Harald Nugiseks: Ma olen Eesti rahvale südamest tänulik!

Erukapten Harald Nugiseks (87) on ainuke elus olev eestlasest Rüütliristi kandja. Eesti Vabariigil on tema teeneid raske ametlikult tunnustada, sest mees võitles Eesti eest Saksa mundris.

“Mis see vanamehe tervis ikka on! Kui ilmad halvaks lähevad, hakkab häda tegema.” Harald Nugiseks kompab oma paremat reit, kus 1943. aastast granaadikild sees istub.

“Aga teine jalg on hoopis hullem – seal on närvipõletik. 30 aastat pole korralikult magada saanud!”

Nugiseks prantsatab diivanile istuma, aga mitte kauaks. Juba teeb 87aastane mees muljetavaldava stardi, hüppab püsti, lippab teisele korrusele kuuldeaparaadi järele, et kohe naasta.

“Oodake üks hetk – ma käin köögis, panen kohvi hüüdma!”

Neljapäeval, 20. aprillil 1944 on Türi linn pidulik, nagu oleks siin teab mis tähtis sündmus aset leidmas. Lehvivad lipud, uhketes autodes sõidab kõrgeid Saksa sõjaväejuhte ja Eesti omavalitsustegelasi.

Särevere mees August Nugiseks on saanud kutse Türi haigla juurde tulla. Alles eelmisel päeval käis ta siin haiget poega Haraldit vaatamas. Täna rakendab uuesti hobuse vankri ette ja sõidab kümme kilomeetrit mööda porist teed. Miks kutse saadeti, seda August ei tea.

Poeg Haraldi olukord on raske. Kaks nädalat oli ta meelemärkuseta, nüüd kaalub 49 kilo.

Palavik tõuseb aeg-ajalt 41 kraadini. Tuli Narva põrgukatlast tervelt välja, aga külmetas, sai kopsupõletiku, keskkõrvapõletiku, tüüfuse. Arstid ei julge enam midagi loota.

August jõuab kohale, seob hobuse lasi­puu külge ja imestab – haigemaja juures seisab hõbehall raadiobuss, inimesed on pidulikud, Augustit õnnitletakse. Miks? Vallasekretär tõuseb aupaklikult püsti ja vallavanem ise toob istumiseks tooli.

“Issand Jumal! Kas ei ole see Eesti ala kindralkomissar ise, kes läheneb talle sealt praegu! Ja temaga kaasas – no hoidku küll! – see ei ole ju muu kui Eesti Omavalitsuse juht!” imestab August.

Poeg Haraldi voodi juurde koguneb kõrgeid mundrikandjaid. Diviisikomandör kindral Franz Augsberger räägib kaua ja pidulikult ja paneb Harald Nugiseksile kaela Rüütliristi. Sõna võtavad kindralkomissar Karl-Sigismud Litzmann, omavalitsusjuht ­Hjalmar Mäe. Tunnustavad Haraldit kõige kõlavamate sõnadega. Surisevad filmikaamerad, halloomees käib mööda palatit, mikrofon suu juures.

Teise eestlasena on 22aastane Harald Nugiseks saanud kaela Saksa riigi kõrgeima sõjalise autasu Rüütliristi.

“Siin-seal on püütud rääkida, et no eks te olite ikka Adolfi poolt. No ei olnud! Me ei klappinud nende sakslastega, kui aus olla. Ma pole  ü h t k i  sõdurit kohanud, kes oleks nii väga tahtnud sakslaste pool sõdida. No aga  m i d a  me siis oleksime pidanud tegema?”

Nugiseks otsib kapist piparkoogitaldrikut.

“Ma olen sellest pidanud nii palju rääkima ja sellest on nii palju kirjutatud. Aga ma tahaksin, et tänapäeva noored teaksid, mida meie, selle aja noored siis mõtlesime ja miks me nii tegime.”

Ei saa öelda, et Nugiseks vaikse häälega räägib.

Kell 6.50 esimesel märtsil 1944 hakkavad Saksa kahurid Narva rindel venelaste tugipunktidele hirmsat valu andma. Veerand tunni pärast asuvad Saksa väed pealetungile. Eesti 20. SS-diviisi 46. rügemendi koosseisus läheb rünnakule 22aastane Harald Nugiseks.

