Head hinded ei ole edu alus
Emeriitprofessor Viive-Riina Ruus ütleb, et eduka lapse kasvatamisel
pole esmatähtis drillimine ja head hinded, vaid võime
leida uuenduslikke lahendusi ning oskus nautida oma tööd. Need
omadused peavad saama ka lähituleviku Eesti hariduse osaks.
Eesti lapsevanemad arvavad, et kui su laps pole eliitkoolis, siis ta
pole kusagil – drillin lapse katseteks tugevaks ja hea kool tõmbab
ka nõrga õpilase käima.
Ega vanem ei
eksi. On tõsi, et kui kaaslased on innustunud õppijad, siis
edenevad ka nõrgemad lapsed paremini. Mina aga tahan hoiatada liigse
surve eest, eriti kui seda liiga vara rakendada.
Eesti
koolisüsteemis on kolm mõõtmist
– kõigepealt seitsmeaastaselt, siis põhikooli
lõpus ja gümnaasiumis.
Varane mõõtmine on kahjuks drilli küsimus ja kas
sellega kaasa minna, sõltub vanemate väärtushinnangutest.
Te mitte ei halvusta koole, kes panustavad hinnetele, vaid
vanemaid, kes suruvad lapsi välisele edule?
Mitte
päris nii. Välisele edule suruvaid koole on rohkem kui viis
või kuus ja neid, kes teevad koolikatseid, on rohkem. On koole, kus
katsetel pole elementaarseidki tingimusi lapse võimete avaldumiseks.
On see siis üksikute koolide probleem?
Siin avaldub terve koolisüsteemi probleem. Minu hinnangul peaksid
praegused eliitkoolid muutuma gümnaasiumideks. Esimestes klassideks
saaksid lapsed aeglase ja rahuliku alguse. Lastel on aega mängida, nende
fantaasia (mis on loovuse alus) säilib. On imelapsi, nagu Mozart, kelle
võimed avaldusid varakult ja kes olid valmis neid ka varakult
eksponeerima. Aga ajalugu vaikib neist, kes piitsutamise tulemusel on
hääbunud. Ja muidugi on imelapsi, kes täiskasvanuna pole midagi
saavutanud.
Samas tänane gümnaasiumide
lõpueksamite edetabel väljendub seitsmeaastaste laste vanemate
paanikas koolikatsetel.
Tulemuste mõõtmise
peaks viima nii hiliseks kui võimalik. Et laps oleks tulevikus edukas,
selleks peab tal endal olema valikuvõimalus, peab olema võimalus
tema annete avaldumiseks.
Haridussüsteem peab pakkuma
valikuid, mitte tekitama tupikuid. Väheste edasiõppimise
võimalustega (suhtumine “kui lasteaiast eliitkooli ei saa, siis
kõrgkooli ei pääse või lähed kutsekooli”)
teed pole väikesele riigile head.
Üks asi on
riiklik süsteem, aga mida saab teha lapsevanem? Otsida sära lapse
silmades....
...just! Sära silmades on väga
õige! Ja pikka aega tuhmid silmad peaksid vanema murelikuks
tegema.
Hästi, aga kui laps ei käi nn
õppimiskallakuga koolis, siis...
Õppimisikallakuga kooli jutt on demagoogia! Vaatame uuringuid:
neljandikus Eesti koolidest on head õpitulemused ja lapsed on
õnnelikud, nad usaldavad õpetajaid. Õpilased tunnevad
mitte ainult koolivaeva, vaid ka koolirõõmu. Nende seas on nii
eliitkoole kui ka tavalisi koole.
Pooltes koolides on ainult
õppimise tamp ja muu pole oluline.
Nii
paljudes!
Just. Nendes koolides ei looda lapsed oma
tulevikult palju ja nad ei tunne end tiivustatuna.
Põhisurve
on õppeedukusel. Kool ei anna lapsele väärtushinnangute
loomiseks selgeid signaale.
Lõpuks on neljandik koole, kus on
päris hea õpikliima, usaldus õpilaste ja õpetajate
vahel, aga tulemused on kehvad. Reeglina puudub nende koolide lastel
tulevikuusk.
Kas need on maakoolid, kus lastel ja
õpetajatel pole valikuvõimalusi ning koos püütakse teha
parim?
