Helde superstaari pärandus
Elvis Presley oli 20. sajandi kõige populaarsem artist ning tema plaatide, filmide, kontsertide ja kaubaartiklite eest maksti miljardeid dollareid. Ja kõigele vaatamata oli tema päranduse suurus vaid 4,9 miljonit dollarit. Mis veelgi hullem – sel pärandusel polnud võimalust kasvada ning kulude tõttu see aina vähenes.
Ihne agent
Enne oma surma 1977. aastal oli Elvis kehvade äritehingute ja hullumeelsete tarbimisharjumuste tõttu pidevalt majanduslikes raskustes. Elvis müüs oma elu jooksul miljard albumit, kuid tal oli kehv autorileping. Tema mänedžer, “kolonel” Tom Parker oli 1957. aastal saavutanud hea kokkuleppe, kuid honorarid lindistuste ja esinemiste eest olid harva suurenenud, kuigi plaatide hinnad järgneva kahekümne aasta jooksul järjest tõusid. Vähe sellest – Parker sai kõigist tuludest 50 protsenti ja Elvis pidi omadest andma veel 10 protsenti oma teisele agendile.
Arvestades kõiki neid haldamistasusid, mida Elvis maksis, oleks ta pidanud olema kaitstud ühe uskumatult rumala tehingu eest 1973. aastal. Suures rahapuuduses käskis Elvis Parkeril maha müüa kõik 700 originaallindistust, mis ta oma karjääri jooksul oli teinud – sealhulgas õigused tulevastele autoritasudele ja õiguse teha originaalidest töötlusi. Radio Corporation of America (RCA) ostis need äärmiselt madala hinnaga – kõigest 5,4 miljoni dollari eest. Pärast Parkerile 2,7 miljoni ja maksuametile 1,3 miljoni dollari maksmist jäi Elvisele muusikaajaloo väidetavalt parimate lindistuste eest kätte vähem kui 1,5 miljonit dollarit. Arvestades tohutult kasvanud nõudlust Elvise plaatide järele vahetult pärast tema surma, kaotas tema pärandus ainuüksi 1977. aastal autoritasude võrra – tõenäoliselt isegi pärast Parkeri osa mahaarvamist – 10 kuni 15 miljonit dollarit. Veel 25 aastat hiljem teenis Elvis RCAle aastas ikka veel rohkem kasumit kui ükski teine artist.
Ja siis veel Elvise tarbimisharjumused, mis originaalide müügi tingisid. Elvisel oli vähemalt viis luksuslikku residentsi, neli lennukit ja hulk kalleid autosid. Ta oli üleliia helde, ostes sadu autosid kingituseks ja andes ära lugematuid summasid perekonnale, sõpradele ja poolehoidjatele.
Neil aegadel, kui kehtisid kõrged maksumäärad, ei saanud – ega kuulanud – Elvis kunagi maksunõustajaid. Ta maksis alati kõige kõrgema määra järgi, ei kasutanud kunagi ära legaalseid maksuvähendusvõimalusi ja tegi rahaasjades üsna rumalaid otsuseid – näiteks annetas ta igal aastal jõuludeks 50 000 dollarit kohalikele kirikutele, kuid ei taotlenud maksuametilit maksusoodustusi.
Elvis võis oma eluajal sellist ekstravagantsust lubada, sest kui raha otsa sai, oli lahendus probleemile lihtne: teeme raha juurde. Ta võis teenida miljon dollarit filmi eest (isegi kui filmid olid kehvad), 250 000 dollarit ühe lindistuse ja rohkem kui 100 000 kontserdi eest. Hilisematel aastatel, kui eluviis hakkas juba oma mõju avaldama, tegi ta veel enam kontsertreise, sest tal oli hädasti raha vaja.
