Hävitatud paradiis
Ärimees dr Virachi Techavijitil, Eesti aukonsulil Tais, oli väga palju õnne. 25. detsembril pidi ta suunduma oma perekonna 17meetrise jahiga Andamani mere väikestele saartele, et imetleda seal sukeldudes veealust loodust.
Siis meenus tema õele, et 26. detsember on isa surma-aastapäev ning sõit lükati kahe päeva võrra edasi. Techavijit jäi Bangkokki, jaht seisis turvaliselt Phuketi saare idapoolsel küljel varjulises sadamas.
Miljonitel teistel nii palju ei vedanud. Jõulu teise püha hommikul Kagu-Aasiat tabanud 12meetrine tsunami röövis neilt armastatud inimesed või elu. Tais on hukkunuid viimastel andmetel ligi 5000 ning vigastatuid üle 10 000. Kuid kuni 1. jaanuarini, mil lendan raskelt kannatada saanud Phuketi saarele, on need minu jaoks vaid arvud.
Thai Airwaysi hiiglaslik kahekorruseline Boeing 747, mis jõuab Bangkokist Phuketti umbes tunniga, on tühi. Pardal on inimesi vaid paarikümne jagu, kuid vastupidises suunas on vaba kohta raske saada.
Viimased hetked enne maandumist lendame madalalt üle helesinise sillerdava mere ning sekundid enne seda, kui rattad mere äärest algavat maandumisrada puudutavad, märkan aknast vees hulpivat pruunikat kogu. See voib olla mudaklomp, hunnik kimpu seotud riideid, aga ka midagi hoopis muud.
Phuketi lennujaamas on vaikne. Seintele on kleebitud ahastavaid tagaotsimiskuulutusi, ametlikke teadaandeid reiside tühistamisest, saatkondade kontakte ja juhiseid oma lähedasi otsima tulnutele. Üks soomekeelne paber teatab, et evakuatsioonilende enam ei toimu - viimane lennuk Phuketist Soome lahkus ööl vastu 2. jaanuari.
Terminali ees konutavad päiksevarjus kohalikud. Veel kümme paeva tagasi vedasid nende taksod ja tuktukid kuurortidesse laiali kümneid tuhandeid puhkajaid päevas. Nüüd pole neil enam tööd.
*
Mitte kuskil pole meeleheide tuntavam ja hingekriipivam kui Sala Klangis Phuket Townis, kus kogutakse infot katastroofis kadunute kohta. Puude all päiksevarjus istuvad sajad ja sajad taid. Nad räägivad vaikselt omavahel. Keegi ei hala, keegi ei murra käsi, kuid vaikus on seda kurdistavam.
Kiiruga püstitatud telkides töötavad vabatahtlikud Skandinaaviamaadest ja mujalt, jagades seda vähest, mis neil anda - pudeldatud vett, kuuma toitu, tablette keha mineraalisisalduse taastamiseks ning nõuandeid koju tagasi minna. Suure valge puuhoone seintele on aga kleebitud meeleheitlikud kirjad.
"Olete te näinud seda tüdrukut siin pildil? Ta kadus Khao Lakis 26. detsembril 2004. Tema nimi on Anna ja ta on 15 aastat vana. Palun kirjutage, kui teil on informatsiooni tema kohta."
"Otsime Zofiat. Ta on 50aastane, valge, pikad blondid juuksed, sinised silmad, kaal 55 kilo. Zofia ei räägi inglise keelt, aga saab aru norra ja poola keelest. Palun teatage, kui te olete teda näinud."
"Palun aidake leida väikest Ragnarit. Ta sündis 12. aprillil 2002 ja teda nähti viimati Phang-Nga / Khao Laki piirkonnas. Ragnar saab aru nii norra kui ka rootsi keelest. Ta on blond ja tal on sinised silmad, 95 cm pikk ja kaalub 18 kilo."
Enam kui kümne ajakirjanikuaasta jooksul pole ma oma töö parast kunagi nutnud, kuid nüüd lähevad silmad märjaks. ID-kaartidelt, passilehekülgedelt ja perekonnaalbumitest tehtud fotokoopiad pleekuvad sealsamas 35kraadise kuumuse käes.
