Hea, et ma koer pole

Ma tahaks rääkida kurva loo ühest koerast. See ei ole diip, aga ma ei saa sellest kuidagi üle.

Helises telefon, võtsin toru ja kostis mu õe hääl. Õde ütles, et ta on parajasti Ahtri tänaval Arhitektuurimuuseumi juures ja tegeleb koerapüügiga. “Eee, mis asja?” soovisin täpsemat infot. “Siin jookseb edasi-tagasi must, keskmiselt suur koer, puhas ja kodune. Ta on eksinud, kaelas on rihm ja ta kardab inimesi. Vorsti sööb ainult siis, kui loopida viie meetri kauguselt. Ta oli siin ka hommikul, kuid siis arvasin, et peremees on kusagil lähedal ja koer niisama mängib lolli,” selgitas õde ja kutsus mind endale appi.

Koera saatus tegi mind mõistagi murelikuks: Ahtri tänaval on tihe liiklus ja koerte ­kokkupõrked autodega ei lõpe reeglina koerte kasuks. Kõndisin muuseumi juurde, leidsin eest kurva ja hirmunud koera ning kurva õe, kes oli katsetanud kõiki ­võimalikke viise koera rahustamiseks ja püüdmiseks. ­Kätte oli vaja koer saada, lootsime leida rihmalt ­omaniku telefoninumbrit. Koer oli küll õnnetu ja väsinud, kuid ligi ei lasknud. Koerad ei pruugi aru saada mis värk on.

Otsustasime kohale kutsuda spetsialistid. Saime Tallinna Loomade Hoiupaiga numbri. See on mul meeles: 621 77 46. ­Mäletasin umbkaudselt kirja hoiupaiga kodukal: kui näed eksinud looma, anna palun teada ja me ­tuleme ning viime ta ajutisse koju. Mis on ju loogiline, eks.

Telefoni võttis vastu tädi, kellele teatasime, et ootame Hoiupaiga töötajat koeraga ­tegelema.

Tädi ütles – kell oli neli –, et kahjuks on tööpäev läbi. Kui viitasime kellaajale, otsustas ­tädi, et peaksime helistama hoopis mujale – tema ­teada nad selliste asjadega ei tegele. Mis siis ikka, võtsin uue numbri. Uus telefonitädi soovitas helistada eelmisele tädile, väites, et ka tema ei oska koera kuidagi aidata. Samuti suunas meid tagasi Hoiupaika linnavalitsus.

Jälle helistasin Hoiupaika ja nõudsin ­kurjalt, et koerale tuldaks järele. Eeldasin, et ­sealsetel tüüpidel on vajalikud skillid ja normaalne sõiduk, liinibussiga ei ole vabatahtlikel lihtne transportida paanikas loomi. Telefonitädi puikles vastu, rääkis pikalt, et pole autot, raha, ­töötajaid ja üldse elu on raske. “Ega see ei ole nii, et ­helistatakse ja kohe tuleme! Ah et autotee ääres? No ei tea. Me paneme linnukese kirja! Äkki homme õhtul tullakse vaatama,” püüdis ta mind lohutada.

Koeral ja minul oli tädi linnukesest ­sügavalt suva ja pakkusin, et toome koera ise kohale. Tädi ehmus ära: “Oh, mis te nüüd! Kuhu see peremees võis kaduda? Eks ta ilmub välja. Linnuke on kirjas!”

Meie vestlus sai läbi. Keegi meile appi ei tulnud. Mis on siis loomade hoiupaiga ­funktsioon? Äkki nad hoiavad loomi niisama süles raha eest? Otsene kohustus on “linnukese kirja ­panemine”? Kas tädil oli tõesti suva? Kas neile ei meeldigi koerad? Miks nad siis seal töötavad? Kas siis, kui sul on südant koera tänavale jätta, võib eeldada, et sa suhtud inimestesse paremini? Ma ei tea. Aga ärge igaks juhuks laske oma koertel kaduda.