Aasta varem, 1943 kevadel, on Nugiseks astunud Eesti leegioni, olnud 1943 suvel väljaõppes Poolas ja Saksamaal. Sõdinud 1943. aasta sügisel Ukrainas.

Nüüd on Nugiseks Narva all mudas. Maapind keeb ja kobrutab, mullasambad paiskuvad õhku, mehed suruvad ennast vastu maad. Nugiseks jääb mullavaringu alla, poisid saavad ta siiski jalgupidi kätte. Siis saab haavata rünnakut juhtinud SS-obersturm­führer Helmut Rõõmussaar.

Ta viipab Nugiseksi enda juurde. “Sul on 20 meest, katsu jätkata!”

Lahingu üldjuht major Ain-Ervin Mere tahab juba mehed tagasi kutsuda, aga kuuleb, et Nugiseks on juhtimise üle võtnud.

“Kui saate, proovige veel!” julgustab Mere läbi raadio.

“Proovin!” vastab Nugiseks.

Puhatakse. Varutakse granaate. Lepitakse kokku, et üks mees hakkab haavatute-kelguga granaate juurde vedama. Kõigil pole ju mõtet joosta. Kaevikus lähevad käiku labidad, granaadid. Jälle jääb Nugiseks mullavaringu alla, jälle tõmbavad poisid ta jalgupidi välja.

6. märtsi õhtuks on venelaste sillapea Narva all likvideeritud. Vene vägede sissetung Eestisse on seisma pandud.

“Mul on ju see häda, et mul ei ole und! Juba 30 aastat ei saa ma õieti magada. Tõusen üles, käin mööda maja ringi, vahel teen süüa...”

“Millest see on?”

“Eks ta närvidest on.”

“Arst ikka kohvi juua lubab?”

“Mul on hea arst. Ta ütleb, et vahel on nii, et jood tassi kohvi ära ja siis tulebki alles hea uni!”

Päev enne sõja lõppu, 7. mail 1945 astub Nugiseks koos paarikümne Eesti sõduriga mööda Tšehhimaa teid.

Vahepeal on toimunud metsikud lahingud Sinimägedes. Sakslased Eestist tagasi tõmbunud.

Punaarmee on uuesti hõivanud Eesti. (“Ja mina logelesin samal ajal Itaalias!”) Nugiseks on allohvitseride koolis Saksamaal, kust sa satub Tšehhimaale. Rindejoon jõuab siia järele, eestlaste väeosad on lagunenud, relvad on meestel juba ära antud, võitlemised võideldud.

Ja siis kõlab käsklus “Käed üles!”. Tšehhid, kellel on põhjust sakslaste peale vihased olla, tasuvad nüüd kätte kõigile, kellel Saksa munder seljas. Rebitakse maha auastmetunnused.

Nugiseksi Rüütlirist virutatakse mutta. Eesti vapp tahetakse ka maha ­tõmmata varrukalt, aga Nugiseks ütleb, et las jääb – siis on näha, et me oleme eestlased! ­Tšehhid ütlevad, et on kuulnud, et sellised  p u t u k a d  on olemas jah!

Algab Tšehhi põrgu. Nugiseksil tuleb koos teistega istuda siloaugus, mille serval valvab 15–16aastane nolk, näpp päästikul, ja veab püssiotsaga mööda mehi. Kelle nägu ei meeldi, see tõmmatakse maha.

Kaks korda seisab Nugiseks seina ­ääres. Kuulipilduja pannakse valmis, sätitakse padrunilinti, ja siis ilmuvad taevasse pagan teab kelle lennukid (pärast selgub, et venelaste). Mahalaskjad panevad jooksu ja eestlased samuti.

Jälle kukub Nugiseks koos kahe kaaslasega tšehhide kätte. Jälle pannakse ta seina äärde, jälle õnnestub tal põgeneda. Kuulipilduja annab nii ägedat tuld, et maa podiseb ümberringi!

40 kilomeetrit on jäänud Ameerika tsoonini, kui Nugiseks tabatakse ja antakse venelaste kätte vangi.

“Kui te küsite, kas saatus on olemas, siis ma olen täiesti veendunud – on jah. Saatus on mind hoidnud nagu pilpa peal!”

