Kuid see ei ole sugugi kerge ettevõtmine. Metsa all käimine on sageli hoopis raske rassimine, kus edasi liigud vaevaliselt ja aeglaselt nagu tigu. Ja nüüd vihmaste sügisilmadega on see suisa ohtlikki.

Viimase aja metsalangetamise trend on nimelt selline, et müügiks kõlbavad suured palgid viiakse metsast välja. Maha jäävad aga kõik laasitud oksad ja peenemad tüved. Need on risti-rästi pinnasel laiali ning neist üle ronimine võtab tõsiselt võhmale. Eriti kui sul on kõhul kandam, mis hetkel kuuekilone. Kardan pidevalt, et libisen mõnel märjal oksal ja kukun koos lapsega. Sellepärast püüan olla nii ettevaatlik, kui saan – ja nõnda ei jaksagi korraga palju käia. Kadestan koera, kes hüppab oksakuhilatest üle mängleva kergusega. Neli jalga on ikka neli jalga…

Kui RMK oma kampaaniaga välja tuli, räägiti sellest, kui palju loodusradasid ja puhkemaju on riigimetsa rajatud, et inimestel oleks mõnusam looduses käia. Kindlasti meelitati sel moel metsa neidki, kes seal muidu eriti ei käi. Mööda värskelt laudadest löödud õpperada võib hea tahtmise juures ju tikk-kontsadelgi rabas ära käia.

Aga minule meeldib metsas käia ikka kummarite ja vanade dressidega ning minna puude vahele sisse ka, sest seal on huvitavam ja saab loodusele päris lähedal olla. Marju ja seenigi ei korja ju tee pealt. Ka seadus lubab seal viibida – vähemalt riigimetsas ja ka näiteks sellistes erametsades, mis pole märgistatud ja tarastatud.

Minagi mäletan veel aega, mil tööstusele kõlbmatutest puudest tehti küttepuid ning mahalaasitud oksad veeti hunnikutesse ja põletati ära. Metsas käidi isegi hagu korjamas. Kihnlastest, kes ka männikäbid ahju pistsid, ei maksa üldse rääkidagi.

Nüüd jääb aga kõik, mis vist kähku raha sisse ei too, maha mädanema. Probleem on ainult selles, et need ülejäänud oksad ei kõdune ühe-kahe aastaga. Metsadest, kus mina luusimas käin, veeti palgid välja juba mitme aasta eest. Raiejäägid ei ole seal aga veel seda nägugi, et mädanema hakkaksid.

Ma oletan, et oksad jäävad metsa ülestöötajatest maha, sest nende koristamine ei ole lihtsalt tulus. Ja eks see ole hirmus tüütu ja vaevarikas ka.

Aga sellest ei saa ma aru, miks keegi ei ole hakanud metsa ülestöötajate järelt küttepuid tegema. Kütet peaks inimestel ometi tarvis minema – eriti, kui kuuled, kuidas mõni ostab talvepuud poolesaja kilomeetri tagant või kaugemaltki.

Ühes suvises leheloos seisis, et viimase paari aastaga on RMK kulutanud loodusradade ja puhkemajakeste rajamisele ning metsas viibimise propageerimisele 20 miljonit krooni. Täiesti mõistlik investeering loodusele ligipääsetavusse, kui arvestada meie metsade ülestöötamise kiirust.

Aga kui palju võiks maksta metsa ülestöötajate järelt metsaaluse koristamine? Kas siin ei saaks luua mingit sarnast süsteemi nagu näiteks õllepudelite kogumises – õlletootja peab ju hoolitsema selle eest, et teatud hulk tema müüdud ja tühjaks joodud pudelitest kokku kogutakse ja uuesti pakendiks tehakse. Et õlletootja sellega ise tegelda ei viitsi, palkab ta pudelikorjaja ehk jäätmekäitlusettevõtte. Metsas võiksid samuti olla oksakäitlejad. Ja inimestele, kellel küttepuid tarvis, võiks hakata ülestöötatud metsadesse jagama koristuslubasid.

Ehk oleks siis kõigil natuke parem. Ärimeestel, inimestel ja metsal ka.