Ei ole. Nende koolide seas on palju vene
õppekeelega koole ja ääremaade koolid, mis on pidevas
kaotamise ohus.
See pole siis laste ega õpetajate
probleem, vaid riigi loodud õhustiku küsimus?
Just, see on sotsiaalne probleem.
Tulles aga maakoolide juurde,
siis need kipuvad rahulduma sellega, mis neil juba on.
Meie
haridussüsteem on ajajärgus, kus lapse võimete range
mõõtmine algab seitsmeaastaselt koolikatsetega ja tipneb
gümnaasiumi lõpus riigieksamite hinnete edetabelitega.
See on ühiskonna väärtushinnangute peegeldus.
Taasiseseisvumisega on edu keskendunud välistele näitajatele nagu
raha. Koolis said näitaj
aks hinded ja kõrgkooli sissesaamine.
Mul on aga tunne, et
edu kriteeriumid hakkavad muutuma. Seda kinnitab ka üks hiljutine uuring
Eestis ja Lätis inimeste seas, kes on elus hästi hakkama saanud.
Lihtne mõõdupuu nagu raha enam inimesi ei rahulda. Tähtsaks
hakkab muutuma rõõm elust ja rahulolu iseendaga.
Minu
meelest on hinded väga väline edu näitaja.
Vaadates tänavusi gümnaasiumi lõpueksamite tulemusi tuleb
eliitkoolide järel väga palju maakonnakoole. On tegu, et leida Tartu
ja Tallinna koole.
Uuringud näitavad, et kõige
paremas olukorras on maakonnakeskuste ja linnade koolid – neis on hea
õpikliima, aga nad võiksid lastele rohkem väljakutseid
pakkuda.
Tallinna koolide lapsed kipuvad koolist
võõranduma. Nad võtavad koolis käimist kui kurba
paratamatust ja neil on aktiivne elu väljaspool kooli. Ma arvan, et pole
hea, kui lapsed täiskasvanute mõjuväljast täielikult
väljuvad. Ka parimad võivad sattuda halba seltskonda.
Lastel peab olema oma kooli tunne, aga Tallinna koolides kipub olema
külm sisekliima.
Kas see käib ka eliitkoolide
kohta?
Eliitkoolide kohta eraldi uuringut pole. Aga ma
mõtlen, et kui nad riisuvad katsetega koore, siis võiks
ühiskond neilt veelgi rohkem oodata.
Nendes koolides on valitud
lapsed keskmisest jõukamatest peredest, nad õpivad keskmisest
paremates olmetingimustes, neil on paremad õpetajad. Need tingimused on
ju loodud maksumaksja kulul. Sealt võiksid tulla lapsed, kes suudavad
lahendada kõige keerulisemaid ülesandeid.
Nad
peaksid rohkem avama lapse individuaalseid erilisi võimeid?
Ma arvan, et nad rahulduvad liialt riigieksamite tulemustega. Just
loomingulist kõrgtaset võiks rohkem olla, olgu see kunstis,
kirjanduses, spordis või matemaatikas.
Aga siiski,
mida vanem saaks teha, et tema lapsel oleks rohkem
võimalusi?
Lapsevanema võimalus on tekitada
ühiskonnas nõudlust ja survet. Vanem peab otsima lapse andeid ja
nõudma, et ühiskond võimaldaks neil annetel avalduda. Vanem
peab nõudma hariduses võrdõiguslikkust.
Paar aastat tagasi, kui haridusminister oli Toivo Maimets, käis
ajakirjanduses haridusliku võrdõiguslikkuse arutelu ja see
taandus eliitkoolide kaotamisele. Arutelust õhkus
klassiviha.
Eliitkoolide kaotamine tähendab
tasandamist allapoole. Mina arvan, et head haridust peaks jaguma
võimalikult paljudele. Eliitkoolidest peaksid saama
gümnaasiumid.
Te mõtlete nagu Tartus Treffneri
gümnaasium sulges põhikooli osa ja seal on kuus
gümnaasiumiklassi?
Just! Treffner on hea näide.
On uuringuandmeid, et seal on õpiedukuselt tugevad lapsed, kes on oma
koolis õnnelikud.
Meie haridussüsteem on
liikumas seda teed, kus põhikooli lõpus tuleb teha oluline
valik: järjest enam lapsi peaks minema kutsekooli, aga see on tupik
– ei anna edasiõppimiseks lootust.
