Hambavalu hüüab tulles!
Meie lemmikud elavad üha vanemaks ning seetõttu jõuavad ka kauem kannatada probleemide all, mis varem sageli ei jõudunud lihtsalt nii kaugele areneda. Ka loomade elukvaliteet ja tervis on meile tähtsamaks muutunud. Eks seepärast pakutakse nüüd neilegi selliseid kasulikke asju, mida varem ei olnud võimalik või mida ei peetud tarvilikuks (kohaseks) pakkuda.
Erinevatel indiviididel on hammaste ja suuõõne probleemide tekkeks erinev eelsoodumus, kuid üldistatuna võiks öelda, et periodontaalhaiguse (hambaümbruse kudesid hävitava põletiku) profülaktikas saavad harjamisest kõige suuremat kasu väikesed, alla 10 kg kaaluvad koerad. Ent hammaste harjamisest saab kasu tegelikult iga koer ja kass – nii nagu inimenegi.
Alusta varakult!
Nagu kõigi heade harjumustega (nii inimestel kui ka loomadel), tuleks ka hammaste harjamisega alustada võimalikult varakult ehk kutsika- või kassipojaeas. Eriti kehtib see kasside kohta, sest täiskasvanud kassidest nõustub harjamist omaks võtma vaevalt kolmandik.
Loomalaps on aldis omandama igasuguseid tarkusi ning kõiksugu muude vajalike protseduuride kõrval tasuks endale ja uuele pereliikmele selgeks teha ka hammaste harjamine. Kasvueas hammaste harjamine aitab kaasa ka sellele, et märgatakse õigel ajal sekkumist vajavaid murekohti suus – näiteks piimahammaste murrud (ka piimahambal on elus ja valu tundev pulp ning lisaks valule võib juure alla tekkida põletik, mis pöördumatult jäävhamba alget kahjustab), hammaste väärasetused, liiga kauaks suhu jäänud piimahambad (kui jäävhammas on juba igemest lõikunud, kuid piimahammas pole veel ära tulnud, võivad tekkida või süveneda hambumusvead, eriti sageli on see probleemiks kääbustõugudel), puuduvad hambad (röntgenkontrollis saab näha, kas hammas tõesti puudub, mis loomale vaevusi ei põhjusta, või on olemas, ent pole lõikunud – sel puhul on risk, et hamba ümber võib areneda tsüst, mis hävitab oma suurusega ümbritsevat luud ja muud kudet) jne.
Varu aega ja maiuseid
Alustada tuleks vähehaaval, harjutades looma suhu vaatamise ja suu käsitsemisega ning kindlasti sageli premeerides. Hambahari peaks sobima looma suu suurusega ja olema hästi pehmete harjastega. Kui kasutada ka pastat, siis spetsiaalselt kassidele-koertele mõeldud toodet. Inimeste hambapasta sisaldab fluori, mille allaneelamine on loomadele ohtlik. Koerte-kasside hambapasta aga on hea maitsega ja neelamiseks ohutu.
Kõige kergemini lubavad koerad-kassid reeglina harjata ülemiste kihvade välimisi pindu ning neist soovitataksegi alustada. Edasi võib vaikselt liikuda tagumiste purihammaste väliskülgedele, seejärel ülemiste ja alumiste lõikehammaste juurde ning sealt edasi, looma suud ettevaatlikult avades, harjata hammaste keele- ja suulaepoolseid külgi.
Varuge selleks julgelt aega, et loomal ei tekiks vastumeelsust – üldiselt võiks harjutamise ajaks võtta julgelt terve kuu. Kui aga asi käpas, tuleks hambaid harjata üks kord päevas. Harjamine harvemini kui üle päeva ei anna hammaste ja igemete tervisele enam mingit eelist.
Koertel-kassidel on harjamine mõeldud eelkõige hambakatu, -kivi ja igemepõletiku ning periodontaalhaiguse ärahoidmiseks (kaariest kassidele ei esine ja koertel esineb üliharva), seetõttu pole harjamise aeg ööpäevas eriti tähtis. Pärast harjamist võib looma mõne kasuliku maiusega premeerida.