*
Khao Laki kuurortpiirkond asub Phuketist põhja pool ja sai kannatada raskemini kui ükski teine paik Tais. Üsna kohe peale Phuketi saarelt lahkumist võib laia maantee vasakul küljel märgata lumivalget liiva ning lõputut, päikese käes tüünelt sädelevat merd.
Rand, kilomeetrite pikkune rand, on aga täiesti tühi. Püsti on siin jäänud vaid üksikud bambushütid, millest laine takistust kohtamata üle sööstis. Kiviehitised on rusudeks ning betoonitükke vedeleb kõikjal, ka sadu meetreid eemal üle maantee võsas.
Ja veel on seal isiklikud asjad, mälestused uskumatu katastroofiga lõppenud rannapäevast 26. detsembril 2004.
Roosa lastekamm. Valge rinnahoidja. Purustatud õllepudelid. Kellegi väike jooksujalats.
Teekond jätkub. Aegajalt vurab vastu suuri veoautosid ja sõjavaemasinaid. Kui Phuketis, kus hukkunuid suhteliselt vähe - 263 - polnud armee väljatoomist üldse võimalik aimata, siis siin, põhja pool, on olukord teistsugune. Kohal on roomikautod, ekskavaatorid, veokid ja muud rusude koristamiseks vajalikud masinad. Siin-seal on prahihunnikutele tuli otsa pandud ning hüljatud hotellide ja väljajuuritud palmide vahel levib kibe silmi kipitama panev suits. Märgata võib ka üksikuid Tai eraisikuid, kes tulevad autodega, seisavad vaikselt ja lahkuvad siis.
Andaman Seagull Resortis maksti 1. novembril alanud kõrghooajal ühe öö eest 3500...3100 bathi. See oli luksuslik majutuspaik paradiisliku mere rannal, mida internetis reklaamitakse siiani kui "parimat paika, kus teha mitte midagi". Nüüd on ta hävitatud ja surmvaikne.
Majaseintes on tohutud, tervet hoonet läbistavad augud ning pääsenud paistavad olevat vaid kolmandad korrused. Palmid on välja juuritud, liivaga kaetud. Bassein on täis risu. Üksik pruunivalgekirju koer jookseb varemete vahel nõutult kiunudes ringi. Ta vehib mu ees sabaga ja sörgib siis minema mööda randa, kus vedeleb siiani numbritubadest välja kantud telekaid, laudu ja kõikvõimalikke isiklikke asju. Valgeroheline kaisutiiger pleegib kõrvetava päikese käes.
*
Tunnen täiellikku abitust, nõutust ja seesmist tühjust. Kes olid nende asjade omanikud ja kus on nad nüüd? Kas neil õnnestus ellu jääda või uppusid nad oma numbritubadesse nagu Prantsuse turistid veidi maad eemal Sofitelis? Tahaksin väga mõelda, et need, kes surid, surid äkki, jõudmata liialt muretseda või hirmu tunda, kuid sellest pole kasu.
Millestki pole kasu.
Hukkunuid on Khao Lakis hetkeseisuga 4000 ja Tai ametivõimud teatasid 2. jaanuaril, et arv tõuseb eeldatavasti "märgatavalt". Kadunuid - kogu riigi peale kokku üle 6000.
Miks oli hukkunute arv nii suur just siin, skandinaavlaste armastatud Khao Lakis, kus nähti viimati ka üht kadunud eestlastest? Põhjus on geograafias ja arhitektuuris. Kausikujulise lahega Patongi linnas, mille rannas hukkus samuti sadu inimesi, tõuseb maapind kiiresti ning tihe ehitistevöö võttis vee jõu maha juba saja-kahesaja meetriga.
Khao Lakis on maa seevastu väga lauskjas ning hotelle hõredamalt, mistõttu 12meetrine tsunami sööstis peatamatult kilomeeter-kaks sisemaale.
Aegajalt võib rohetavate banaanisalude kõrval märgata lömmis sõiduautosid, kusjuures mõned liiva ja vetikatega kaetud masinatest on kaotanud täielikult oma esialgse kuju. Siin uputi sisemaal, maanteel, paikades, kus merd isegi näha polnud.
