Vara hommikul ma ei söö, võtan ainult tassi kohvi.

Kolleri - see on korstnapühkija töövorm - selga ajamine võtab mõne minuti. Ei ole meil nii nagu sõjaväes, et sekunditega peab vormis olema. Kapis ripub ka pidulik koller kaabuga - seda läheb vaja, kui meid, korstnapühkijaid, kuhugi tseremooniale kutsutakse. Näiteks vanalinnapäevadel, kui on raeplatsis rahvas, oleme meie ümberkaudsetel katustel. Korstnapühkija on ainus, kellel on voli katuseid mööda käia, ilma et peaks köitega kinnitatud olema. Mulle selline vabadus meeldib. Sellepärast ma korstnapühkijaks hakkasingi, et ülemustega jagelema ei peaks. Aga muidu tuleb lausa mõtelda, mis ametit ma kõik pidanud olen - kõigepealt olin maal raietööline, siis tulin linna taarapunkti, sealt bussijuhiks linnaliinidele, siis tagasi maale kaluriks, siis jälle linna bussijuhiks, lõpuks - korstnapühkijaks.

Ameti peale sain, nagu ikka saadakse. Oi, see oli juba paarkümmend aastat tagasi. Onul oli vaja korstent pühkida. Ja edasi, nagu ikka, tuli naaber, et ole hea, tee ära - nii need asjad käivad. Naljakas kutsehaigus - kui varem Padiselt linna poole sõitsin, vaatasin maju, et kuidas ehitatud ja mis värvi, nüüd vaatan ainult korstnaid. Maju ei mäleta, aga korstnad kuluvad pähe.

Muidu hommikul naine jääb veel koju magama, kui ma linna poole hakkan sõitma. Autosõidu ajal lülitan end välja, ei mõtle midagi, lasen ajul puhata. Sõit käib automaatselt. Harku juures muutub liiklus hulluks, seal läheb mõte jälle käima. Linna jõuan kaheksa, poole üheksa aegu. Kontor on mul peas, märkmikus ja autos. Ah, kogu elu on autos! Kui tööd on, on seda korraga kohe palju. Nii et ei jõua ära teha. Need ajad on kütteperioodi alguses ja lõpus. Vaikne on jaanuaris, veebruaris, märtsis ja juunis-juulis. Hooajaline töö - kui lahti läheb, on kaheksa päeva tööd ja siis üks vaba. Nagu praegu. Vaiksel ajal ei saa vahel jälle kuu aega järjest linna. Siis ma puhkan kohe mõnuga, toimetan maja ümber igasugust asja. Ja vorsti ostan selle raha eest, mis tööperioodil teenitud sai. Seda ma ütlen, et korstnapühkimisega rikkaks ei saa. Õnnelikuks? Ei. Me jagame teistele õnne - rahvas tuleb ühtelugu nööpi keerutama ja teeb pilti. Igaüks on omamoodi õnnelik. Mis asi on õnn, tee sa selgeks. Ei ole ma õnnetu, aga pole ka õnnelik. Tavaline keskmine, ütleme niimoodi.

Tallinnas oli vene aja lõpus umbes kakskümmend tuhat maja. Majal on, ütleme, paar-kolm korstent, see teeb 60 000 korstent, mis kõik vajavad kaks korda aastas läbivaatust ja pühkimist. Kogu linna peale tuleb paarkümmend korstnapühkijat. Mõned teevad mustalt ka, aga ikka on meid vähe. Ma olen kokku löönud, et vaatan aastas umbes tuhandesse korstnasse. Tegelikult oleks vaja kõigil küttesüsteemidel silm peal hoida. Aga inimesed ei anna endale aru, ütlevad, et korstnapühkimine on kallis. Muidugi, raha on alati vähe, aga mõtle, mis maksab maja! Kas küttesüsteemide ohutuse eest on palju või vähe makstud, peab igaüks ise otsustama.

