Koopiamasinaid. Lennukipileteid. Alternatiivkunsti, metadooni, informatsiooni, ühekordseid süstlaid, feminismi, raamatuid – kahekümne aasta jooksul kokku üle poole miljardi krooni. Thanks, mister Soros!

Sel nädalal plaanis AEF oma 20 aasta juubelit tähistada suurejoonelise konverentsiga, kuid Islandi tuhapilv tõmbas sellele kriipsu peale. Pidu Kumus aga pidamata ei jäänud, sest need aastad ei unune.

1989–1990. Kui George Soros esimese välismaalasena 1990. aastal oma eralennukiga Tartu armeelennuväljal maandus, oli Mall Hellam Nooruse kooriga ringreisil. Juba varem oli ta saanud kaugekõne New Yorgist, kus Sorosi assistent tegi talle ettepaneku kaasa aidata suure filantroobi plaanile Ida-Euroopa riikides demokraatiat arendada. Soros tegi tuuri rahvasaadikute kongressi ajal Moskvas, sest sel ajal olid väikeriikide helgemad pead seal koos.

Ungari filoloog Mall rääkis temaga ungari keelt, nad räägivad seda siiani, kui kahekesi jäävad.

1991. Kuumal putšipäeval oli Mall üksinda kontoris, kõik teised puhkasid. Teated raadiost tankide lähenemisest läksid aina karmimaks. “Issake, mis ma nüüd teen, kui relvastatud sõdurid sisse astuvad,” ahastas toona seitsmeaastase poja ema.

Ta ei kartnud enda pärast, vaid “uhkete arvutite ja kallite koopiamasinate” pärast. Sellistel seadmetel võis tollal elu hind olla küll. Siis astus kontorisse sisse üks tartlane, kes ta maha rahustas: Tallinna-Tartu maanteel on pooled tankid end rahulikult kraavi keeranud, oht on möödas.

1998. See oli tipp-aasta. Fondi eelarve oli 68 miljonit. Olulisem kui toetusteks jagatava raha number oli aga see õhkkond, mis fondi ümber – ja küllap kogu riigis – lehvis. “Kõik olid väge täis, soovisid midagi muuta, tegutseda. Iga kord, kui toetuse välja andsime, oli tunne, et see läks kümnesse!”

1999. Korraga oli tunne, et kõik on valmis. Räpa-aastad (termin, mida Jaan Ruus kasutas “Punast elavhõbedat” arvustades 90ndate alguse kohta) olid möödas, heaoluühiskond nagu havi käsul valmis saanud.

“Me olime andnud avalduse Euroopa Liitu astuda, majandus õitses, meil läks hästi” – muutus juba piinlikuks eraettevõtjast vanahärra rahakoti peal istuda. Kõik hakkas paika saama.”

2000. George Soros sõitis Eestisse fondi 10. sünnipäeva pidama. Mall arvas, et sellest tuleb ka mingit moodi otste kokkutõmbamise pidu. Aga Soros on spontaanne mees, ütleb Mall. Ühel hetkel, istudes peaminister Mart Laari kabinetis, teatas Soros, et “fond jätkab täie auruga, sest inimestele on vaja Euroopat seletada”. Ja kodanikuühiskonda.

“Kudumisklubid, patsientide esinduskogud, igasugu külaseltsid tegutsesid meil nagu riigist lahus. Kui me poliitikutele seda ideed, et riik peab toetama kodanikualgatusi, tutvustasime, lõid nad põlema.” Praegu, ütleb Mall, on sära poliitikute silmist kadunud. Valitseb letargia, apaatia, huvi puudus. “Poliitikud on muutunud halvas mõttes professionaalseks, neid huvitab ainult nende oma agenda.”

2009. Nüüd on toetamise-paradigma sootuks uue tähendusega. Kui 90ndate alguse “räpa-aastatel” oli põhiline aidata inimestel (alates talupidajatest, lõpetades kunstnikega) välismaale õppima sõita, siis nüüd läheb kaks kolmandikku rahast kriisiabi programmidele. Psühholoogilised nõustamised, töötute programmid, naiste varjupaigad, mis olid juba uksi sulgemas, alko- ja narkoennetus… avatud ühiskonnal on nüüd natuke teine tähendus, mis teha.

2010. “Kakskümmend aastat ühes ­ametis – kas sa pole kunagi mõelnud midagi muud teha?” “Mitte kordagi! Sellist elu, kus on ühekorraga olemas ideede vabadus, tegutsemisvabadus, üksteisemõistmine ja raha, ei saa kuskil mujal elada!”

Huvitavaid fakte Mall Hellami elust

? AEFi ruumes avati 1992. aastal esimene Eesti interneti püsiühendus liinil Tallinn-Stockholm.

? AEFi sümboolika (pastakad, aastaraamatud, kandekotid) on aina oranžid. Mall Hellam: “Käisime Ukrainas ja nende “oranž revolutsioon jättis nii võimsa mulje, et me ei ole sellest siiani toibunud.”

? Esimesel tegutsemisaastal käis Mall Hellam Moskvast Sorosi fondist kilekotiga raha tassimas.

? Ta on Euroopa Liidu aasta kodanik 2005.