Juba hommikul, kui abituriendid kella kaheksa ajal kooli jõuavad, võiks arvata, et vastu võetakse olümpiasangareid. Nooremate klasside õpilased, käes erksad õhupallid ja julgustavate sõnumitega plakatid, tervitavad lõpetajaid ja soovivad neile õnne. Elevil lapsed suruvad ärevil abiturientidele pihku riisipallid, et teadmised hästi koos püsiksid.

Koolide ümber on koha sisse võtnudpolitseipatrullid, et eksami ajal keegi kooli ega sealt välja ei pääseks. Tööpäev algab liiklusummikute vältimiseks hiljem, sissemaganud eksamitegijad sõidutatakse kooli politseiautos.

Ja kui kell saab 8.40, jääb kõikjal hiirvaikseks. Kuulamisülesannete ajal ei tõuse lennukid õhku ega maandu. Isegi kauplemisega alustatakse maailma tihedaimalt asustatud suurlinna Sŏuli börsil tund tavapärasest hiljem.

Vaikus on kõikjal, sest abiturientide jaoks on tegemist elu ja surma küsimusega. Testi tulemusest sõltub õpilaste tulevane töökoht, sotsiaalne staatus ja tõenäoliselt ka see, kellega abiellutakse. Ida-Aasia kultuuridele omaselt ei suhtuta töökohavahetusse hästi, seega on oluline kohe pärast eriala omandamist endale prestiižne tööandja leida.

“Kuuskümmend aastat tagasi oli Korea vaesem kui Indoneesia ja Ghana. Majanduse kiire kasv on tuginenud usule, et me võime saada kõike mida soovime, kui me vaid kõvasti õpime.

Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist