LOE KA: Maikeni laulukool võib rikkuda laulja hääle

Miks meie lauljad ei löö välismaal läbi?

Puudub ettevalmistus ja tehnika. Eestis võid olla superstaar, aga maailmas on kõrgemad nõuded. Tehniline, psüühiline ja hariduslik ettevalmistus peab olema.

Kerli läks ju Ameerikasse.

Olen olnud Elvas laagris, kus olid kaks kohalikku tüdrukut, Kerli ja Luisa (Värk). Ülimusikaalsed, üliandekad mõlemad! Nad olid seal liidrid, kõik vaatasid, mis neist saab. Aga Kerli on nüüd Ameerikas nukuke! Ja Luisa? Tal oli väga eriline hääl, tundlik… Teda oleks pidanud eriliselt kohtlema, kuid ta läks superstaarisaatesse. Nüüd laulab popitämbriga, kõri on kinni.

Kunagi Olav Ehala saatis mulle Laura Põldvere plaadi – kuula seda tüdrukut, seal on väga palju materjali. Laura käiski Helsingis mu juures. Tal on sügav tämber, aga minu meelest on seal palju juba kadunud. Lõug on lukus, hääleväravad kinni. Aga kui üks organ on pinges, on kõik pinges. See on nagu selgroolülidega – need peavad võrdselt toimima.

Mis juhtub häälepaeltega, kui röökida?

Miks meie noored lauljad ei realiseeri oma annet? Miks nad ei ole maailmas läbi löönud? Sest tahavad olla keegi teine. Aga neid „teisi“ on maailm täis.

Venivad välja, hakkavad laperdama. Mida kasutad, see kulub. Kõrget nooti ei tohi rünnata, ei ole vaja jõudu, kurk on vaja vabaks lasta. Ma noorena ka vigurdasin. Meil olid professionaalsed heliloojad ja nad olid erinevad, kõik nõudsid erinevat tehnikat. Kustas Kikerpuu pani kriiskama, Olav Ehala „Näkilaul“ pidi olema õrn… Kujutad sa ette, et näkineid pistab nina veest välja ja karjub teiste peale?

Kõige rohkem on vali ja kriiskav stiil WAF-kooril – nad kasutavad Sadolini tehnikat. Olete kuulnud sellest?

Olen selle tehnikaga tutvunud. See metoodika võib olla hea, kuid kõlbulik ikkagi neile, kes on juba kõrgliigas. Muusikutele, kes saavad aru, mida tahetakse öelda. Algajale see ei sobi.

Miks?

See on nagu nõukaajal, et meile kõigile meeldis Burda – hakkame kõik Burda järgi riides käima. Ükskõik mis kehaehitusega. Aga iga indiviid on erinev! Miks meie noored lauljad ei realiseeri oma annet? Miks nad ei ole maailmas läbi löönud? Sest tahavad olla keegi teine. Aga neid „teisi“ on maailm täis.

Öeldakse, et see on tervislik tehnika (Tamme turtsatab), kus suu asend annab hääle.

Võib-olla ongi. Aga kui pooleaastasele antakse kätte ülikooliõpik, siis mudilane kritseldab selle täis ja tõmbab lehed välja. See pole tema jaoks. Inimene peab olema juba enne haritud. Ma saan aru, teismelised vajavad eeskujusid, loomulikult. Aga me peame olema noortega ausad. Ei tohi öelda, et sa oled superstaar. Me peame ütlema, et sa oled andekas, sul on eeldusi. Ja nüüd hakka oma häälega tööle, et kõrgele lennata!

Eesti juhtivad vokaalpedagoogid arvavad, et Sadolini tehnika pole iseenesest halb, kuid selle rakendamisega on midagi valesti läinud.

Ma pole seda rakendanud, ma ei tea. Pedagoogitöö on alustada algajaga nullist – vaikusest. Siis õpetad teda kuulama resonantsi – kuidas sinu enda hääl kõneldes kehas resoneerib.

Aga vali on ju noorte seas popp!

Muidugi! WAFis on toredad reipad noored, kes panevad kõigile ära. Isegi solist Dave Bentonit ei olnud kuulda, kui käisin neid Olevistes kuulamas. Kõik möllasid nii, et… Noorele ju meeldib laval „röökida“, mulle ka meeldis nooruses! Nagu pelikan. (Ajab kaela pikaks.) Ka mina karjusin oma hääle ära. Olime Venemaal Lainega tuuril, mõtlesin, et vot nüüd alles panen. Ja panin nii, et hääl kadus täielikult ja sain haiguslehele. Õnneks oli meid kaheksa, vedasime välja. Siis võtsin laulmist ettevaatlikult, nagu laps – kui kukub, hakkab ta ettevaatlikult õppima…

Kas see valjusti laulmine siis pole äge?

On küll, aga kas Ameerikas olete käinud? Mina olin seal kunagi jõulude ajal, gospelkoori kuulasin New Yorgis. Nad on dünaamilised, aga ei röögi. Üle võlli ei tohi minna. Muusika ei tohi olla

WAF-kooris on toredad reipad noored, kes panevad kõigile ära. Isegi solist Dave Bentonit ei olnud kuulda, kui käisin neid Olevistes kuulamas.

agressiivne, muusika peab tekitama turvatunde. Nagu muinasjutus võluvaip – selline tunne, et viib kaasa ja kannab.

