Heidit Kaio: Sport on valus
Mul on kaks täiskasvanud sõpra Priit ja Paul. Ühel ilusal suvepäeval Pärnus matkisid nad aegluubis kordust poksimatšist, niisama, pulli pärast. Priit kallas suhu karbitäie tik-taki komme, aga ei neelanud neid alla ning võttis peale lonksu vahutavat õlut. Paul imiteeris, et lööb tik-taki-meest vastu lõuga. Matsu saanud Priidu pea lendas aeglaselt viltu. Kommid ja õlu purskusid suust justkui ila ja hambad. Tema huuled venisid kõrvuni viltu ja väändusid nagu tugeva löögi puhul, mida näeb kujuteldav publik telekorduses.
Spordil on lisaks numbrilistele tulemustele ka meelelahutuslik külg, mis kõigub viisakuse piirimail. Rahvas koguneb poksi vaatama, et näha kuidas mehed üksteist klohmivad – lendavad veri, tatt ja murduvad hambad ning silmad paistetavad lilladesse verevalumitesse. Jäähokipublik ei varjagi hasarti, kui mees sõidetakse vägivaldse matsuga vastu väljakupiiret kinni ning vastasmeeskond liugleb kohale, et rusikatega arveid klaarida.
Suur osa autospordipublikust erutub eriliselt avarii peale. Naiste tennisematši ajal arutavad mehed valjuhäälselt, kumma võistleja pepu on kenam.
Esteedid võiks väita, et sportlik pingutus on tegelikult inetu. Kas peaks neile vastu tulema ja taustaheli maha keerama, kui tõstja raskust rebides peeretab või sama juhtub maadlusplatsil? Kas pöörata kaamera viisakalt ära suusamaratoni võitjalt, kel nina all on rohekas jäide? Või summutada muusikaga ohkimine tenniseplatsil, mis väga meenutab pornofilmi heliriba?
Koos aegluubis telepildi ning võimsate fotokaameratega tekkis spordi jäädvustamise uus tase ja uued küsimused. Ajakirjanike käes on pildimaterjal, mida neil varem polnud. Ilukardinad kukkusid maha ja spordi inetu pool sai kõigile nähtavaks.
Jooks ülistab inimese sportlikke võimeid. Ilu saab aga otsa, kui ekraanil näidatakse aegluubis atleete, kelle ninasõõrmetesse võiksid avatuse kõrghetkel mahtuda veinikorgid, põsed vastutuules plisseeritud kõrvade suunas, süljepiisad õhus lendlemas ning huuled pehmelt üles-alla vetrumas nagu hobuse mokad. Kas selline inetus võiks olla argument, et üldse telepilt keelata?
Eelmisel nädalal avaldas Eesti Ekspress Reutersi fotograafi pildi Jelena Glebovast, kes akslisse lennates teeb grimassi, mis meenutab piredat ooperiprimadonnat. Toimetuses puhkes raju arutelu, kas sellise pildi avaldamine oli sünnis.
Pildi avaldamise pooldajad tõid need samad argumendid: sport pole ainult tilu-lilu. Pole arukas tõmmata piiri, et poksi pingutus on normaalne, aga iluuisutamise oma mitte või mehe pingutus on okei, aga naise oma pole viisakas.
Jelena Glebovast foto avaldamise vastaste peamine argument on küsimus: kas sa ise tahaksid, et sinust avaldatakse selline pilt? Inimesest pole viisakas avaldada inetuid pilte.
Tundub, et oleme tundlikumad, kui tegemist on “meie sportlastega”. Ka dopinguskandaali aegset ajalehe esikülje pilti nutvast Andrus Veerpalust pidas osa inimesi ebaeetiliseks. Aasta hiljem võib öelda, et see oli ajalooline foto õiges kohas.
Kui Kaia Kanepi helistab toimetusse ja palub veebist maha võtta mõne pildi, kus ta iseendale ei meeldi, siis reeglina teda võetakse kuulda.
