Rahva tulevik

Juulis 1944 paiknes I Eesti Tagavarapolk Leningradi oblastis Veimarni jaama lähedal metsatukas. Maanteelt pööras polgu asukohta väike tee, mille alguses oli tõkkepuu ühes seda valvava tunnimehega. Tolle kohustuseks oli ka jälgida, et võõrad väeosa territooriumile ei pääseks.

Võõrasteks olid enamasti kohalikud näitsikud, kes püüdsid polgu poistega suhteid luua. Enamasti mindi tõkkepuust lihtsalt mööda, ent mõni paar rääkis ka üle tõkkepuu, sõdur ühel ja näitsik teisel pool. Kord kui jälle üks paarike niiviisi üle tõkkepuu kudrutas, sattus kohale kindral Pärn.

“Mis te siin üle tõkkepuu räägite. Minge parem edasi, sinna põõsastiku vahele,” viipas kindral käega.

“Ei ole lubatud, seltsimees kindral.”

Pärn ei kostnud selle peale midagi, sõitis polku. Otsis seal üles polgukomandör Karl Vinkeli ja kukkus talle kohe seletama sellest üle tõkkepuu rääkimisest. Et pruudid tuleb ikka sisse lasta ning sinna põõsastikku külaliste nurk teha. Alampolkovnik Vinkel aga ei tahtnud asjast kuidagi aru saada ning lõpuks pahvatas kindral:

“Tuleb ikka mõelda ka rahva tulevikule!”

Pärna sõna jäi peale. Külaliste nurgake tehti valmis, isegi pingid pandi.

Vene keel

Sõja lõppedes paigutati punaarmee eesti väeosad Kloogale. Puhkama. Juulis 1945 võttis puhkuse ka kindral Pärn, kes sellest hoolimata vahel Kloogal erariides ringi kolistas. Hall ülikond seljas, pea habemenoaga puhtaks pöetud. Ühel päeval astus kindral ka tagavarapolgust läbi. Läks polgukomandöri kabinetti, et kellelegi helistada. Kõlistas ja võttis telefonitoru. Polgu keskjaama telefonist aga ei saanud kindrali jutust mõhkugi aru. Tükk aega rääkis Pärn eesti keeles, siis veel ka vene keeles mitu korda.

Selle peale kostis telefonist, et kui te vene keelt ei oska, siis rääkige eesti keeles. Nüüd läks alles möll lahti. “Tema ütleb, et mina ei oskavat vene keelt!!!” röögatas Pärn.

Kohale kutsuti polgu korrapidaja, kätte saadi ka sideülem. Need said korralikult sõimata. Sideülem kapten Roman Nõvandi oli aga rahu ise. Hakkas selgitama põhjust. Keeras toru mikrofonikapsli lahti ja seal see oligi – keegi oli mikrofoni ära varastanud.

Pärn jahtus maha, ütles aga Nõvandile igaks juhuks veel mõne kõva sõna.

Härra kindral

Ühel suvepäeval 1944 aeti tagavarapolk Opoljes heinale. Isegi paranejate rood sai käsu minna. Kõik, kes vähegi käia suutsid, kamandati rivisse. Rivi etteotsa asus rooduvanem ja “marss” läkski lahti. See komberdamine ei kestnud kaua. Tagantpoolt kostis automürin ja hetk hiljem ilmus nähtavale villis. Jõudnud rooduvanema kohale, peatus auto pidurite kriginal ning sellest väljus Pärn. Rooduvanem ei jõudnud roodule isegi käsklust anda, kui Pärn juba kärgatas:

“Ei mingit raportit! Kuhu te need sandid ja vigased viite!?”

“Heinale...”

“Viige kohe tagasi ja kõik!”

Kogu see vestlus toimus nii kiirelt, et rooduvanem sattus pabinasse ega osanud kindralile õieti midagi öelda. Lõpuks lõi kannad kokku ja põrutas:

“Just nii, härra kindral!”

“Hea küll, härra olen ma ka!”

Veelombis

Opoljes sadas hirmsasti vihma. Loen duse platsi teed olid vett täis ja tuli kaarega ringi käia. Polgu komissar Erich Tarkpea ja veel kaks ohvitseri püüdsid kuiva jalaga kohale jõuda. Pärn sõitis neile villisega vastu, peatus ja ronis autost välja. Tarkpea raporteeris, aga tegi seda kindrali meelest kuidagi hädiselt.

“Aitab! Kus Vinkel on?” katkestas Pärn.

Vinkel oli muidugi oma mära seljas ja kontrollis polku. Poisid saadeti kohe teda otsima. Leidsidki. Vinkel jättis mära võssa ja tuli joostes Pärna poole. Hakkas käigult raporteerima. Pärn katkestas ja viipas villise suunas – “Istu!”.