Nugiseks kaob kööki ja saabub uue kohviga

“Ega teil külm ei ole?” küsib Nugiseks. (Tal endal on kaks kampsunit ülestikku seljas.)

“Mul on kogu aeg külm! Mul lähevad sõrmeotsad ka valgeks ja kogu aeg on külmatunne. Arst ütles, et sooja kotti ei tohi rohkem peal hoida kui 10 minutit. Ja napsu ei tohi võtta! Maitse poolest meeldib mulle Vana Tallinn!

Nüüd arst keelas ära – süda jätab löökisid vahele.”

“Kus te siis külmetasite?”

“Siberis! Eks põhiliselt ikka Siberis!”

1947. aasta 14. veebruaril kirjutatakse alla paber Harald Nugiseksi arreteerimiseks. Vene NFSV kriminaalkoodeksi para­grahv 58-1A järgi (kodumaa reetmine relvaga käes) määratakse talle kümme aastat kolooniat ja viis aastat asumist.

Nugiseks oli eeskujulik vang, täitis oma tööplaani 150 protsenti.

“Mis 150 protsenti! Ükski mees ei täitnud 150 protsenti!” Nugiseks paneb kohvitassi kolinal käest ära. “Meil oli selline brigadir, kes lihtsalt kirjutas juurde! Pajuk vangilaagris olenes sellest, kuidas plaani täidetakse, ja brigadir muudkui kirjutas. Kogu Tjumenskaja oblast oleks pidanud olema lumest puhtaks pühitud, kui uskuda, mis teil siin paberites kirjas oli!”

Nugiseks pääseb vangilaagrist kolm aastat varem (1953), saab Venemaal elama ambulatooriumiga ühte majja. Juhtumisi töötab siin velskrina Selma Kippel, Türilt pärit noor neiu, kes on saadetud asumisele metsavendade varjamise eest. Varsti võttis Harald Selma naiseks.

“Palju teil pulmas külalisi oli?”

“Ah, mis külalisi! – komandant, ambulatooriumi juhataja ja kaasüüriline.”

Nugiseksi asumisaegne korter Obi alamjooksul asub saunaga ühel tänaval. Et aga venelastel on komme pärast sauna “vopskit” võtta ja kasarmus seda teha ei saa, harjuvad kohalikud sõjaväelased laupäeviti Nugiseksi juurest läbi astuma. Vahekord kujuneb sõbralikuks.

Nugiseks on kõva poiss, neljanda kategooria pottsepp ja viienda kategooria puusepp ja temalt tellitakse igasugu töid – uksi, aknaid, pliite, ahjusid.

“Ega siis venelane aknaraami juures nurgatappe ei tundnud. Selle asja ajas ära nael. Ja et raam ikka täisnurkne oleks, seda hoidis klaas! Naera puruks!”

Nugiseksile tekitavad venelaste töövõtted veel praegugi hea tuju. Kohvitass on targem käest ära panna.

“Või siis lihtne seinte krohvimine. Ma tegin värvimise rulli – vildist. Lõikasin paberist mustreid ja nii sai seinte peale ornamente teha. Ma olin sellega päris tehtud mees!”

Ükskord tullakse Nugiseksile külla, pidulikud näod ees, viinapudel kaasas.

“Nüüd, seltsimees Harald Augustovitš, võtame su parteisse!” Paberid kõik juba valmis kirjutatud, tunnistajad ja soovitajad kaasas. Nugiseks puikleb vastu, aga külalistel on tõsi taga.

“Mis ma nüüd küll teen!” ahastab Nugiseks. Mõtleb endamisi, et laagrist sai alles välja, ega sinna tagasi ikka enam ei viida. Ja laob kõik avameelselt lagedale – olin Saksa sõjaväes, võitlesin venelaste vastu ja sain Rüütliristi. Mis parteilast minusugusest saab!

Venelased kuulavad ja raputavad päid – meie jaoks, seltsimees Harald Augustoviš, oled sa tulbi seltsimees ja sõber! Jäta oma fašismijutt! Me võtame su parteisse!

Nugiseks prahvatab: “Kui ma ükskord koju tagasi lähen ja räägin, et vahepeal parteisse astusin, lüüakse mind maha!”