Kes on Eestis selline laulja – lendav vaip, kes viib kaasa?

(Vajub mõttesse.) Ma ei oskagi öelda. Birgit Õigemeel (Sarrap) oli alguses ilus, ja ka Eda-Ines Etti, aga ma ei tea, kuidas nende perspektiiv täna on. Nad tegid väga ilusti, startisid hästi. Ma saan aru, et tahetakse katsetada, aga peab olema ettevaatlik. Peab arendama tehnikat. Mulle isegi meeldib see, kui nad seal „Näosaates“ jäljendavad. Jäljendagu, see tähendab, et nad teevad tööd! Koit Toome tegi fantastilise Bocelli – aga siis tuleb jälle nasaal… Nasaalsus tekib, kui kõik on pinges. Ja lõpuks on kõigil sama hääl. Tekib oht olla mitte sa ise, vaid keegi teine. Koit võiks olla meie Bublé, talle sobiks väga 30ndate džäss. Kui ilus hääl on Jüri Pootsmannil! Vot tema on see jumalik anne. Milline materjal! Ambitsioonikas. Ta peaks saama ausa õpetaja, kes tema andega tööle hakkaks.

Kes seda tööd peab tegema?

Mitte Sadolin (naerab).

Miks meil puudub oma laulukirjutaja ja laulja Adele, nagu inglastel on?

Saame ruttu superstaariks ja jääme mugavustsooni istuma. Unustame töö, mis meid arendab. Noori pole müttama viidud, nagu meid viidi Venemaale müttama. Siin laulad suletud silmadega, iseendale, aga seal pead suurele publikule laulma. Siin on kõik väike, seal aga suur.

Aga kellele te olete siin püüdnud öelda, et muudame midagi?

Ma olen vanamutt – mis sa virised, öeldakse. Kohe, kui oled teisel arvamusel, on see virisemine. 30 aastat töötasin päevast päeva Soomes – roki-, popi-, džässilauljate, raadio- ja telediktoritega, näitlejatega, juhendasin tangolauljaid, mis nõuab erilist tehnikat… Õppeprogramm oli seinast seina, seal ei laula sa oma lemmiklaulu, seal oli töö! Hevimehed saatsin paralleelselt klassikat õppima. Ütlesin, et sealt saad sa lisavokaaltehnikat ja saad kätte paremiku oma võimetest. See annab tulevikus võimaluse laialdaseks repertuaariks. Mitmekülgsuse.

Aga küsige minult, miks meie noored enam ei laula, vaid hakkavad saatejuhtideks või stilistideks. Sest see on lihtne töö. Aga kus areneda? Kõigepealt pead õppima tundma iseennast. Sinu keha on sinu teener – tellid sealt, mida vaja. Kas spordisaavutusi või pillimängu või laulu. Ja laul on kõige raskem instrument, siin pole valmis nuppe. Võtame Hanna-Liina Võsa – issand, milline materjal, aga milline on perspektiiv? Ameerikas õppis, väga tore. Sellise häälematerjaliga võib teha imesid. Oleks tore, kui ta ei jääks kauaks mugavustsooni.

Liisi Koikson on väga perspektiivikas! Kui ta oli noor, kus alles laulis, aga nüüd laulab uinutavalt. Kui noor laulja saab ühe lauluga auhindu ja tiitleid, siis need võivad teha karuteene. Kuulan Ott Leplandi – aga ta ei saa enam A-d laulda, tema A on Õ. Miks? Sest häälepaelad on lukus. Tegime Otiga kunagi koos kontserdi ja ütlesin talle, et Otike, ma võin ka mitte soovitada, aga kuna olen pedagoog-kretiin, soovitaksin õppida klassikalist laulu. Kui sa tead oma häält, siis see on nagu kangas – sa tead, milliseid lõikeid sinna tulevikus peale panna. Mul olid õpilastele nõrga lüli harjutused – nemad laulsid mulle ja mina siis imiteerisin neid. Küsisin, kas meeldis. Ei meeldinud. Ja siis hakkasime tegema nii, et meeldiks.

Kui tähtsad on sõnad?

Väga. Eestis vohab kaks koolkonda – maikenism ja tätteism. Maiken paneb lapsed karjuma, kuid me vajame eelkõige loo jutustajaid, storyteller’eid. Jaan Tätte on näitleja, jutustaja, tekst on tal meeleolu kandja – mina nimetaksin seda tätteismiks. Ma vaatan väga palju vene kanaleid – ja kui võimsad hääled. Meie kaotasime oma koolkonnad, me ei tunnista enam nõukaaegset, see on halb. Meil pole enam meelelahutajate koolkonda. Meelelahutus ja ajaviide on kaks ise asja. Meelelahutus on eraldi žanr – väga hästi ettevalmistatud, meisterlikult esitatud. Aga meil on palju ajaviidet.