Vinkel viisakalt vastu, et tema läheb jala. Pärn ütles veel kord: “Istu!”

Vinkel hakkaski villise poole minema, ise ähmi täis. Hakkas autosse astuma, kuid komistas ja kukkus näoli veelompi. Tõusis püsti. Tilkus!

Pärn vaatas ja vaatas üleni tilkuvat polgukomandöri, istus villisesse ja sõitis paarisaja meetri kaugusele polgu staabi juurde. Vinkel läks sörkides järele.

Kas tunnete mind?

Saaremaa lahingute aegu sügisel 1944 sõitis Pärn palju villisega ringi. Ükskord lendas kindral koos masinaga uppi ja sai paraja obaduse. Muljutud ribidega Pärn toimetati õnnetuskohalt Kuressaare haiglasse, mis oli siis suuresti sõjaväe valduses.

Haiglas oli juba teada, et Pärn tuuakse. Operatsioonisaal seati valmis. Personal oli ootel. Pärn saabuski ja sammus omil jalul otse operatsioonisaali.

“Kas tunnete mind?” olid kindrali esimesed sõnad.

“Tunnen, seltsimees kindral!” vastas laskurkorpuse kirurg Arnold Seppo kindlalt.

Kindralil paluti seejärel riidest lahti võtta – ikkagi operatsioonilauale minek. Pärn aga keeldus isegi mütsi peast võtmast, riietest rääkimata. Siis tehti vajalikud süstid ja varsti jäi kindral vaikseks.

Nüüd sai ta riidest lahti koorida, operatsioonilauale tõsta ja väikese lõikusegi teha. Kui süstide mõju lahtus,ärkas Pärn juba valges haiglariietuses. Vaatas ilmetult ringi. Ei lausunud esialgu midagi.

“Kas tunnete mind?” küsis Seppo kindralilt.

“Jah, tunnen, tragi ja asjalik poiss olete!”

Araabia täkk

Kord oli polk mäeveerule üles rivistatud ja ootas kindrali saabumist. Pärn ratsutas oma musta täku seljas kohale. Teda saatis valge mära seljas keegi Eestis käinud partisan. Tol päeval oli polgu valvekirjutajaks Pavel. Tema juures jättis Pärn oma täku seisma. Pavel raporteeris, ise värisedes. Pärn ronis täku seljast maha ja andis ratsutid Paveli pihku. “Vii talli!” Ka partisan usaldas oma mära Paveli kätte, kes jäi niiviisi kahe hobuse vahele seisma.

Hobused aga naksisid üksteist ja edasi ei tulnud. Pavel arvas, et ega muidu ei saa, kui tuleb ise täku sadulasse ronida. Roniski. Ei kasu mingit, hobused ei liigu kuhugi, muudkui keerutavad üksteise ümber. Korraga kargas täkk mära selga, Pavel ikka sadulas. Mära oli aga rahulikult paigal ja täkk aina õiendas.

Kui täkk mära seljast maha tuli, olid nad mõlemad rahulikud ja kuulekad. Lasid end ilusti talli viia. Pavel ei julgenud sellest kellelegi rääkida, ikkagi Pärna araabia täkk!

Viin ja vesi

Pärna nõrkuseks oli viin. Jooma hakates ei tundnud ta piiri ega suutnud seetõttu mitte alati oma käitumist kontrollida. Et sellest tulenevaid ebameeldivusi ära hoida, andis Pärn oma adjutandile piiramatu voli seda napsitamist reguleerida.

Ühel 1945. aasta suvepäeval sõitis Pärn Tartusse tagavarapolku inspekteerima. Seal oli muidugi kindrali tuleku puhuks peolaud organiseeritud, pudelid laual ja puha. Enne lauda istumist küsis Pärna adjutant kapten Barmin, et kes peolauas teenindab. Kuulnud, et seda teeb kokk-kelner Šipai, läks kapten tema juurde ning andis karmi korralduse – Pärnale tuleb lauas viina asemel ainult puhast vett kallata.

Reamees Šipai õigustas talle pandud ootusi. Laual olid viinapudelid ja üks pudel veega. Šipai kallas kõigile klaasidesse viina, kindralile aga vett. Loomulikult teadis Pärn, et nii tehakse. Ta tõstis toostideks klaasi ja võttis vett nagu viina ning tegi sealjuures veidi kibeda näogi. Barmini, Šipai ja Pärna mäng oli nii loomutruu, et ühelgi lauasolijal ei tekkinud kahtluse raasugi.

Kirjutis põhineb I Eesti Tagavarapolgu staabiohvitseri vanemleitnant

Kustas Sepaste päevikutel.