*
Palun taksojuhil peatuda väikse surfitarvete poe juures, mis asub merest ligi kaks kilomeetrit eemal. "Laine oli Khao Lakis randa jõudes 12meetrine ja siin neljameetrine," ütleb nooremapoolne tai, kelle töökoht on nüüd hävitatud. Majas seisab otsapidi valge lömmis kaubik, mille vesi läbi seina sisse paiskas. Kui kõik hästi läheb, loodab mees äri uuesti käima saada kolme aasta pärast. Siis saabub teeäärne kriisilaager. Siin jagavad hädasolijatele nõu, toitu ja vett abistajad Ameerika Ühendriikidest ja mujalt. Külgedelt lahtiste telkide all on vabatahtlike lauad, veidi eemal madratsid ööbijatele, siis tohutud värvilised hunnikud riideid, mille hulgast paar vanemat tai naist asju valivad, siis, veidi eemal, auravad toidupajad.
Räägin Christopheriga, kes on kohale tulnud Seattle'ist ning tundub äärmiselt üllatunud sellest, kui hästi on kriis Tais ära hoitud. "Meil on miljoneid pudeleid vett ja me oleme hakanud toiduannetustest ara ütlema, sest seda on lihtsalt üle, ütleb ta. Ka ravimeid on piisavalt."
Toitu on üle sellepärast, et kannatadasaanuid on erinevalt näiteks Indoneesiast või Sri Lankast jäänud hävitustsooni vähe. Need taid, kellel katastroofi järel enam kusagil elada polnud, on läinud ära kaugematesse maapiirkondadesse sugulaste juurde ning ka kadunud turistide omakseid jõuab kriisilaagrisse aina vähem ja vähem. Stendi ees, millele on kleebitud kadunud puhkajate ning leitud laipade fotod, võib mägata vaid üht-kaht kohalikku.
*
Värvifotod ülesleitud hukkunuist on kohutavad.
Troopiline kuumus ja vesi on teinud nädalaga metsiku hävitustöö. Ka üles riputatud otsimiskuulutuste toon on siin palju lootusetum kui Phuket Townis.
"Autasu 10000 bathi! Otsitakse nelja-aastast Maxi Rootsist. Tema ema ja vend leiti surnuna Bangmuangilt. Kui te leiate Maxi surnukeha, siis saate autasu," ütleb üks tekst.
Chistopheri ees on kadunud isikute otsimise ankeedid. Need on ingliskeelsed hallikad koopiamasinaga paljundatud paberid, kus küsitakse näiteks kadunud isiku eesnime, kinganumbrit, hambaröntgenit ja silmavärvi, kuid vanust või sünniaega seevastu mitte.
"Šanss kedagi Khao Lakist elavana avastada on nullilahedane," arvab ameeriklane. Seevastu leitakse asju (kõigest mõne minutiga ilmuvad tema ette lauale kaks liivaga kaetud Rootsi passi ja Nokia telefon) ning surnuid. Kõige enam hukkunuid ilmub välja suurtest mereveelompidest, mis algavad kohe kriisilaagri tagant.
"Eile viidi kloostrisse 50 inimest ja just nüüd tuli uudis, et leiti Phuketti teel olnud buss, kus sees 63 uppunut," räägib Christopher ja lisab: "Ma ei saa küll aru, kuidas see buss alles nüüd avastati."
Veidi eemal on vastu tiheda haljastusega kantud mäekülge põrganud merest kaugele eemale kantud politseilaev.
*
Kakssada kilomeetrit lõuna pool, Karon Beachil, istuvad suure hotelli fuajees kolm eestlast - Põhja prefektuuri kriminaalpolitseinikud Annika Lall ja Aivar Toome ning Marko Vahtra keskkriminaalpolitseist. Nad saabusid Taisse 2. jaanuaril koos Soome kolleegidega, et leida suurõnnetuses teadmata kadunuid ning tuvastada avastatud surnukehi, kuid rõhk on paraku pigem viimasel.
On õhtu, pool üksteist, ning tööpaev siinses Yang Yao kloostris on mõne tunni eest läbi saanud. Küsin Annikalt, mil moel kloostris laipu hoitakse, kuid ta ei taha vastata täpsemalt kui et "mitmel moel".
