19.09.2008, 00:00
Hea meremeeste hoidja
Kaia Vask (39) on maailma esimene naissoost meremeeste ametiühingu esimees. Tänaseks on ta Tallinki töötajatele välja võidelnud paremad tingimused, kui aasta tagasi loota julgeti.
Kui turist tuleb laevalt maha, siis on reis tema jaoks lõppenud. Kui
meremees tuleb laevalt maha, siis on oodata probleeme. Süütu
sõnakõlksu “laevalt maha tulema” taga on meremeeste
keeles streigiähvardus.
4. augustil tulidki rohkem kui
nelisada Tallinki töötajat Tallinnas, Helsingis ja Stockholmis
uhiuuelt Baltic Princessilt, Victorialt ja Superstarilt maha. Tallinki
töötajate, keda on Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu
(EMSA) liikmeskonnast ligi 60 protsenti, kaitsmine on praegu Kaia Vaski
põhiline töö.
“Hoiatusstreigi eesmärk
ei ole tekitada majanduslikku kahju,” selgitab EMSA juhatuse
esimees Kaia Vask. “Selle mõte on mõjutada
läbirääkimisi. Aga kui vaja, hakkame ka päris streiki ette
valmistama.”
Moonilillat kostüümi kandev Kaia Vask
ei mõju kurjakuulutavalt, pigem emalikult (tal endal on kolm last
– 17aastane, 15aastane ja 2aastane). Ent selles hoiakus on
karmikäelise ema jooni, kes võib poisid ka nurka panna, kui vaja.
“Poisid” Tallinki juhtkonnast on kuni viimase ajani
ametiühingujuhtidega käitunud üsna jonnakalt. Lootust
palgatõusule ning töötingimuste paranemisele oli
vähevõitu. Positsioonid läbirääkimistelaua taga olid
vähemasti sama erinevad kui Eesti ja Vene piiridebatis. Töötajad
nõudsid rohkem kui 40 protsenti palgatõusu, juhtkond pakkus
10 protsenti. Mingit kuldset keskteed, kompromissi, alguses ei paistnud.
Palgaläbirääkimised, mis olid mullu
novembrist kulgenud lontis purjede all, said hoo sisse alles aprillis.
Augustistreik D-terminalis kestis kõigest nelikümmend minutit ja
järgmised väljasõidud hilinesid pool tunnikest, kuid see
aktsioon muutis Tallinki juhtkonna suhtumist.
Streigist
rääkides löövad Kaia Vaski silmad särama. Seda
kõlavat naeru ei tahaks Enn Pant kuulda. “Kui streik toimus,
olid emotsioonid laes, see oli võimas, see oli nagu
öölaulupidu: streikijatel oli üks soov, nad olid väljas
sama asja eest.”
Järgmisel päeval pärast
streiki hakkasid Kaia Vaski meilboksi laekuma õnnitlused teistelt
ametiühingutelt. Harri Taliga saatis kuue hüüumärgiga
tervituse: “Tubli, EMSA – viis laeva seismas on
suurepärane tulemus!!!!!! Tallink võib ju reklaamis kelkida
“meie sõidame kogu aeg”, aga eile näitasid teie
inimesed, et laevad sõidavad ainult siis, kui laevapere liikmed oma
tööpostil on.”
“Ma saan tegelikult Tallinki
juhtkonnast aru,” ütleb Kaia Vask diplomaatiliselt. “Tallinki
õnn ja õnnetus on see, et ta on suur firma, neil on
tööl üle 6000 inimese. Isegi kui nad tõstavad palku 10
krooni inimese kohta, teeb see kokku märkimisväärse summa
kuus.”
Nii kaalub naine sõnu sel teisipäeval,
olles taas veetnud pool päeva Tallinki personalijuhi kabinetis,
valmistudes sinna minema ka kolmapäeval ning neljapäeval – kui
peaks olema see päev, kus lüüakse käed. Hakata siis
nüüd, kus kollektiivleping on ametiühingute soovitud suunas
pärituult loovinud, üles keerutama kõiki neid tormilisi
tundeid ja krõbedaid sõnu, ei ole eriti mõistlik.
“Kas vahel on nutma ka ajanud?”
“Ei, viimasel
ajal enam mitte. Aga poksikotti tahaks küll vahel siia tuppa.”
Kui Kaia Vask sellel töökohal pärast lastega kodus
olemist 1999. aastal alustas, oli ta maailma esimene meremeeste
ametiühingu naissoost peasekretär. Praeguseks on mer
emehed teda kolm korda esimehe ametisse tagasi valinud, kuid maailma ainuke ta
enam ei ole. Norras ja Uus-Meremaal on ka meremeeste ametiühingul
naispresidendid.