Pärast Elvise surma aga polnud enam kedagi, kes oleks päranduseks jäänud 4,9 miljonile dollarile midagi "juurde teinud". Elvise isa Vernon Presley oli testamenditäitur kaks aastat – kuni oma surmani 1979. aastal. Seejärel sai täituriks Elvise eksabikaasa Priscilla Presley, Lisa Marie Presley ema, koos Memphise raamatupidaja Joseph Hanksi ja ühe Memphise panga esindajaga.
Elvise testamendi kohaselt pidi pärandust hoitama Lisa Marie jaoks usaldusomandina seni, kuni tütar saab 25aastaseks (1993. aastani). Ent Priscilla pidi šokeeritult kuulma, et varandus aina kahaneb ega pruugi üldse niikaua vastu pidada. Elvise Memphise kodu Graceland oli lukustatud, kuid sellele kulus aastas 500 000 dollarit, peamiselt valve ja kindlustuse eest. (Väravate ees jalutavad truud fännid olid väga kallis nuhtlus.) Aastane sissetulek Elvise 1973. aasta järgsete autoritasude ja mõnede kaubaartiklite pealt oli pärast Tom Parkerile kuuluva 50 protsendi mahaarvamist esimesel aastal miljon dollarit, 1981. aastal aga ainult pool sellest. Mis veelgi hullem, föderaalvalitsus arvutas päranduse väärtuse ümber, võttes arvesse ka selle raha, mis teeniti pärast Elvise surma, ning määras 10 miljoni dollari suuruse pärandimaksu.
Kuidas päästa pärandust
1979. aastal hakkas Priscilla päranduse päästmiseks väljapääsu otsima ja end rahaasjades harima. Koos Jack Sodeniga, kes oli Priscilla äsja hukkunud finantsnõustaja noorem äriosanik, töötas ta välja oma strateegia. Selle asemel, et Graceland kulude katteks ja maksuametile maksmiseks maha müüa, otsustasid nad investeerida allesjäänud raha (umbes 560 000 dollarit) kinnisvarasse, avada Gracelandi väravad rahvale ja muuta see turismiobjektiks. Selle ja muude uute äride juhtimiseks asutasid nad firma Elvis Presley Enterprises, Inc. (EPE). Peaaegu terve aasta kulus Sodenil ja Presleyl selleks, et külastada üle kogu maa turistidele avatud kuulsuste residentse nagu Hearst Castle ja Monticello.
Kui Graceland 1982. aasta juulis, kuu pärast Elvise viiendat surma-aastapäeva, avalikkusele avati, muutus see kohe rahva hulgas menukaks. Priscillal ja Sodenil kulus investeeringu tasa teenimiseks ainult 38 päeva. Nüüd, kus saadi pisut hingamisruumi, asuti koos teiste testamenditäiturite ja väikese nõustajate meeskonnaga kavandama ulatuslikumat strateegiat. Esiteks kavatseti päästa niipalju kui võimalik Elvise muusikakataloogist. Teiseks tuli midagi ette võtta Parkeri ja tema ebaõiglase lepinguga. Kolmandaks plaaniti kasutada osa raha võitluseks ettevõtjatega, kes lõikasid kasu Elvise nime ja imidži pealt, maksmata selle eest Elvis Prelsey pärijatele sentigi. Samuti kavatseti laiendada oma tegevust kaubandusse. Neljandaks otsustati jätkata Gracelandi täiustamist ja kapitaliks muutmist.
Parker oli ettenägelikult nõudnud, et laulude autorid, kes tahtsid Elvist nende laule lindistama, annaksid Elvisele laulu autoriõigused. Samas oli ta olnud hooletu muusika kirjastamisõiguste registreerimisel ja autoritasude nõudmisel. Sellest kujunes EPEle suur tuluallikas. Paraku ei saanud enam midagi teha 1973. aasta eelsete lindistusõigustega – RCA vastu aga esitati hagi ja kohtus võideti vähemalt miljon dollarit autoritasudena pärast 1973. aastat lindistatud muusika eest.