Hiljem kuulen Rootsi kriisitöötajatelt, et esialgu üritasid Tai mungad vooditesse asetatud surnuid säilitada lihtsalt traditsioonilisi lõhnavaid taimi kasutades, siis võeti appi maarjajää ning lõpuks on kohale jõudnud suured valged külmutuskonteinerid, mis surisevad kloostriaia ees laia jõe kaldal.
Kuulen, et veel mõned päevad tagasi pääsesid kloostrisse vabalt sisse kõik soovijad, kuid alates nädala algusest on turvameetmeid tugevdatud. Troopilises öös seisab ameeriklasena mõjuv kaitseriietes mees, kes just kloostrist välja tulnud. Tema laup on higipisaratest läbimärg.
Eesti politseiametnike töö Wat Yang Yaos, mis seisneb peamiselt surnukehadelt koe-, hamba- ja juukseproovide võtmises ("Ka sõrmejalgi saab veel võtta ja me püüame nägudest teha fotosid, kuid aeg teeb oma töö," ütleb Annika Lall) käib kahetunniste vahetustega ning ühe laibaga ei tööta kunagi vaid üks inimene.
Et identifitseerijate tervist võimalikult palju säästa, on tehtud kõik - olemas on respiraatorid, kaitseriided, kummikud ja 40 000 liitrit Soomest kaasa lennutatud joogivett, kuid olulisim enesekaitse on Aivar Toome sõnul siiski oskus oma aju lihtsalt välja lülitada. "Ma ei mäleta, mida ma eile tegin. Sa lihtsalt ei mõtle sellele." Väga hästi maandavat stressi õhtune bassein.
Milline on lootus leida kolme eestlast, kes siiani kadunud, küsin, ja Annika Lall vastab, et see väheneb aja jooksul, kuid imed on alati võimalikud. Nende lähedaste DNA-proovid saadeti Eestist Taisse võrdluste tegemiseks elektroonilisel kujul.
*
Kui tuktukiga tagasi oma hotelli jõuan, elab Patong oma argist öist elu. Hotellid - tõsisemalt said kannatada vaid rannäärsed asutused ning kahjustused on Khao Lakiga võrreldes kordades väiksemad - on avatud, restoranid vilgutavad tulesid (söö 300 bathi eest nii palju sushit kui tahad, kutsub üks paik) ning kliente otsivad prostituudid vuravad motorolleritega ringi. Ainult turiste on palju palju vähem kui enne.
Eestlased Jüri Järv ja Heli Raudsepp puhkasid katastroofihommikul mõned kilomeetrid lõuna poole jääval Karon Beachil, Woraburi kuurortis. Laine saabumise ajal oli Heli oma numbritoas, Jüri ujus hotelli basseinis. Nemad pääsesid ilma vigastusteta (Karonil hävitas laine vaid kaks restorani), kuid Heli sattus sisemise verejooksuga haiglasse paar päeva hiljem. Võimalik, et stressist.
Igatahes lõppes kõik hästi. Kindlustusfirma nõustus maksma, hea ja kaasaegse varustusega haigla eraldas Helile omaette palati. Nüüd püüavad nad taastuda ja päiksest võimalikult palju rõõmu tunda. Jüri näib rahulik, kuid Heli jalad kipuvad isegi istudes värisema.
Inimmõistuse võime kohutavaid asju unustada ja välja lülitada ilmneb eriti selgelt just siin, purustatud mereäärsete hoonetega Patong Beachil, kus käivad juba hoogsad ehitustööd. Juba võtavad üksikud valgenahalised vanamehed rannal päikest, juba mürtsub baarides muusika, juba peetakse äriplaane.
*
Kohtun keskealise sakslase Pauliga, kes on pidanud Patongil Paul und Gisela's Reisebüro'd üle kümne aasta ja seisab nüüd nõutult oma tühjavõitu äri ees. Ta on katastroofi järel juba vallandanud pooled oma tööajatest, sest sissetulekut pole (3. jaanuaril teenis ta vaid 8000 bathi) ning peab nüüd vuntsi keerutades plaani küsida hotellidest madalamat hinda, et teha oma veebilehel "special offer package", mis turistid enne aprillis lõppevat hooaega tagasi tooks.