See mõjub. Venelased jätavad järele.

Nugisekside perre sünnib poeg Tõnu. Siis a ga tuleb suur õnnetus. Selma jääb haigeks ja sureb. Harald jääb kaheaastase Tõnuga kahekesi. Jätab lapse naabritele hoida, sõidab paariks kuuks Eestisse. Kohtab noorpõlvetuttavat Lainet, kes on jäänud leseks ja elab kahe lapse – Mare ja Jaaniga. Laine sõidab koos Haraldiga Siberisse, et tuua sealt ära Haraldi poeg.

1958 jõuavad Harald ja Laine tagasi Eestisse. Harald töötab mitmes majandis ehitusjuhina – Rahnoja sovhoosis, Pärnjõe sovhoosis, siis melioraatorina Sauga sovhoosis.

1969. aastal saavad Nugiseksid Saugale maalapi ja hakkavad ehitama oma maja. Projekt on otsast lõpuni Haraldi enda tehtud.

Harald on tubli töömees, poliitikasse nina ei topi.

“Kus see oligi, kus Lennart Meri mulle selle Murtud Rukkilille andis? Mul oli aasta tagasi infarkt ja kõik ei tule meelde... Õigus! Paide vallikäärus!”

Aga selgesti on Nugiseksil meeles, et kui Lennart oli talle Murtud Rukkilille märgi revääri külge pannud, surus president Nugiseksil väga kaua kätt. Väga kaua.

President Arnold Rüütliga tutvustati Nugiseksi Toris ratsutamisplatsil. “Oi, Arnold rääkis hästi pikalt! Oi, ta rääkis pikalt!”

Toomas H. Ilvesega Nugiseks kohtunud ei ole. Aga loodab, et äkki on tal õnnestunud Ilvese perele kingitus teha. “1944. aasta kevadel panime venelaste Eestisse tungimise Narvas pooleks aastaks seisma. Läände jõudis selle suve ja sügisega 80 000 inimest, ja ma olen kuulnud, et Ilvese vanemad samuti.”

Kandev paus.

2008. aasta 19. oktoobril on Tori kirik puupüsti rahvast täis.

Nugiseks istub esimese reas, lips ees.

“See on see maa, kus minu häll...” laulab koor. Peetakse kõnesid, antakse lilli. Harald Nugiseksile pannakse rinda Eesti Rahva Tänumedal. Kõrgeid poliitikuid kohal ei ole. Nugiseks võtab medali vastu ja sõidab autoga ära.

Tema emotsionaalne pinge on tohutu.

Pool tundi kirikus veedetud ajast on tema jaoks must koht. Ta hakkab mäletama sellest ajast, kui kaks meest teda kahelt poolt toetavad ja ta kirikust välja tuleb.

Tal on kahju, et ta ei saanud kirikus Eesti rahvast tänada. See vaevab teda siiamaani.

Nugiseks kargab diivanilt üles ja suundub krapsakalt demonstreerima Eesti Rahva Tänumedalit, mis särab teiste arvukate aurahade kõrval.

“Mul on südamest hea meel! Ma olen selle kõige tähtsama tunnustuse kätte saanud, mida võib saada. Ma olen rahva käest medali saanud.” Sõjamehe hääl täidab tema Sauga maja kõik ruumid. Ja siis päris vaikselt. “...Ja et rahvas mind ära põlanud ei ole!”

Ja pärast trepist alla tulles on Nugiseksil jälle valjemad registrid peal.

“Arst ütleb, et ma ei tohiks kiiresti liigutada. Aga mida sa teed, kui sa oled selliseks loodud!”

Kuidas Rüütliristist ilma jäänud Nugiseks uue asemele sai

1945. aastal võtsid tšehhid Nugiseksil Rüütliristi kaelast ja viskasid minema. Kord on selline, et kui kellelgi on rist kadunud, võib ta võtta vastu Rüütliristi pärandusena kelleltki teiselt Rüütliristi kandjalt. Saksamaal läks jutt lahti, et Tšehhi põrgus on Nugiseks Rüütliristist ilma jäänud ja üks sakslane, kes vähki põdes, pärandas enda Rüütliristi Nugiseksile. Nii on see nüüd jälle Nugiseksi autasude hulgas.