Kas me
selles oleme siis üht meelt, et seitsmeaastaselt valiku tegemine on liiga
vara? Mina arvan, et suure valiku piir peaks olema 18. eluaasta. Tuleviku
gümnaasium peaks andma rohkem praktilisi oskusi ja
kutsekool võiks olla akadeemilisem. Miks ei võiks
keelte või reaalainete kallakuga kooli lapsed võtta
kokanduskursusi või õppida autojuhtimist?
Selge, et on lapsi, keda pole mõtet läbi gümnaasiumi
venitada.
Jah, aga lõplikud
valikud peaksid toimuma võimalikult hilja. Ka liiga varajane kooli
kallaku valimine, näiteks süvendatud filoloogilise kallaku, pole iga
lapse puhul õige.
Te mõtlete, et keeleoskus on
eliidi näitaja – kui esimesest klassist inglise või
prantsuse keelt süvendatult ei õpi, siis kitsenevad sinu
gümnaasiumi valikud?
Keeleoskus eliidi näitajana
pole enam teema. Keelt peavad kõik oskama ja võrreldes
mõne suurrahvaga eestlased oskavad ka. Juba praegu on õppekavas
keeletundide hulk suur ja ma võin kinnitada enda
õppejõukogemusest, et gümnaasiumi lõpetajad oskavad
võõrkeeli hästi.
Mida saab vanem veel
lapse edukuse süvendamiseks teha? Arendada teda mitmekülgselt, otsida
lapsele hobisid?
Vanemad ei tohi last liialt raamidesse
suruda. Tal tuleb võimaldada tunda huvi võimalikult paljude
asjade vastu. Juba väiksena juhtida tema tähelepanu huvitavale
putukale, taimele või kunstiteosele. Lapses tuleb äratada uudishimu
ja pakkuda talle valikuid. Tuleb katsetada, aga mitte suruda.
Väga oluline on emotsionaalne turvalisus ja lõpuks, vanemad
peavad siiski olema nõudlikud.
Kas kool ja vanemad
peaksid laste hinnetele käega lööma?
Ma ei
ütle, et hinded on tähtsusetud, aga liigse surve all hinded ei
parane. Vastupidi, surve blokeerib paremad tulemused. Pedagoogikas ja ka
spordis on tõestatud, et surve all on tulemused kehvemad, kui
võimed eeldaksid.
Uuringud näitavad, et rohkem kui
pooled Eesti lapsed on pidevalt väsinud: need lapsed ei saavuta oma
võimetele vastavaid tulemusi.
Teiseks: hinnetega saame
mõõta standardit, et mitu vastust sajast on õiged. See
annab meile lapse kohta liiga vähe andmeid. Õige-vale test ei anna
meile teada, et sellel dirigendil on näiteks võime luua
püsiasustuseta saarele ooper, nagu näiteks Tõnu Kaljuste on
loonud Nargen Opera.
Kas me ei peaksime tähtsustama
faktiteadmisi?
Ma ei taha öelda, et laps ei peaks
tundma faktilist baasi. On palju asju, mida peab õppima. Hindekultus
kultiveerib drilli ja mitte loovust. Lapsele võib palju õunu
pähe kukkuda, aga ta ei avasta gravitatsiooni. Loovuse tulemust me
ette näha ei oska. Uue õppekavaga seoses on meil ettepanek:
võimaldada lastel kaitsta loovtöid, millele nad pühenduvad
terve aasta.
Testid näitavad, et meie lapsed on tublid,
järelikult on koolisüsteem hea.
Tõesti,
Eesti laste õpitulemused rahvusvahelises mastaabis on head.
Olümpiaterminoloogias – me pole just Kanterid, aga
pääsesime finaali. Kõige nõrgem oligi loovus, ja ma ei
räägi siin kunstist, vaid teadusest ja see on teema terve
Euroopa hariduse jaoks.
Miks on loovus oluline?
Me ei oska ennustada, missuguses tehnoloogilises keskkonnas elab vanaks
tänavu kooli astuv laps. Me ei saa õpetada valmis lahendusi.
Heitlikus ja riske sisaldavas keskkonnas tuleb osata kohaneda.
Teiseks:
kui lapse töö on suunatud ainult sellele, et saada hindeks
“viis”, siis see ei võimalda tunnet, et “mul on
huvitav”.