EGADE SIDE: Kas president Lennart Meri õpetab Helle Meri ja USA kaitseministri William Perry ees tulevast presidenti Toomas Hendrik Ilvest? Novembris 1995 oli Ilves Eesti suursaadik USAs.

Uus kümnend algas tormiliselt. 2. veebruaril 1990 võttis ENSV Ülemnõukogu Tallinna Linnahallis vastu otsuse, mida eestlased olid kaua oodanud - deklaratsiooni Eesti riikliku iseseisvuse küsimuses. Enam polnud kahtlustki, kuhu Eesti tüürib.

Moskvale see otsus ei meeldinud, Eestit hakati majanduslikult kägistama. Elu raskenes niigi, inflatsioon õgis inimeste sääste, nappis esmatarbekaupu: toiduaineid, alkoholi ja seepi sai talongide eest. Aga kõik see rahvast ei heidutanud. Vastupidi, soov vabaks saada tugevnes iga päevaga. Ja see ei avaldunud üksnes unistustes, vaid tegudes. Veebruaris 1990 taastati Kaitseliit, valiti Eesti Kongressi.

Märtsis EKP lõhenes Moskva- ja iseseisvusmeelseiks. Leedu tegutses veelgi kiiremini, juba 11. märtsil 1990 kuulutas ta end iseseisvaks. Aprilli algul põles kummaliselt maha Türi pastoraat ja hiljem leiti Järvamaa praost Harald Meri ühes koduabilisega tapetult. Kas tegu oli Moskva juhitud KGB hirmutamistaktikaga?

8. mail 1990 kuulutas Ülemnõukogu Eesti riigi nimeks Eesti Vabariik ja lipuks sinimustvalge.

Nädal hiljem ründas Toompea lossi kari interrindelasi Mihhail Lõssenkoga eesotsas. Rünnak polnud juhuslik, ka sõjavägi oli löögivalmis, kuid õnneks jäi halvim toimumata. Passiivne miilits muutus ebausaldusväärseks ja Edgar Savisaar asutas mai keskel Eesti Kodukaitse. Moskva surve tugevnes, ka propagandistlik - augusti lõpul alustas tegevust intrite raadiojaam Nadežda. Varsti järgnesid ka teod, jaanuari algul 1991 vallutas OMON Riias Riia Pressikeskuse, 13. jaanuaril KGB eriüksus Alfa aga Vilniuse teletorni ja ajakirjandusmaja. Hukkus 14 leedulast.

Pärast seda rajati Toompeale kiviplokkidest kiiresti barrikaadid, kuid siin jäi rünnak õnneks tulemata.

Märtsis 1991 korraldati Eestis iseseisvusreferendum, poolt hääletas ligi 78 protsenti elanikest.

Veel samal kuul otsustas Eesti Kongress hakata väljastama Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistusi. 13. juunil võttis Ülemnõukogu vastu omandireformi aluste seaduse. Algas palju kirgi üles kütnud maade ja majade tagastamine õigusjärgsetele omanikele. Samm-sammult liiguti oma riigi poole.

Punkt i-le tuli aga ootamatult. 19. augustil 1991 pandi Moskvas toime riigipöördekatse, kuid tänu Boriss Jeltsini juhitud vastupanule see ei õnnestunud. Eestis jõudsid dessantväelased putšistide käsul küll hõivata Teletorni, kuid sellega asi ka piirdus. Järgmisel päeval, 20. augustil kuulutati Eesti iseseisvaks. Juba 1. oktoobril ilmusid esimesed postmargid. Oma raha tuli veel oodata - kroon tuli käibele 20. juunil 1992. Presidendi sai Eesti veelgi hiljem - 5. oktoobril 1992 valis Riigikogu presidendiks Lennart Meri.

Eestil tuli vabaneda võõrvõimu jõustruk­tuuridest. 4. septembril 1991 lõpetati KGB tegevus Eestis, novembris 1993 lepiti Venemaaga kokku selles, et too viib oma väed Eestist välja 31. augustiks 1994. Vastava lepingu sõlmisid presidendid Meri ja Jeltsin juulis 1994.

Noort riiki masendasid sel kümnendil mitu ränka õnnetust. 28. septembril 1994 tabas Eestit rahuaja suurim tragöödia - uppus parvlaev Estonia, viies merepõhja 852 inimest. Oktoobris 1996 vapustas kogu Eestit Pala liiklusõnnetus, kus hukkus kaheksa last. Septembris 1997 aga hukkus Kurkse väina ületades 14 sõdurit.

Rõõmu tõid rahvale suursaavutused spordis. Kalev tuli 1991 laguneva Nõukogude Liidu viimaseks meistriks korvpallis. Ramsau MMil 1999 demonstreeris Eesti esimest ­korda oma võimu suusatamises: ­Kristina Šm igun võitis hõbe- ja pronksmedali, Andrus ­Veerpalu hõbemedali.

Üheksakümnendaid jäävad meenutama ka mitmed afäärid-kriisid või muidu kärarikkad tehingud - rublamüük aastast 1992, Iisraeli relvatehing, Pullapää jäägrikriis ja Eesti Panga 10 miljoni afäär aastast 1993, Indrek Toome altkäemaksuskandaal aastast 1994, Edgar Savisaare kukutanud lindiskandaal aastast 1995, Daiwa rahaafäär aastast 1997.

Majanduses sai kümnendi üheks märksõnaks erastamine - augustis 1993 alustas tegevust Erastamisagentuur. Rahvas kutsus erastamist ärastamiseks, milles oli oma tõetera. Veel enne, kui Eesti taasiseseisvus, asutati veebruaris 1991 Hansapanga eelkäija AS Rebaco. Samal aastal jõudis Eestisse mobiiltelefon. Eriti kümnendi algupoolel lokkas äritsemine vanametalliga, mis tegi kuulsaks Tiiu Silvese. Üheksakümnendad olid transiidi kuldajad - näiteks 1998. aastal vahendas Pakterminal 18 protsenti kogu Venemaa naftasaadustest. Kohe iseseisvuse algul elati üle esimene pangakrahh - detsembris 1992 läks pankrotti Tartu Kommertspank. Esimene tõsine tagasilöök tabas Eesti majandust oktoobris 1997. Börsibuumile järgnes järsk kukkumine, paljud kaotasid oma raha. Paar kuud hiljem tärkas taas lootus - Euroopa Liit nõustus pidama Eestiga laienemiskõnelusi, mis algasidki kevadel 1998.

Kümnendi vilju lõigati juba uue millenniumi algul, kui Eesti võeti nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmeks. Uude ajastusse toodi kaasa ka lahendamata probleemid. Üheksakümnendatel jäi sõlmimata Eesti-Vene piirileping, millel kahtlemata on ka sümboolne tähendus - Venemaa pole Eesti Vabariiki lõpuni tunnustanud. Poliitikute arguse pärast jäi Tõnismäelt õigel ajal teisaldamata Pronkssõdur, mille hilinenud äraviimine põhjustas riigi ajaloo suurimad tänavarahutused. Kokkuvõttes olid üheksakümnendad Eestile edukad - me suutsime tõestada oma riigi elujõulisust.

"Heitlikud üheksakümnendad" on sarja

"Eesti Vabariik 90 fotodes" viimane lugu.