Mulle tundub see küüniline, kuid Paul ei saa teisiti ja võimalik, et tal on ka õnne. Hommikul, kui tsunami randa jõudis, tal seda igatahes oli - tänu pühapaevale oli sakslane veel oma kodus keskuse lähedasel mäeküljel ning kui ta linnast kostvaid karjeid kuulis ja oma büroosse jooksis, oli vesi peatunud täpselt tema äri ukse ees, veerand kilomeetrit rannast. Veendununa, et pood on jäänud terveks ja uks suletuks, keeras Paul otsa ringi ja läks tagasi koju.
Küsin, mis sai tema kundedest ja kas kõk pääsesid eluga, kuid Paul ütleb kiiresti, et keegi ei hukkunud ning kirub hoopis kuut luksushotellis majutunud tšehhi, kes tahtsid lapse haigestumise ettekäändel ennetähtaegselt lahkuda ning kasutamata ööde eest raha tagasi saada ("Ma ütlesin, et võin anda raha ühe ruumi eest, kuid nemad tahtsid lahkuda kuuekesi ja ähvardasid lõpuks politseisse minna; mina ütlesin, et minge-minge palun.").
Mõtlemine Saksa ajakirjandusele, mis avaldanud fotosid Phuketist vaid käteräti väel tagasi Frankfurti jõudnud turistidest ajab Pauli veelgi enam vihaseks ning et edastada maailmale veidikegi teistsugust sõnumit, on ta 3. jaanuaril pildistanud Patongi tõepoolest suhteliselt puhtaks tehtud mereranda võimalikult maaliliste nurkade all.
Neid fotosid, mis tehtud 26. detsembril, Paul enam nii meelsasti näidata ei taha. Näiteks pilti mereääsest selverist, mis tegutses suure hoone keldrikorrusel ja kus uppus 50 ostjat.
*
Veelgi raskem on aru saada leebelt ja lapselikult naeratavatest taidest, kes näivad uskuvat, et kui katastroofist lihtsalt mitte rääkida, pole seda ka olnud ning elu läheb peagi tagasi selliseks nagu alati. ("Taid andestavad ja unustavad kiiremini kui teised rahvad, võibolla liiga kiiresti," ütleb selle nähtuse kohta Virachi Techavijit, Eesti aukonsul Tais).
Juba soovitatakse saabujal heatahtlikult Patong Beachil sooja merre ujuma minna (kohta, kus äsja hukkusid sajad), juba pakutakse ekskursioone paljaks uhutud Phi Phi saartele, sest "korallid on ju alles" (special offer hind on 550 bathi), juba näidakse arvavat, et ükski hotellist tänavale astunud võõramaalane ei suuda sekunditki vastu pidada söögi, seksteenuse või tuk-tukita.
Esimesel Phuketi jõudmise paeval ajas see mind vihaseks ja iiveldama. Kuidas saab selline naeratav raha väljapressimine leida aset siin, katastroofipiirkonnas, kohas, kus peaks valitsema vaikus ja lein? Aegamööda olen siiski mõistnud, et see on mõistetav.
Järgmine katastroof, mille veerel Phuket vangub, pole epideemia – haiguspuhangu ohtu ei pea reaalseks keegi –, vaid hoopis majanduslik kokkukukkumine. Turistideta pole taidel tööd ning kindlustusfirmad, leides äraütlemise ettekäändeks osavalt põhjuse, et hävitusi ei põhjustanud maavärin, vaid hoopis üleujutus, on kitsikuses kohalike elu muutnud veelgi raskemaks.
Kuid ka sellest ei taheta rääkida. "One month and tourists will come, come, come!" ütleb tailasest taksojuht ning noogutab veendunult peaga.
*
Esialgu on hotellid siiski tühjad. Tuba, mis normaalselt oleks maksnud 1800 bathi, pakutakse nüüd 1000 eest. Internetikohvik jätab üksiku kliendi pärast uksed lahti terveks ööks ja keelitab kundet mitte kiirustama.
