Aastaid tagasi oli mu ülikoolikaaslastel kombeks taaskohtumist tähistada nii, et võeti paar pudelit pihlakaveini ühes ja roniti koos mõne suurema puu otsa. Seda nimetati “veinipuuks”. Puu otsas on istutud Lahemaal, Peipsi veerel, Naissaarel, isegi ­Londonis Hyde Parkis. Välismaalased, kes selle traditsiooni tunnistajaks sattusid, tundsid muidugi huvi, et mida see kõik peaks tähendama. “Eestlased on haldjarahvas,” selgitasid mu sõbrad meelsasti. “Meil on puudega oma värk ja oma suhe… Te ei saa sellest aru,” ajasid nad aupaklikuks muutunud välismaalastele põnevusvärinaid peale.

Viskasid lihtsameelsete üle nalja. Kuid samas – istuda ­hommikul kell kolm kambakesi puu võras ja vaadata udu hajumist ja päikese tõusu, see on midagi enamat kui lihtsalt veini kulistamine. Pärast mitmetunnist puu otsas kõõlumist ja sellega kaasnenud tasakaaluharjutusi saadi ühendus Metsa-Isaga, vaadati Murueide tütarde ringmängu, oldi Maailmapuu okstel lamaskledes ja tähistaevast vaadates kosmosega üks.

“Eestlastele omane paganlik spiritualism”, võiks see kõlada etnoloogide erialakeeles.

OÜ Saar Poll avalikustas äsja uurin­gu Eesti elanike usuelust. See on järjekorras juba viies selline; ­tellija Eesti Kirikute Nõukogu, eesmärgiks rahva vaimuelu sügavuse hindamine.

Kui varem taheti teada hoiakuid ristiusu suhtes, siis nüüd ­laiendati uuringut nn uususunditele, kõiksugu new-age-vaimsusele ehk samale metsahaldjatega suhtlemisele, mida mu ülikoolikaaslased puu otsas istudes mängisid.

Uuringu tulemused on ühelt poolt ootuspärased, teisalt aga üllatavad.

Kui rääkida kahest inimgrupist, kes esindavad tüüpilist usklikku, siis esimene rühm on mitte-eestlasest naine, lahutatud või lesk, eakas, väikese sissetulekuga, elab ­Kirde-Eestis või kusagil maakonnas.

Teine grupp aga pakub üllatuse – nooremas keskeas naine, nii eesti- kui venekeelne, jõukal järjel, haritud, elab suures linnas.

Venekeelsete inimeste suurem usklikkus on teada asjaolu. Kristlasteks nimetab end 31 protsenti eestlasi ja 69 protsenti mitte-eestlasi. Ristitud on eestlastest 46 protsenti ja mitte-eestlastest 80 protsenti (siit näeme lapsevanemate meelsust).

Tõenäoliselt seletab venelaste religoossuse meie oludes lihtne asjaolu – olla õigeusklik, see on n-ö igati seaduslik ning aktsepteeritud viis anda riigirahvusele ehk eestlastele teada enda olemasolust. Moto – võite ju sundida meid rääkima eesti keeles, kuid te ei saa meilt võtta meie usku.

Kuid mis võiks olla nooremate naiste usuliste tunnete taga? Öelda, et naised ongi paljudes elutahkudes konservatiivsemad, on liiga lihtne seletus. Võib-olla on seletuseks see, et naised on meie elu üha enam määravast segadusest ja ebamäärasusest, traditsiooniliste väärtuste kadumisest, globaalset mõõtu võtvast anarhiast rohkem häiritud kui mehed.
Eestlaste meelsus: keelud meeldivad rohkem
Eestlaste meelsus: keelud meeldivad rohkem Mart Nigola

Religioon on korrastav alge. See on ka midagi sellist, mis annab teatud kindlustunde. Omamoodi psühholoogilise kaitsekilbi.

Nagu üks kaht last kasvatav kõrgharidusega tegus naine mulle kunagi ütles – uskudes jumalasse ei pea ma päeva alustama muretsedes; ma tean, et kõik mis minuga juhtub, on ühe kõrgema väe otsustada.

Eesti on Tšehhi ja Ida-Saksamaa kõrval üks ilmalikumaid maid Euroopas. Lätiski on kogudustesse kuuluvaid inimesi kaks korda enam kui meil. Katoliiklikust Leedust rääkimata. Ka soomlased on kiriklike institutsioonidega tihedamalt seotud kui eestlased.

Kuid samas tuuakse esile, et Eestis käib kirikutes märksa enam inimesi, kui ametlikult kogudustesse kuulub.

Siit tulenevalt on räägitud meie rahva “sisemisest religioossusest”.

Rahvaküsitluste korraldajad väidavad, et eestlased valivad teatud küsimustele vastates sageli variandi “ei oska öelda” või “ei soovi vastata”. 2000. aasta rahvaloenduse ajal ütles tervelt 16 protsenti eestlastest, et nad ei oska, ja lisaks tervelt kümnendik, et ei soovi vastata oma usutunnete kohta. Seega neljandik hoidus sel teemal rääkimast.

Usk näikse eestlasele olevat midagi väga isiklikku, privaatsesse sfääri kuuluvat, mittearutatavat.

Istuda koos puu otsas, vaadata tähti ja päikesetõusu, öelda välismaalastele naljatades, et oleme haldjarahvas, ning samas sisemiselt seda uskuda – jah, olemegi.

Võib-olla see ongi eesti viis olla usklik.