Heinz Valk: Aitab!

Keskerakonnast lahkub partei üks tuntumaid ja väärikamaid liikmeid Heinz Valk (71). Viimaseks piisaks karikas said Edgar Savisaare sõnavõtud Pronkssõdurimäsu ajal.

Need kaks päeva ja ööd olid ühed ärevamad ka Heinz Valgu elus. Nagu suur osa tallinlastest, istus temagi nagu naelutatuna teleri ees. Valk tunnistab, et ega ta noil öödel eriti ei maganud – peas liikusid kõiksugu mõtted. Rahvajuht, kelle sütitavad kõned ja vägev hüüdlause “Ükskord me võidame niikuinii!” innustasid Eesti rahvast teel vabanemisele, elas toimuvat raskelt üle. “Ma olin masenduses,” ütleb Valk.

Kui esimese päeva pärastlõunal hakkas mass rahvusraamatukogu ette kogunema, siis see Valgus erilist ärevust veel ei tekitanud. Ent mida edasi läks aeg, seda rohkem hakkas ta tajuma üha kasvavat agressiivsust. Välja ilmusid õhutajad, kes hakkasid purjus või narkouimas massi vägitegudele üles kütma. Oli tunda erilist ekstaatilisust.

“Nagu hakkasid lendama esimesed pudelid ja kivimürakad, sain aru, et siin ei ole enam tegu lihtsalt meelsuse avaldamisega, vaid siit hakkab läbi kumama kaugele ulatuvam püüe,” ütleb Valk. Tol hetkel meenus talle intrite rünnak Toompea lossile 15. mail 1990, mis oli väga põhjalikult koos Vene jõustruktuuridega ette valmistatud.

Järgnev vaid kinnitas Valgu kahtlusi. “Kui hakati põletama Eesti lippe, kui karjuti “Rossija! Rossija!”, kui Eesti riiki saadeti väga roppude sõnadega tuntud kohtadesse, siis taipasin: siin juba katsetatakse Eesti riikluse vastupidavust.” Kui hästi oli kõik organiseeritud, sai Valgule selgeks järgmisel päeval, kui Toompea lossi ette ilmusid hästi riides ja headest peredest pärit vene koolitüdrukud, kes kandsid loosungeid “Fuck Estonians” ja “SSSR forever”.

Valgu sõnul oli eluküsimus, kas Eesti riik suudab jääda oma tänavatel peremeheks või mitte. Kui märatsemine ja rüüstamine oleks jätkunud veel päevi ja öid, kartis ta kaht halba stsenaariumi. “Kas nüüd meeleheitele ja masendusse viidud eestlased, noored mehed, haaravad teibad kätte ja tormavad tänavale oma linna ja riiki kaitsma. Nii oleks tekkinud lööming juba rahvuslikul pinnal, mida meil oleks raske olnud õigustada nii Euroopa kui ka NATO ees, ning seega olnuks see eriti magus suutäis Putinile.” Või siis oleks valitsuse jõuetuses pettunud eestlased läinud Toompeale nõudma Ansipi tagasiastumist, mis oleks Venemaale samuti olnud magus suutäis.

Ja sel kriitilisel hetkel, kui kõik erimeelsustest hoolimata koondusid riigivõimu taha, kritiseeris Edgar Savisaar küll valitsust, küll politseid. “See oli kahetsusväärne käitumine, niisugusel kriitilisel hetkel ei tohi isiklike solvumiste ja kibestumiste taha pugeda. Siin tuleb mõelda riigile ja rahvale,” ütleb Valk. Ta näeb selle taga Savisaare solvumist Andrus Ansipi peale, et teda valitsusliidust välja jäeti. “Savisaar ei andesta kergesti neile, kes on tema stsenaariume ja ootusi rikkunud.” Valk hoiatab, et kui marodöörid oleksid saanud Tallinnas võimu, ega nemad poleks siis ka Savisaart ja tema meeskonda hellitanud. “Kui lumpen tunneb ennast peremehena, siis ta ei mõtle kunagi mingitele poliitilistele kombinatsioonidele. Lumpeni mõttelaad on teine.” Savisaare poolt oli seega väga lühinägelik tunda kahjurõõmu, et nüüd on Ansip endale sellise supi kaela tõmmanud, mida annab keeta.

