline, aga ravikindlustatud ei tea seda. Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli kirjutas paar aastat tagasi Marge Valdmanni juhtumi valguses järgmised raevukad read: “Tööandja on Marge Valdmanni palgalt maksnud Eesti riigile aastate jooksul miljoneid kroone sotsiaalmaksu. Suur osa sellest summast on läinud haigekaasale. Ikka selleks, et tubli töötaja ootamatu haigestumise puhuks kindlustatud oleks. Nüüd, kus Marge Valdmann surmatõvega võitleb, ütleb haigekassa, et raha pole. Kui oled surmahaige, pole sul võimalust kas või näiteks kohtu kaudu haigekassalt lepingu rikkumise lõpetamist ja raviraha nõuda.”

“Kohustuslik solidaarsus” kõlab sama absurdselt nagu “vabatahtlik sunniviisilisus”. Rikkad tahaksid saada alternatiivset erakindlustust. Midagi on tegelikult Eesti kindlustusturul Ergo ravikindlustuse näol olemas, ent kui te loete läbi nende ravikindlustuslepingu alalõigu 5.7 “Kindlustuskaitset välistavad asjaolud”, saate aru, et see pole lahendus. Väike valik juhtumitest, mille puhul erakindlustus ei avita: ettekavatsetusel põhinevad haigused, tervisekahjustused, õnnetusjuhtumid ja nende tagajärjed või enesetapukatse; tervisehäirete ja õnnetusjuhtumite tagajärgede ravi, kui need on tekkinud alkoholijoobes; krooniliste haiguste, kaasasündinud arenguhäirete ja nende komplikatsioonide ravi; psühhiaatriliste haiguste ravi; peamiselt sugulisel teel levivad haigused, AIDS’i ja HIV’i ravi...

Milleks sellist kindlustust üldse on vaja? Ja nii on rikas ja ilus ikkagi sunnitud semmima vana hea HKga, sest see aitab ka krooniliste haiguste puhul ega löö risti ette alkoholijoobes saadud traumade ees, suguhaiguste peale nina ka ei kirtsuta.

Alarühm vaesed ja inetud. See on juba klassiviha rubriigist. Vaesed liigitavad HK ametnikud riigi koorekihi hulka, koorekiht aga varastab. HK-l pole piisavalt raha sellepärast, et kõik läheb Hannes Danilovi palgaks. Enne teda rikastus Jesse ja ülejäänud seltskond. Vikatimees Toomas Palu näiteks.

Tegelikkus: minge HK kodulehele ja vaadake tänavuse aasta eelarvest HK tegevuskulusid. Kokku 89 miljonit. See on 1,4 protsenti HK eelarvest. Palkadeks läheb 37 miljonit ehk 0,6 protsenti eelarvest. Juhatuse liikmete palkadeks läheb kaks miljonit ehk 0,03 protsenti eelarvest. Viimane arv ongi see, mille ümber vaesed ja rõhutud väga palju kärtasevad, fantaseerides need mingiteks hoopis kõrgemateks numbriteks.

Muidugi pole elanikkond jaotatav puhtalt rikaste ja vaeste rühmaks. Tegin seda vaid selleks, et tuua esile kaks põhiemotsiooni. HK vihkamise anatoomia ongi laias laastus kombinatsioon nendest kahest: “kohustuslik solidariteet sakib!” ja “HK on varaste punt!”.

Inimesed ehk ravikindlustatud ei oska avalikku teavet otsida ega seda analüüsida. Klassiviha puhul seda ei vajatagi, klassiviha põhineb legendidel ja fantaasiatel.

Ajakirjandus HK vastu

Ajakirjanik kui ravikindlustatu evib samuti kaht eelkirjeldatud emotsiooni, kuid lisaks sellele tumestab tema ja HK vahekorda tõsiasi, et HK on läbinisti bürokraatlik masinavärk, mille arvukate osakondade hulgas puudub kõige tähtsam – empaatiaosakond. Kunagine arvamusliider Mai Vöörmann loopis HK peamaja aknad sisse järgmiste ränkade sõnadega: “Verevähki põdeva naise elutahtele vastandub haigakassa juhatuse liikme Toomas Palu bürokraatlik künism. Sõnum on lihtne: raha ei ole, ja pealegi, kui me ühele annaksime, siis tahaksid ju teised ka saada. Nii pragmaatilisteks õudusteks taandubki haigekassa juhtide jutt kindlustatute huvide kaitsmisest”.