On raske uskuda, et keegi nendele paljaks uhutud surmarandadele nii kiiresti naasta sooviks, kuid kummalisel kombel arvavad põhjamaalased teisiti. "Me peame Soomes rääkima, et inimesed tuleks," veenab seeniorpastor Kai Engström, kes nõustas kümme aastat tagasi Estonia hukuga kokkupuutunuid ja annab nüüd hingeabi Phuketis. "Kohalikud vajavad seda. Neil ei ole muidu enam elu."
Ka keskealine rootslanna, kes tootab Sala Klangi kriisikeskuses, usub sama. "See on ju ilus maa ja inimeste mälu on lühike. Kui nad leiavad ettekäände, et päevitada ja ujuda, siis nad teevad seda."
Siis lisab ta usaldavalt: "Ma ütlen sulle saladuse. Mu oma ema helistas mulle eile. Ta nuttis ja muretses minu parast ja küsis siis, et kas ta peaks 3. veebruaril Ida-Taisse puhkama sõitma. Ma ütlesin, et muidugi tasub tulla."
Tsunami lootustandvad vabaduslained
Ühtede õnnetus on ikka teiste õnn. Kes hakkab ujutama oma laevukesi ühishaudade vahel?
Nii suurtel looduskatastroofidel nagu vana aasta lõpu Kagu-Aasia maavärin on teatud poliitilised tagajärjed. Teisipäevane Briti ajaleht Guardian tuletab meelde 1883. aastal toimunud Krakatau vulkaanipurset, mis tabas samuti ennekõike Indoneesiat, õigemini tollast Hollandi Ida-Indiat. Sellest loodusõnnetusest olevat saanud alguse indoneeslaste vabadusvõitlus. Saarestikku asustavad moslemid küsinud iseendilt, kas enneolematu õnnetus nagu hiiglaslik vulkaanipurse pole mitte Allahi viha märk, ja kas poleks õigetel usklikel aeg vabaneda uskmatute, s.t kristlaste, ülemvõimust.
Samas Guardiani artiklis meenutatakse ka 1906. aasta San Francisco ülitugevat maavärinat, millest saanud alguse üks mõjukas USA usuliikumine, mille järglasorganisatsioon toetas oma võimsa õlaga hiljutistel presidendivalimistel vabariiklaste kandidaati George W. Bushi. Ja see toetus võis olla otsutava tähendusega.
Ühendriikide just ametist lahkunud riigisekretär Colin Powell tegi oma ameti viimase visiidi Indoneesiasse, näidates maailma üldsusele, eriti aga islamiriikidele, et USA-l on Iraagi linna Falluja purukspommitamise kõrval aega ja tahtmist tegelda ka Indoneesia maatasa linnadega, seekord looduskatastroofi ohvriks langenutega. Parandada kas või natukegi oma mainet islamimaalimas, see on Valge Maja emissaride eesmärk Kagu-Aasia katastroofipiirkonnas. Ja eks Eesti välismissioonidki saavad nüüd veidi enam tasakaalu viidud, sest Iraagis püssi viibutavate Eesti sõdurite kõrvale on tekkinud Indoneesias tegutsev Eesti meedikute rühm. Acehi-nimelisse kohta saadetud arstide ülesanne on võrratult keerulisem ja pingsam kui Bagdadis ja selle ümbruses põmmutavatel sõduritel.
Acehi vabadussõda
Aceh on maailma suuruselt neljanda saare Sumatra põhjapoolne tipp. Umbes viis miljonit elanikku, kes on moslemid nagu ülejäänud indoneeslasedki, ehkki väidetavasti kraad kangema usutundega. Acehi separatistide vihavaen Jakarta võimude vastu ei tulene siiski geograafiast, vaid ajaloost. Indoneesia on riigina kunstlik moodustis. Parema võrdluse puudumisel tõmmakem paralleel Nõukogude Liiduga. Vahe siiski selles, et Indoneesia on Euroopast tulnud kolonaalvõimu produkt. Holland klopsis oma Kagu-Aasia impeeriumi kokku paarisaja aasta vältel, surudes ühtedesse piiridesse erinevatest sultanaatidest, kuningriikidest ja hõimudest (ka kiviajas elavatest) koosneva konglomeraadi.
Jätkates arusaadavate paralleelidega – pani Venemaa kombel kokku Läti, Turkmeenia ja Kamtšatka.