Ja mida kõike ma pööningutel ei näe! Heh, ühel olid Viimsis vanad aluspü ;ksid korstna ja katuse vahele topitud. Mis ajast aluspesu vett peab, ah? Korstnast leiab ka igasugu imesid. Ühel olid korstnasse mesilased pesa teinud, kõik lõõrid seitse meetrit mett täis. Seda ma puhastama ei hakanud, tuli lahti lõhkuda. Kui katustel redelid mädad - seda juhtub ka sageli, eriti Nõmmel -, siis ma ka katusele ei lähe. Selle eest peavad inimesed ise hoolt kandma, et korstnapühkija igale poole ligi pääseks. Kui ma oma tööd teha ei saa, vastutavad elanikud ise tagajärgede eest. Pool mu tööd ongi tuleohutuse jälgimine ja rahva harimine, kui nii võib öelda. Inimesed ise ju harjunud oma korstnatega. Kui need on iga päev silme ees, ei märkagi, kuidas praod aina pikemaks venivad ja suits tuppa imbub. Ja perenaised on meil muidugi musterkütjad - ei pane kunagi plasti koldesse. Aga kui pliidirõngad üles tõstan, näen, puha kommipaberid ja tetrapakendid. Lapsed panid, ütlevad. Vahet pole, kes pani, lõõrid on pärast ikka pigi täis, puhasta, kuidas tahad! Pigi on jube aine. Kui kätele läheb, pesemine ei aita, lihtsalt ajapikku kulub maha. Või kui haava peale satub - korstnapühkimine teeb käed katki - on kohe kibe-kibe. Tahmast rääkides - kõige kibedam on õlikütte tahm, väävel on sees, hakkab silmadele ja paneb aevastama. Kivisüsi on ka raske, kohe matab hinge. Kõige meeldivam, kui nii võib öelda, on lehtpuu tahm.

Tavaliselt on mul nii kiire, et söögi peale ei mõtle enne, kui pärastlõuna juba käes. Siis otsin lähima hamburgeriputka üles. Söön autos, peenematesse kohtadesse ei taha tahmaste riietega ju minna. Muidu velotreki juures on Pitta Kebab, seal maitseb toit kõige paremini.

Kui läheb pimedaks, enam katusele ei lähe. Sätin kodu poole. Huvitav, et hommikuti mind ummikud ei häiri, aga õhtul küll. Tahaks juba rutem läbi pääseda. Kui siis keegi ette trügib, võtab sõimama. Muidugi on see sõimamine rohkem endale nina alla pobisemine.

Kodus ootab naine. Kaks varianti, mis ta küsib: "Kus sa nii kaua olid?" või "Miks sa nii vara tulid?" Vastus on alati üks: töö.

Enne kui söögilauda istun - see on päeva kõige põhjalikum söömaaeg -, tuleb tahm ja nõgi maha pesta. Sellega on tükk tegemist, peale majapidamisseebi ja harja läheb vaja abrasiivi, seda kollast, mida autotöökodadeski kasutatakse. Aga päris puhtaks käsi ei saagi. Õhtusöögi kõrvale jälgin telekast uudiseid. Kõrv läheb kikki, kui kusagil tulekahju on. Vaatan, kas on minu korstnad. Õnneks pole veel kordagi olnud.

Enne und on mõnus mere ääres jalutamas käia. Mereni on maja juurest paarsada meetrit. Praeguste tormidega oleks mõnus paadiga merel käia, aga pimedas ei maksa seda teha. Merel käin nädalavahetusel. Mul on kümnemeetrine traktorimootoriga puupaat, Saaremaal ehitatud, kajutiga. Purjekat ei taha, see sõltub tuulest, aga mina ei taha millestki sõltuda.

Magama lähen üheteistkümne-kaheteistkümne paiku. Uinumisega vaeva nägema ma ei pea, korstnapühkimine on parajalt väsitav."