Vaidlused Parkeriga lahendati 1983. aastal. Ad litem eestkostja (kohtu määratud esindaja – antud juhul seetõttu, et Lisa Marie oli alaealine) järeldas Lisa Marie huve kaitstes, et Parker oli Elvise surmast alates “rikkunud oma kohustust Elvise ja tema pärijate ees”, võttes kasutusele meetmeid, mis olid “ülemäärased, ettevaatamatud (…) ja väljaspool igasuguseid mõistlikke muusikatööstuse norme”. Pärandikohtu eestvedamisel kaevati Parker kohtusse. Ta andis alla ja nõustus katkestama kõik sidemed Elvise pärandiga.
Seejärel palkas EPE advokaadid ja lobistid, kelle ülesandeks sai tagasi võita Elvise imidž ja tema nimi. Kui föderaalkohtus tekkis vaidlus, kas intellektuaalse omandi õigus laieneb surnud inimese imidžile, veenis EPE Tennessee osariiki sellist õigust kehtestavat seadust vastu võtma – sarnaselt Californias kehtivale. EPE kontrollib jõuliselt Elvise imidži kasutamist, kinnitades kõik kaubad ja saades komisjonitasu. EPE on esitanud antud asjas rohkem kui 100 hagi.
Lõpuks on Priscilla Presleyl ja Jack Sodenil Gracelandi abil õnnestunud kasvatada ka avalikkuse huvi Elvise vastu. Esimesel aastal meelitas Graceland kohale 300 000 külastajat. 1988. aastaks tõusis see arv 500 000le ja kasvab natuke iga aastaga. 1999. aastal külastas Gracelandi 750 000 inimest. Graceland toob aastas sisse rohkem kui 20 miljonit dollarit. Hinnad on järk-järgult tõusnud ning atraktsioonide kvaliteet ja hulk paranenud. Külastaja saab nüüd mitte ainult villas ringi käia, vaid võib külastada ka Elvise autode muuseumi, tema reisibussi ja kaht lennukit. Gracelandi ümbritsev maa osteti ära ja krundil asub nüüd ka külastuskeskus täis erinevaid kaubaartikleid. EPE ostis kolonel Parkerilt ca 10 miljoni dollari eest temale kuuluva Elvise meenete kollektsiooni, mille hulgas oli ka paar Priscilla armastuskirja Elvisele. Disney väljatöötatud ja täiustatud mudeli põhjal tegutsedes otsib firma pidevalt uusi võimalusi Elvise kaubamärgi kasutusala laiendamiseks: EPEle kuuluvad hotellid, restoranid, ööklubid, lõbustuspargid ja kaalumisel on isegi laienemine Ameerika Ühendriikide piiridest väljapoole.
Kõike tehakse hoolikalt ja läbimõeldult. Kuigi on üsna lihtne ette kujutada näiteks Elvise-teemalist restorani või isegi õitsvat kuurorti Las Vegases, liikus firma aeglaselt, alustades kõigepealt restoraniga Memphises. Jack Soden: “Võite küsida, miks me veel seal ei ole. Kui Elvis Las Vegases läbi kukuks, ei oleks see vaikne läbikukkumine. ”
Ajakiri Forbes hindas 1999. aastal Elvise eelmise aasta tulude suuruseks 35 miljonit dollarit. Surnud Elvis hakkas päris-Elvisest rohkem teenima. Sellise käibe puhul pole sugugi võimatu, et Lisa Marie Presley varandus ulatub 250 ja 600 miljoni dollari vahele.
Mis õigesti läks? Ideest, et Gracelandi väravate taga ringi luusijad võiksid sissepiilumise eest raha maksta, sündis impeerium. Priscilla Presley ja tema nõuandjad on alati teadnud Elvise väärtust kaubamärgina ja on piiratud finantsriske võttes seda väärtust aina suurendanud.
Eesti Ekspress alustab Michael Craigi raamatust "50 parimat ja halvimat tehingut läbi aegade" kümne juhtumi avaldamist. Selle loo juhtmõte on: keskendu oma tugevustele