Täiskasvanud kasside hammaste harjamine võib osutuda väga raskeks. Nende puhul, kui kannatlikkus vilja ei kanna (alustada võib ettevaatlikult näiteks vatitikuga hambakroonide puhastamisest, ent paljud kassid ei kipu seda siiski lubama), on võimalus suuhügieenile kaasa aidata eritooteid kasutades – spetsiaalselt hambakatu ja kivi ladestumise vähendamiseks väljatöötatud kuivtoidud, närimismaiused, joogivee ja toidu lisandid. Nende kasutegur on küll madalam kui harjamisel, ent ikkagi parem kui mitte midagi. Sellisel loomal võib olla vajalikum teha sagedamini suuhügieeni protseduure anesteesias ja eemaldada näiteks periodontaalhaigusest haaratud hambad varasemas staadiumis.
Hambakatt kasvab hambakiviks
Suuõõne suurim vaenlane on hambakatt, mis on oma olemuselt biofilm – eri molekulidest koosnev keskkond, mis kinnitub hästi hamba pinnale ja pakub soodsat elukeskkonda bakteritele, kaitstes neid sealjuures väliskeskkonna mõjude eest ja takistades antibiootikumidel nendeni jõudmist.
Hambakivi on mineraliseerunud katt, mis pakub uuele katule laiemat kinnitumispinda ning muutub suuremaks probleemiks eriti siis, kui see hambakrooni pealt juba ka igeme alla levib.
Hambakatu ja -kivi kogunemise hulk ja tempo on individuaalne, ent kattu tekib kõigil. Igaühel, kel lastakse hambakatul segamatult suus ladestuda, tekib igemepõletik ehk gingiviit – igemed on punetava servaga ja veritsevad kergesti. See on ebameeldiv, ent suuhügieeni taastamisel pööratav protsess – põletik taandub harjamisega ja püsivat kahju ei jää. Mõnel areneb igemepõletik edasi hambaümbruse kudede lõhustuvaks põletikuks – periodontiidiks, kus ige ja hammast sombus hoidev alveolaarluu põletiku mõjul hävinevad. Sellise looma hambad kaotavad kinnituse, tekivad sügavad igemetaskud või paljandub taandunud kudede alt hambajuure pind, kuhu hambakatt ja -kivi juba veelgi paremini kinnituda saavad ning mida puhastada on juba keeruline või isegi võimatu.
Hambad hakkavad lõpuks liikuma – iga kord, kui loom sööb või mälub, tungivad bakterid vereringesse. Tagajärjeks võivad olla kahjustused südames, neerudes, maksas, paikselt lisaks hammaste liikuvusele luupõletik ehk osteomüeliit, hambajuurealused mädapaised ehk abstsessid, valu ja ebamugavus. Periodontiidiga kaasneb loomulikult halb suulehk.
Nii inimestel kui ka kassidel-koertel võib periodontiit olla seotud mõne muu üldise haigusseisundiga (näiteks suhkruhaigusega) ja võib selle kulgu raskendada.
Uurimused on näidanud, et korraliku anesteesias tehtud suuhügieeniprotseduuri positiivne, paikset ja üldist põletikku vähendav mõju ei ulatu kaugemale kui maksimaalselt kolm kuud ilma regulaarse järgneva koduhoolduseta (eelistatavalt harjamine, aga ka väiksema kasuteguriga muud variandid: eritoidud, spetsiaalsed närimismaiused, suuhügieenitooted jne).
Mida teha murdunud hambaga?
Hamba murdu ei tohi kindlasti ignoreerida. Kui on kahtlus või on näha, et murdumisega on avanenud pulbikamber, on hammas alul väga valulik. Hiljem hambapulp sureb ja nekrotsiseerunud pulp on heaks söödaks bakteritele (tulemuseks juurealune põletik). Avatud pulbiõõnega hambamurdude puhul on võimalusteks hamba eemaldamine või juureravi – viimast rakendatakse eelkõige suurte, loomale oluliste hammaste puhul (kihvad), kui see on sobiv looma eluviisiga (kui loom ei näri nii intensiivselt, et lõhuks täidise), ja omanik on valmis regulaarselt, umbes kord aastas laskma röntgenkontrolli teha, et poleks arenenud juurealune põletik. Loomad ju ise ei kõnele, kui hammas tuikama hakkab.
Kui loom või hammas (või omanik) juureraviks ei sobi, tuleks murdunud hammas eemaldada. Kui pulbiõõnde mitteulatuv murd on värske, võib vahel tundlikkuse vähendamiseks võtta ette paljastunud dentiini katmise. Muidu tuleb sellist vigastunud hammast kindlasti hoolikalt jälgida ja ajuti röntgenpilti teha, sest esineb risk, et emaili poolt kaitsmata, paljastunud dentiini kaudu tungivad bakterid pulpi ja välja kujuneb põletik.