Kui Indoneesia 1948. aastal Hollandi ülemvõimust vabanes, ei muutunud vägivaldselt liidetud rahvaste ja alade elus sisuliselt midagi. Ühed leppisid olukorraga, teised mitte. Aceh ei leppinud. See on põline sultanaat, tuhandeaastase ajalooga, mille iseseisvusele tegid hollandlased lõpu 1873-1908. aastal peetud sõjas. Hollandlased liitsid Acehi oma Ida-India valdustega ning koloniaalvõimu lõppedes läks see kõik automaatselt Jakarta alla. Jakarta, see on Jaava saar. Jaavalased, jätkates paralleelidega, on sealsed venelased. Huvitaval kombel on Acehi separatistid varmad ka ise neid paralleele tõmbama, võrreldes oma iseseisvuspropagandas end Balti riikidega. Hollandil polnud õigust annekteerida iseseivat Acehi, nagu ei olnud ka õigust seda hiljem üle anda Jakartale, täpselt samamoodi nagu Peterburil ja eriti Moskval polnud õigust annekteerida Baltimaid.
Kui nüüd lisada tõsiasi, et Acehis on üks maailma suuremaid nafta ja maagaasi leiukohti, millest kohalikud erilist tulu ei saa, küll aga impeeriumi südaala, st Jaava saar, siis peaks Acehi valu meile arusaadav olema. Tiibeti ja Tšetšeenia õiguste nõudmise kõrval peaks iga õige Eesti süda tuksuma ka Acehi rahva toetuseks.
Acehis on käinud juba paarkümmend aastat relvastatud vabadusvõitlus, mis on jäänud maailma üldsusele sama hästi kui märkamatuks. Erinevalt Ida-Timori genotsiidist on Jakarta võimudel õnnestunud Acehis kordasaadetut varjata. Looduskatastroof, mille tagajärgedega võitlemiseks Acehi kogu maailmast rahvast kokku jookseb, annab kohalikele vabadusvõitlejatele suurepärase võimaluse rahvusvahelise ulatusega propagandaks. Jääb vaid loota, et nad ei lähe mõnede teiste islamiliikumiste teed, asudes neile appi tulnud kristlasi pantvangistama.
Tamili tiigrite suurhetk
Acehist poolteist tuhat kilomeetrit lääne pool asub Sri Lanka saar. Ka see on tsunamist rängalt kannatanud ala, ka seal käib alates läinud sajandi kaheksakümnendatest aastatest ränk kodusõda tamili rahvusest vähemuse ja singalitest enamuse vahel. Sri Lanka kodusõda on erinevalt Acehi verevalamisest rahvusvaheliselt õige tuntud. Tamilite vabadusvõitlusele pole see ometi teab mis kasu toonud. Pigem vastupidi – Tamil Eelami Vabadusvõitluse Tiigrid on kantud rahvusvahelisse terroriorganisatsioonide nimekirja. Mis tähendab, et tamili emigrandid USAs ja Euroopas ei saa kodusaarel möllavat vabadusvõitlust legaalsel moel (rahaliselt) toetada.
Sri Lanka kodusõjas on saanud surma 60 000 inimest. Konflikti on tagajärjetult käinud jahutamas India vägede kontingent. On õhku lastud Sri Lanka ja India valitsusjuhte. On sunnitud sõdima lapsi ja naisi. On kehtestatud tõeline terrorirežiim tamili aladel, kusjuures on raske öelda, nagu ikka, kas rahumeelne elanikkond kannatab rohkem valitsusvägede või hoopiski vabadusvõitlejate käe läbi.
Pärast seda, kui tsunami pühkis üle Sri Lanka ranniku, rabades vahet tegemata hindu usku tamileid ja buda usku singaleid, algas Sri Lankal omalaadne võistlus, kes suudab katastroofi tagajärgi paremini likvideerida – kas keskvalitsus või tamili sissivõimud. Päev pärast tsunamit hakkas koha pealt saabuma kaht sorti teateid: esiteks rõõmsaid, kus väideti, et loodusõnnetusega võideldes on valitsus ja separatistid hakanud lõpuks ometi koostööd tegema, ja teiseks kahjurõõmsad, kus väideti, et sõjaväelise distsipliiniga harjunud tamili tiigrid reageerisid õnnetusele märksa kiiremini kui keskvalitsus. Mingil moel sarnaneb see võistlus 90ndate lõpu Türgi suure maavärina järgse olukorraga, kus ilmalikule Ankarale vastanduvad islamiorganisatsioonid suutsid hädalisi abistada kiiremini ja tõhusamalt kui selleks kutsutud riigivõimud, tõestades sellega, et islamist on rohkem abi kui usuleigest keskvõimust.
