"'Have you got a pin?"'
Ateena olümpial ei möödu ühtki päeva, mil vähemalt paar-kolm inimest ei haaraks mul pressikeskuses, olümpiastaadionil või koguni bussis käsivarrest ega küsiks tungival toonil: "Have you got a pin?"
Esimest korda viis see küsimus mind mõnevõrra segadusse, sest Eestis tähendab "pin" teatavasti tavaliselt pangakaardi või mobiiltelefoni salakoodi. Kuid olümpial on pin'il hoopis teine tähendus. See on nimelt väike märgike, mida saab nõela abil kinnitada riietele, peakatetele või kaelapaeltele.
Olümpiaakrediteeringu kaelakaardi pael ongi kõige tavalisem koht, kuhu rahvas oma pin'id kinnitab. Minulgi ripub seal viis tükki. Kõigepealt muidugi Eesti Olümpiakomitee väike kuldne pin meie logo – sinimustvalge leegi ja olümpiarõngastega. Pressile antud nännikotist sain veel kaks märki: pressikeskuse pin ametlike maskottidega ja USA olümpiakomitee 1999. aastal välja antud pruuni karva kalkuniga märk, mis kuulutab: Happy Thanksgiving! Kuuba ja San Marino ajakirjanikega sõbrustamine on mulle andnud veel ka nende ametlikud olümpiamärgid.
Kuid oma viie märgiga olen ma siinsete kõvade tegijatega võrreldes täielik könn. Agaramad pin'ivahetajad võivad kaelas ja mütsilätu küljes kanda mitukümmet märki, seejuures ei häbene keegi sinult pin'e juurde manguda – seda teevad siin kõik. Isegi politseinikud ja hambuni relvastatud kivinäoga turvamehed.
Vabatahtlik Aristides selgitab asja: "See on suveniir neilt mängudelt. Ma hoian need elu lõpuni alles ja meenutan neid kauneid päevi, kui ma siin sain töötada." Kuigi Aristidisel on vaid kaheksa pin'i, on nende hulgas mõned üsna haruldased märgid – näiteks Briti Neitsisaarte, Kambodža ja Bahreini omad.
Austraalia vabatahtlikul Chrisil on pin'e 30 ringis. "Minu jaoks kannavad need olümpiavaimu edasi – need näitavad, et oled kohal olnud ja midagi teinud." Chris ütleb, et küsib alati kõigilt, kas neil pin'i on. Tavaliselt talle antaksegi, vahel tuleb ka mõne enda oma vastu vahetada. Just sellepärast kannab Chris kaelapaela küljes eelkõige neid trofeesid, mida tal on juba mitu tükki või mida sponsorid tasuta jagavad – neid on hea vahetada. Annan talle mälestuseks Eesti pin-i, selle lubab ta jätta oma harulduste kogusse.
Chris sai pin'ikaubanduse maigu suhu juba Sydney olümpial, kus ta seda ameeriklaste pealt õppis. Väidetavalt sai suur märgiäri alguse just Salt Lake City mängudelt, kus kogujad pin'e ka kohutavates kogustes müüsid. Ateenas on müümine aga keelatud – tegelikult seda salaja siiski tehakse.
Ameeriklane Alan on üks neid, kes Salt Lake City’s 20 000 dollari eest pin'e maha äris. Nüüd on ta oma märgikoguga Ateenas. "Ega ma alustades neist märkidest suurt midagi ei teadnud. Aga aja jooksul õppisin ja tasapisi hakati mind eksperdiks pidama."
Tegelikult ütleb Alan, et tal on väike märgikogu, kuhu kuulub kõigest mõnisada pin'i. "Ma ei kogu eri riikide pin'e. Peamiselt lihtsalt mängude sümboolikaga seonduvaid märke, aga eriti huvitavad mind turvateema ja politseinikega seonduvad."
Kreeka neiu Sofia tahab Alanilt üht haruldasemat sorti pin'i. Haruldused on Alani sõnul need, mida on väga vähe või mis on millegi poolest erilised – näiteks väga väikesed, suured või liikuvate osadega. Õnnetuseks pole Sofial pin'i vastu teist välja pakkuda. "Ma märke ei müü!" teatab Alan resoluutselt. "Ma vahetan neid teiste märkide või... khm.. paberi vastu."
Kreeklanna näol peegeldub arusaamatus. Aga ainult hetkeks. Kui palju? "Kaheksa eurot," sosistab Alan. Neiu peost pudeneb Alani pihku kiiresti kõlisev metallraha. Ja pin on Sofia oma.
Kaheksa eurot ei ole just väga kallis? "Ei. Eks küsida saab ainult nii palju, kui inimesed on valmis maksma. Kalleimad märgid minu kogus on 50 eurot," ütleb Alan ja näitab Coca Cola logo kandva liikuvate ratastega veoauto suurt pin'i.