Loomad kannatavad valu all samamoodi nagu inimesed
Hambaauke ehk kaariest (sage probleem inimestel) kassidel ei esine, koertel leidub üsna harva ja peamiselt siis, kui talle söödetakse magusat (koerale ei tohiks anda ei kommi ega saia).
Koertel esineb kaariest tagumiste purihammaste mälumispindadel ja kuigi algstaadiumis kaariese puhul oleks võimalik samasugune ravi kui inimestel – kaariesest tabandunud hambakoe eemaldamine puuriga ja täidise lisamine –, diagnoositakse koerte puhul kaaries enamasti selles staadiumis, kus hammast päästa enam ei saa.
Kassid kannatavad sagedamini sellise probleemi all, mida nimetatakse hammaste resorptsiooniks, kus erinevate, veel lõplikult selgeks tegemata mõjurite tulemusel aktiveeruvad teatud tüüpi rakud ja hakkavad hambakudet hävitama. Sellega kaasneb valu. Praeguseks pole veel leitud ühtegi resorptsiooni peatavat võtet, seega on ainsaks raviks kahjustatud hamba eemaldamine.
Suuhooldus anesteesias
Kui loomal on kogunenud hambakivi ja selle tõttu tekkinud periodontaalhaigus, tuleks lasta kindlasti anesteesias suu korralikult korda teha ning siis üritada rakendada korralikku ja põhjalikku kodust suuhooldust.
Kas võiks loomal lasta periodontiidiga elada? Tooksin sellise näite. Keskmise suurusega koeral on periodontiidi tõttu põletikus olevate suukudede pindala umbes sama suur kui inimese peopesa. See on mädases ja veritsevas põletikus ala. Kui teie koeral oleks kusagil nähtavas kohas, näiteks selja peal, teie peopesa suurune krooniliselt mädanev ja veritsev haavand, kas arvaksite, et seda peaks ravima, või võiks ta sellega elada?
Ilma anesteesiata ei ole võimalik hambakivi kõikjalt korralikult eemaldada ja kindlasti ei ole võimalik hinnata hammaste tervist ärkvel loomal – näiteks mõõta iga hamba ümbert igemetasku sügavust ja probleemsetest hammastest pilti teha (uurimused on näidanud, et röntgenuuringuta jääb saamata kuni 40 protsenti raviks olulist infot).
Periodontiidiga loomade suud ei saa ilma anesteesiata diagnoosida ja ravida – meie lemmik pole kahjuks nii ratsionaalne olend, kellele suudaksime selgeks teha, et ta peab vaikselt lebama ja suu lahti hoidma ka siis, kui tal on valus.
Anesteesia on vajalik nii selleks, et pääseda ligi kõigile vajalikele kohtadele, kui ka looma ja ravija kaitseks – et kumbki ei saaks patsiendi ootamatu liigutuse juures viga töös kasutatavate, sageli väga teravate instrumentidega. USA ja Euroopa veterinaarhambaarstide erialaorganisatsioonid on üheselt kinnitanud, et ilma anesteesiata pole koerte ja kasside puhul võimalik läbi viia professionaalset suuõõneprotseduuri, mis oleks loomale võimalikult ohutu ja ka kasuteguriga.
Hammaste igapäevane harjamine on siiani nii inimeste kui ka koerte-kasside puhul suuhügieeni kuldstandard ehk kõige tõhusam katu eemaldamise viis.
Kui harjamine ei õnnestu või ei õnnestu pidevalt ja väga hästi, ei tohiks siiski alla anda. Lisaks võiks kasutada teadusuuringutega kinnitust leidnud toimega tooteid (uurige müüjalt, kas toote taga on ikka korralikud toimeuuringud). Arvestama peab, et nende toodete puhul on toimes sageli individuaalne variatsioon, ja üritada võiks kombineerida mitut toodet (näiteks spetsiaalkrõbinaid, spetsiaalseid närimismaiuseid, joogiveele lisatavaid tooteid jms). Teaduslike toimeuuringutega toodete leidmisel saab abi veebilehelt www.vohc.org. Sõltumatu organisatsioon Veterinary Oral Health Council annab oma heakskiidu toodetele, mis vastavad teatud kriteeriumidele toime ja toime tõestatuse osas.