Praeguse seisuga on Sri Lankalt hakanud tulema süüdistusi valitsuse aadressil, et see ei tee tamilitega asustatud alade abistamiseks kaugeltki nii palju, kui teha võiks ja saaks. Tundub, et tsunami siiski ei too Sri Lankale kaua oodatud ühtsust. Vastupidi – tamili metsavennad saavad lisapõhjendeid omaenda riigi loomiseks, sest üks asi on ajalooline õiglus, teine asi aga on efektiivsus. Loodusõnnetuste puhul loeb tõhusus kümme korda enam kui õiglus. Tõenäoliselt tuuakse see argument esile ka rahvusvahelise üldsuse mõjutamiseks.
Myanmari avanemine
Myanmar ehk vana nimega Birma on Kagu-Aasia piirkonna demokraatiate hulgas tähelepanuväärselt visa paariariik. Midagi sotsialistliku Kuuba taolist – tehku naabrid mida tahes, meie läheme ikka omaenda erilist teed isegi siis, kui minna tuleb paljajalu. Naabruses asuvad Tai ning Malaisia on oma majanduslikus arengus Birmast seitsmepenikoormasaabastega mööda põrutanud, aga Myanmari diktaatoreid see ei veena. Riigi ametliku ideoloogia kohaselt tuleb hakkama saada oma jõududega, välismaailma mõjudest eemale hoides.
Myanmaris ehitatakse ikka veel mingit erilist sotsialismi. Sealsele valitsusele heidetakse ette põhiliselt kaht asja: esiteks narkokaubanduse soosimist ja teiseks halstamatut sõda rahvusvähemuste vastu. Vähemusi on ses riigis ca 40 protsenti ning asetsevad need piki riigipiire, moodustades hobuserauakujulise areaali valitseva riigirahvuse – birmalaste – südamaa ümber.
Acehi ja Tamil Eelami näidete jätkuks pole vist nüüd enam üllatuseks, et ka Myanmari vähemused on haaratud relvavõitlusest keskvalitsuse vastu. Kuna Myanmar on välismaalastele peaaegu täiesti suletud maa, siis teatakse sealsetest hirmutegudest vaid naaberriiki Taisse põgenenud inimeste kaudu. Valitsusvägede ja neid toetavate paramilitaarsete jõukude poolt üks enam rapitud alasid on just see provints, kust tsunami üle pühkis. Tsunami peaks tooma avalikustamise.
Iseloomulikul moel ei kajastunud Myanmari inimkaotused katastroofijärgses statistikas. Ja veelgi iseloomulikumal moel on need arvud, mis nüüd keskvõim ülejäänud maailmale esitanud, sõltumatute spetsialistide poolt kahtluse alla pandud. Ameerika seismoloogid modelleerisid arvuti abil Myanmari tabama pidanud laine ning jõudsid järeldusele, et see ei saanud olla nõrgem Taid tabanud lainest. Ent purustused ja ohvrid on Myanmaris mingil põhjusel kümme korda väiksemad kui naaberrigis Tais. Tõenäoliselt ei taha diktatuuririigi võimud rahvusvaheliste abiorganisatsioonide saabumist katastroofipiirkonda, sest siis tuleks välja ka kogu see õudus, mis keskvõim on rahvusvähemuste kallal toime pannud. Veelgi enam võib karta separatistlike liikumiste hoogustumist, sest Lääne abi saabumine tähendab ka Lääne meedia tähelepanu.
Kagu-Aasia katastroof on rikka maailma meediasündmus. Erinevalt Kongost või Sudaanist, kus hukkuvate miljonite saatus ei huvita kedagi, tabas see õnnetus Lääne turismiparadiisi. Siit kumab vabadusvõitlejate suur võimalus.
ANDREI HVOSTOV