Heinz Valk tundis siis, et tema mõõt on täis, tema lahkub Keskerakonnast. Kuid see lahkumine ei sündinud hetke­emotsioonide ajel. “Kui Keskerakond vastustas mulle täiesti arusaamatu tel põhjustel Euroopa Liitu astumist, juba see oli mulle vastuvõetamatu.” Veelgi rohkem tekitas temas kibedust presidendivalmiste aeg. Kui Savisaar ühes Reiljaniga hakkas upitama vana ja väsinud Arnold Rüütlit. Valgu sõnul oli see poliitiline mäng puhtalt juba jonni pärast. “See on umbes sama, kui me saadaks noore Heiki Nabi asemel maadluse MMile August Englase, lähtudes tema kunagistest teenetest, et ta on maailmameistriks tulnud. Naeruväärne.” See oli aeg, mil Valk kaalus juba tõsiselt Keskerakonnast lahkumist.

Poliitikat on Valk oma sõnul teinud vaid aadete pärast. “Aateid olen ma püüdnud järgida nii hästi kui võimalik ja nendest ma ei tagane kunagi.” Ta loobus ka poliitiku karjäärist, kuigi tee tippu oli talle avatud. Kolmel korral pakuti talle ministrikohta ja esimestel presidendivalimistel taheti teda kandidaadiks seada, ent Valk jäi endale kindlaks. Need mängud ei olnud enam tema jaoks.

Laulva revolutsiooni aegne ühtsustunne oli asendunud võimuvõitluse ja üksteise materdamisega, kus oma osa sai ka Valk.

Kui siis ükskord nõuti Toompea lossi ees piketil Valgu surma, sai tal villand. “Olen tundeline poiss, püüan kõiges kirega kaasa minna, olgu see vanavara korjamine või poliitika. Olin nagu poisike ülevust ja revolutsioonilist õhinat täis, nagu noor Tuglas 1905. aastal. Ja kui sulle omad inimesed niimoodi sitasti ütlevad, see lõi ikka hinge kinni.” Nii lahkuski Valk poliitikast.

Ometi sattus Valk 1995. aastal Keskerakonda. “Ma poleks üldse mingisse erakonda astunud, kui poleks olnud endiste Rahvarinde kaasvõitlejate tugevat survet. Kirjutasin toetajaliikme avalduse, kuna taheti, et ma annaksin oma nime valimisnimekirja. Tegin seda eelkõige Rahvarinde aja nostalgia ajel. Lasin seal olla rohkem oma nime aural kui isiklikul tegutsemisel.”

Kindlasti mõjutas Valku Keskerakonnaga liitumisel ka Savisaar, keda Valk kõigele vaatamata tänaseni hindab. “Rahvarinde päevil ning peaministrina oli Savisaar ikka võimas poliitiline figuur, kelle teened nii Eesti iseseisvumisel kui ka Nõukogude Liidu lammutamisel on väga kõrgelt hinnatavad,” tunnustab ta.

Nüüd paraku ei juhi Keskerakonda enam endine Savisaar. Valk aimab, miks Savisaar käitub kohati nii arusaamatult. “Savisaares on liiga suur annus kunstiinimest, mis ei sobi kokku poliitikaga. Temas on hasarti söösta ahvatlevasse seiklusse. Teatraalsus on talle kahjuks tulnud, sest poliitik peab olema külmalt mõtlev. Tunnetega poliitikat teha ei saa ega tohi.”
Lähemal ajal viib Heinz Valk oma lahkumisavalduse Keskerakonna kontorisse ära.
Ümbermõtlemise võimalust ta eitab. “Ma olen otsuse langetanud.”

 

ENSV rahvavaenlane

• Juba neljandas-viiendas klassis asutas Heinz Valk ühes kaasõpilastega nõukogudevastase salaorganisatsiooni. Valk täitis kassapidaja vastutusrikast ametit.
• Aastatel 1955–61 õppis Valk Tallinnas Kunstiinstituudis metallikunsti, ent tuntuks sai ta hoopis karikaturistina. Tema šaržide paremikust ilmus läinud aastal mahukas kogumik.
• 1976. aastal käskis EKP Keskkomitee Heinz Valgu esimese isiknäituse kinni panna. See tekitas paraja kõmu ning luuletaja Juhan Viiding kinkis Valgule ENSV rahvavaenlase austava nimetuse.
• Kui 1988. aastal Vanalinna päevadel sinimustvalged välja toodi, astus Kullassepa tänaval üks KGB major Valgu juurde ja ütles: “Valk, lugu on niisugune. Te võite siin oma lippe lehvitada, te võite ka neid oma laule laulda, aga pea meeles, nii kui hakkate Nõukogude Liidust välja astumist sättima, hakkavad tankiroomikud krõbisema!”
• Vajadus igasuguseid asju koguda on Heinz Valgul juba lapsest peale. Tema suur kirg on Eesti rahvakunst. Valgu kogus oli tipphetkel üle 5000 eseme, millest rohkem kui 3000 asub nüüd Eesti Rahva Muuseumis – Valgu-nimelises fondis.