Varuväljapääs teel sajandi teise kümnendisse: Mihkel Roolaid (laul), Madis “Macaroon” Raie (bass), Triin Lemba (trompet), Jaan Felsland (kitarr), Imre Mälk (löökpillid), Olavi Aida (trummid). Vallo Kruuser

Varuväljapääs on huvitav, seoseid otsima panev bändi nimi. Laulja ­Mihkel Roolaid selgitab seda nii: “Kui kõik väljapääsud on suletud, siis on veel varuväljapääs. See olemegi meie.” 

“Meie nime võib mõista ka nii: varu endale väljapääs, lisab bassimees Madis Raie ehk Macaroon. “Ja muusika on selleks ideaalne vorm.”

Laval näeb märtsis kuueaastaseks saav bänd välja tunduvalt teatraalsem ja atraktiivsem kui netis leiduvates videotes. Võib-olla selle tõttu, et kaks kandvat tegijat, Mihkel ja Madis töötavad Draamateatris – ühes brigaadis lavameistritena. 

Mihkel: “See teeb proovide aja kokkuleppimise raskeks, sest meil on päris keeruline korraga töölt ära saada.” Triin ­Lemba mängib bändis trompetit, õpib EMTAs kitarri ja kannab hüüdnime Tamburiin. Kitarrist Jaan Felsland (tegelikult Jaan ­Tätte juunior) õpib filmikunsti Balti Filmi- ja Meediakoolis. Imre Mälk (löökriistad) on kiviraidur ja õppis trumme mängima pappkastide peal. Olavi Aida (trummid) töötab kodus ja ehitab metallist “igasuguseid asju”, näiteks autosid ja tsikleid, veel paremini oskab aga oma sõnul neid lammutada. Muuhulgas ehitas oma auto ümber odavale gaasikütusele. 

Mihkel: “Laulude sõnad kirjutan mina, viisid peamiselt mina, aga teised ka.” Kokku on lugusid umbes viiskümmend. Esimese nimi oli “Metanool”. 

Varuväljapääsul on pikk ja segane ajalugu. Alustati kaheksakesi ja seda pärast pikaajalist plaanipidamist üsna mitmes peas. Algusest tänaseni on bändis püsinud Mihkel, Madis ja Triin. Pooled asutajaliikmed mängisid Tallinna Noorte Puhkpilliorkestris, samuti pooled praegusest koosseisust. Puhkpillimuusikale omane selgus ja reipus kumab mitmes loos tänaseni ja on ilmselt mõjustanud Varuväljapääsu liikmete seisukohta, et nad võivad vabalt mängida ka kolme kuni kümne aasta vanuste publikule. 

Madis: “Ma naudin lastele mängimist.” 

Mihkel: “Me ei hinda inimesi vanuse järgi.” 

Nimi valiti paljude reklaamidelt ja siltidelt kõvasti väljaloetud ja pakutud variantide seast. Mihkli andmeil juhtus see trammis Telliskivi peatuses ehk peaaegu sealsamas, kus praegu loomelinnakus harjutamas käiakse.

Varuväljapääsu muusikat on raske ühe terminiga nimetada. Pakun välja “etnopunk”. Küsin, mida tegijad ise arvavad. Triin: “Pidin just ühele inimesele, kes meid kuulnud pole, seletama, mis stiilis me mängime. Ütlesin siis, et see on nagu punk ja nagu disko ja träns. Ja natuke ka folk, sest minu trompet ja Imre percussion annavad naturaalset ja maalähedast kõla juurde.” 

Madis: “Meil on olnud veel palju pille, näiteks jauram ja šoti torupill. Aga mulle ütles keegi, et me teeme tränspunki.” 

Selle terminiga on teisedki nõus. Mihkel: ”Lõin Vikipeediasse ja google’isse sõnad trance punk ja sain teada, et enne polegi sellist asja maailmas tehtud. Vähemalt mitte suure kisaga. 

Alustasime pungiga ja jõudsime psühhedeelse ja rituaalse tränsini.” võtab Mihkel kokku. 

Madis: “Me ei tee meeleheitelaule, meie sõnum on pigem: jess, lähme edasi!” 

Ligi kuueaastane tegevus võiks bändi vähemalt Eestis üldtuntuks teha, Varuväljapääsust pole aga kuigi palju kuulda olnud. Mihkli meelest on selle peamiseks põhjuseks teadlik asjaarmastajalikkus: “Oleme jõudnud ringiga tagasi algusesse ja minu jaoks on see suur rahu allikas. Teeme muusikat, sest tahame seda teha. Keegi ei saa mulle pinda käia, mida ma raha ja kuulsuse nimel tegema pean. Saan olla üksi kodus või sõpradega, pärast aga minna bändiproovi. Siis ma lähengi oma kosmosesse.”

Mihkli arvates on aeglases edus süüdi ka liikmete vahetused ja lihtlabane laiskus. Selle üle, millist muusikat ja kuidas teha, vaidlevat kõige rohkem Mihkel ja Madis. 

Bändi liikmed ei lahterda Varuväljapääsu ei meelelahutaja ega ka kuulaja kasvataja rolli. Mihkel: “Kui peaks ühe kahest valima, siis pigem lahutame meelt kui suuname. Aga kui inimene ise meie järgi suuna leiab, siis on tore – nii nagu metsas linnalaulu kuulates võib see tunduda ilusa muusikana, aga ka lihtsalt kärana. Ja kindlasti lahutame me iseendi meelt.”

Küsin Jaanilt, kuidas suhtub Varuväljapääsu loomingusse tema samanimeline, üldtuntud teatraalist isa. Jaan: “Ükskord lasin talle meie lugusid. Isa ütles, et päris lahe. Mulle tundus, et ta tõesti mõtles nii.”

Varuväljapääs ei sea eesmärgiks pakkuda publikule midagi, mida keegi teine ei paku. Madis: “Me oleme rohkem samad kui erinevad.” Mihkel: “Inimesed on üldse rohkem samad kui erinevad.” 

Seni on “kokku käkerdatud” kaks väikest plaati, pikemat aega on käsil suure lindistamine. Ajaviitmise põhjuseks taas laiskus. 

“Teeks ühe ilusa mõnusa asja, mida saaks sõpradele kinkida või endale mälestuseks jätta,” võtab Mihkel kokku uue aasta visiooni. 

Madis ootab uuelt aastaid kaineid ja töökaid proove. Uurin, kas sel soovil on seos psühhedeelse rock’iga tüüpiliselt assotsieeruva uimastite liigtarvitamisega. 

Mihkel: “Meie psühhedeelia tekib omavahelise suhtluse käigus.”

Madis: “Me teeme asja psühhedeelseks muusikaga, mitte droogidega.”