Merd tunneb juristiharidusega Kaia siiski vaid
tüürimehepaberitega abikaasa juttude põhjal.
Kümmekond aastat tagasi ei olnud Eesti Sõltumatu Meremeeste
Ametiühing mingi seksikas töökoht.
Liikmeid
oli alla tuhande ja see arv kukkus veelgi, sest Estline lõpetas
tegevuse.
Ametiühingute teema ei pälvi eriti
tihti siinse meedia tähelepanu. Tallinki töötajate
olukordki hakkas uudiskünnist ületama alles siis, kui Tallink Grupp
läks 2005. aasta detsembris börsile.
Veelgi enam
lõid aga Tallinki kiilualuse vahtu 2006. aasta arrogantsed tehingud, mil
laevafirma ostis kolm Superfasti laeva ja omandas oma konkurendi, soomlaste au
ja uhkuse, Silja Line’i.
Natuke ehk lohutas nördinud
soomlasi see, et neil õnnestus koos laevadega Tallinkile kaasa sokutada
omamoodi Trooja hobune: Superfastidele sõlmiti Soome meremeeste
ametiühingu boikoti tulemusena kollektiivleping, millega kaasnes kohustus
pidada kinni Soome harulepingu palgatasemetest. Talllinn-Helsingi-Rostocki
liinidel sõitvate Superfastide töötajad teenivad teistest
töötajatest mitu korda rohkem. Samal ajal rakendab Tallink oma
töötajate suhtes omamoodi etturipoliitikat: töötaja
võidakse igal suvalisel ajahetkel tõsta ühelt laevalt
teisele ja tagasi.
Ükspäev saad head palka, teine
päev tõstetakse madalamale palgale ümber. See võimaldab
manipuleerida, tekitab intriige ja hoiab töötajaid ka vaos. Mida
selline solgutamine inimese psüühikaga teeb, pole raske arvata. Sa ei
oska isegi oma järgmise kuu sissetulekut ennustada.
“Stressi on palju. Kuni septembrini oli Tallinki töötaja
madalaim palk 5500 krooni kätte stjuardessidel.”
No aga
nad töötavad ju kõigest kaks nädalat ja siis kaks
nädalat kodus puhkavad!
“See ei ole poole kohaga
töö, nad teevad oma kuunormi kahe nädalaga täis, nende
tööpäevad on kümme ja pool tundi. Ja ma olen siiski
veendunud, et paljud töötavad selle kahe vaba nädala jooksul
mujal ka,” arvab Kaia.
Septembrist peaks see palk
tõusma 7000 kroonini.
Kui kuulata, mida Tallinki
töötajad oma töötingimustest räägivad, siis
võiks arvata, et jutt käib Titanicu-aegsest kohtlemisest:
töötajad ei tohi tööst vabal hetkel minna näiteks
poodi kommi ega baari kohvi ostma. Nad peavad püsima meeskonnaruumides
nagu lutikad praos. Sealgi peavad nad püsima kaamerate valvsa pilgu
all.
“Ma ei saa aru, miks nad ei või oma puhkeajal oma
raha eest käia baaris kohvi ostmas või poes,” imestab Kaia
Vask. Mida uuem laev, seda säravam reisijatepool, ent seda askeetlikum
töötajatepool, ütleb ta.
Tallink oli üks kahest
Eesti ettevõttest, kelle Finacial Times paigutas äsja 500 Kesk- ja
Ida-Euroopa suurima ettevõtte loetellu. Ühes on Tallinki
töötajad ja juhtkond küll ühel meelel: riik võiks
meie lipulaevafirmat doteerida samadel alustel, nagu seda teevad
teised Põhjala riigid.
“Kui riik dotatsiooni ka
veel maksaks, võiks veelgi rohkem palka küsida,” unistab Kaia
Vask.
Kaia Vaski õpetussõnad streikijatele:
- Osakonnajuhi poolt vestlusele kutsumisel võta kaasa oma töökaaslane või usaldusisik.
- Ole ise valmis oma töökaaslastele toeks olema ja palu nende toetust, kui sinule survet avaldatakse.
- On viimane aeg õppida hästi seletuskirja kirjutama, et mitte kriitilises olukorras teha tööandjale lihtsaks karistusi määrata.
- Hoia käeulatuses EMSA juhtide ja usaldusisiku telefoninumbreid – me aitame sind nõu ja jõuga!
- Ära mingil juhul kirjuta alla kahtlastele paberitele ilma oma usaldusisiku või EMSA esindajaga konsulteerimata.
- Tööandjal on õigus pidada kinni streigil tööajast osalejate ühe tunni tasu. Kõik nahahoidjad võiksid streikijatele selle 50–100 krooni ulatuses vähemalt välja teha!