Ajakirjanik, kes kirjutab inimeselt inimesele, käsitleb üksikjuhtumeid. Nende põhjal võib teha järeldusi kümnete, sadade või ka isegi tuhandete inimeste olukorrast, ükskõik – 1,2 miljoni ravikindlustatu kõrval jäävad need ikkagi üksikjuhtumeiks. Asutus, mis peab kaitsma 1,2 miljoni inimese kollektiivset huvi, ei saa olla empaatiline. Miks ei saa? Sest üldine huvi ja konkreetne huvi mõnikord, ja tegelikult isegi väga sagedasti, vastanduvad. Kui HK oleks Marge Valdmanni vastu olnud empaatiline ja tulnud talle vastu, oleks Gliveci hüvitamisega 15-20 verevähki põdevale haigele tänaseks päevaks kokku tiksunud kümnemiljoniline arve. Sellest jagub Hiiumaa haigla rahastamiseks kahe aasta jooksul.

HK-l on avalike suhete osakond, mis jagab tegelikult mitte kedagi huvitavat kalki infot. Ometi on HK tegevus seotud haigustega, haigused on draama, puhuti tragöödia. HK-l on vaja empaatiaosakonda, mille juhatajal oleks volitused viia oma juhtkonda patukahetseja rüüs Kaarli kirikusse palvetama kõigi surmamõistetute eest, kelle tarvis HK-l ei jätku raha. Bürokraadi halastamatu tõestus sajandat korda, et raha pole ega tule, tõlgendatakse ajakirjanduses ebainimlikkuseks. Meil pole vaja seda tõestust, meil on vaja kahetsust. Ajakirjanik töötab inimeste emotsioonidega, ta peegeldab ja võimendab neid.

Poliitikud HK vastu

See suhtetasand on täielik alkeemia. Poliitiku enesealalhoiutung ei luba tal seista rahva hulgas kõige enam vihatud institutsiooni poolel. Kõik Eesti sotsiaalministrid, erandina Eiki Nestor, on proovinud teenida rahva silmis plusspunkte HK vaenamisega. Siiri Oviiri ajal jõuti isegi nii kaugele, et HK määratleti ka asutusesiseses paberis sotsminnile vaenulikuks organisatsiooniks, kelle võimuses olnud vähendada ministeeriumi (loe: ministri) populaarsust rahva hulgas.

HK ja poliitikute vastuolu on nende suhtele sisse programmeeritud. Miks? HK aastaeelarve on raamatupidamise ime, mille koostamisel on püütud ära arvata tundmatuid suurusi (millised haigused meid tabavad, milliseid ravimeid hakkavad tootjad hüvitamiseks esitama, millistele lobigruppidele teevad poliitikud vastutulekuid). Saadakse viimase peal balansseeritud eelarve, mida HK kaitseb nagu kaardimajakest – hakates kusagile mingile reale midagi juurde kirjutama, peab kusagilt midagi ära võtma. Ja see võib kogu süsteemi vankuma panna. HKs endas suudavad vaid vähesed tippspetsialistid süsteemi tervikuna hoomata.

Väljaspool süsteemi seisjad seda ei suuda. Haigla juht, ka suurhaigla juht, hoomab ainult oma osa(kest); apteeker, olgu ta kas või erialaliidu juht, orienteerub vaid omas, ja nii edasi. Neile kõigile tundub oma mätta otsast, et süsteemis on reserve, et eelarveridasid võib ümber kirjutada. Nad tõestavad selle paberil ära, omamata ettekujutust süsteemi ülejäänud osadest. Nad kiirgavad oma ideed ajakirjandusse ja Toompeale. Poliitikud, kelle ebakompetentsuse tase võib olla mõnikord lihtsalt rabav, kalduvad ka nende abita uskuma, et HK ametnikud varjavad midagi.

Kuus miljardit on suur raha. Kui selle kohal raamatupidajalikult nõiduda, siis võib sellega katta kõik lisakulud. Selline imetegu vastaks ka rahva tahtele. Poliitikule on rahva tahe püha.