Hele Kõre võtab klaasi ploomimahla ja vaatab, kuhu korraks istuda. Trenn just lõppes.
Elmo Nüganen tuhiseb kohvikust läbi ja ütleb Helele möödaminnes: "Ole hea, vaata seda "Tõe ja õiguse" neljandat osa ja mõtle Karini rolli peale!"
Hele arvab esialgu, et ta kuuleb valesti, ei julge üle ka küsida.

Kohmab "ahah" ja paneb mahlaklaasi lauale, sest tunneb, et kerge värin lööb kehast läbi.

Ja Nüganen kaob.

Kodus lappab Hele "Tõe ja õiguse" neljandat osa. Teist K-tähega algavat tegelast raamatus ei ole.

Karini roll! See tundub võimatu. Karini rolli on mänginud Lisl Lindau, Ita Ever, Katrin Saukas, Raine Loo. Kõik küpses eas. Nii noorelt nagu Hele (tollal 25) pole seda keegi teinud.

"Ära kujuta ette!!!" ütleb Hele iseendale ja püüab rahuneda, aga raamatu loeb läbi, Karini tegelaskuju pidevalt silme ees.

Veidi rohkem kui kuu aja pärast algavad "Karini ja Indreku" proovid.

Hele ei kuulnud valesti. Ta on Karini osas.

"Võib-olla oleksin ma seda ehk akadeemilisemalt pidanud tegema, panema ta istuma ja tegema pikema sissejuhatuse..." arutab Nüganen praegu, vembukas ilme näos.

Linnateatri lugemistuba (kevad 2005)

Nüganenil tekkis esimeses lugemisproovis kellegagi salajane kahekõne. (Nii räägib ta ise.)

Keegi: "Oled sa kindel, et Hele Karini osa ära mängib?!"

Nüganen (rahustavalt): "Oota, oota!"

Keegi: "Ta loeb ju täitsa puusse!"

Nüganen: "Esimene lugemine ei tähenda veel midagi! Kannata!"

Proovid lähevad, Hele on pinges.

Ühel hetkel mõtleb Hele, et mis see muretsemine ikka aitab - kõige vähematki ei aita! Ja lõpetab arutamise, miks Nüganen just tema valis, ja et kes kõik on seda rolli varem teinud, ja et kui noor ta ise veel praegu on.

Kuu aega hiljem, kui näitlejad pole veel laua tagant püstigi saanud, vaatab see kahtlev keegi Hele poole ja sosistab Nüganenile kõrva: "Siin on mõnel roll juba vaat et valmis! Edasiminek on kolossaalne!!!"

Vaat nii.

Hele: "Ma arvan, et see, kes Elmoga dialoogi pidas, oli Elmo ise!"

Sisseastumiskatsed lavakooli mustas saalis (kevad 1998)

Nüganen: "Te olete lüpsiootel lehm, kes laulab ja kutsub sellega perenaist lüpsma. Laulge, laulge!"

Hele laulab nagu lüpsiootel lehm: Juss oli väike karjane, jaanikoo jaanikoo.

Nüganen: "Teksti ärge muutke!"

Hele: "Jaanikoo jaanikoo!"

Normet: "Perenaine tuleb!"

Lehma nägu on õnnest sile.

Normet: "Perenaine hakkas teid lüpsma, ärge katkestage laulmist!"

Suur rahulolu valgub üle lehma.

Nüganen: "Aitäh!"

Nüganen teeb märkmeid. Mõne nime taha teeb hüüumärgi, see tähendab "pane tähele!", mõne nime taha teeb küsimärgi, see tähendab kahtlust. Mõne nime taha ei kirjuta midagi.

Esimeses v oorus kirjutab Nüganen Hele nime taha: Laulab. Loeb hästi.

Ja paneb küsimärgi. Erilist muljet Hele Nüganenile ei jäta.

Teises ülesandes peab Hele reageerima uudisele, et tema kõige kallim inimene on suremas. Ja siis äkki ilmneb, et ta on hoopis elus. Hele peab sõnadeta edasi andma, mis inimeses toimub.

Nüganeni küsimärkide rida jätkub.

Kui jõuab kätte liikumisvoor, hakkavad Ingo Normet ja Reet Neimar Nüganenile märku andma -  "sa vaata, kuidas sellel tumeda peaga tüdrukul silmad säravad!!!".

(Hele, muide, arvab tollal - nime järgi otsustades -, et Ingo Normet on naisterahvas.)

Pooled katsed on veel ees, kui Nüganen valib välja 20 inimest, kes sel hetkel võiksid justkui sisse saada. (Et endal oleks huvitav võrrelda, kes tegelikult pärast sisse saavad.) Hele on kahekümne hulgas.

Vaade õpetajate toa aknast (kevad 2002)

Lavakunstikooli 20. lend on välja valitud.

Elmo Nüganen kinnitab nõeltega seinalehele vastuvõetute nimed ja läheb ise õpetajate tuppa. Noortele inimestele, kes näevad seinal oma nime, on see kulminatsioon, suurest ootusest vabanemine, ekstaasi tipphetk.

Nüganen on väsinud. Kuus päeva ühtejärge, 13 tundi päevas, avaldusi 470. Eksamitele sai sadakond, kooli kaheksateist.

Ta kuuleb läbi ukse rõõmukisa ja hõiskeid, möllu ja tralli, läheb akna juurde ja vaatab õue. Mööda tänavat läheb kaks inimest. Neiu, kes sai sisse, ja noormees, kes ei saanud.

Mis selle tüdruku sees praegu toimub, mõtles Nüganen. Tema sees peaks praegu kõik rõõmust hõiskama. Aga tema füüsilises olekus on nukrust ja mõistmist ja kaastunnet - tema noormees sisse ei saanud. (Alo Kõrve jäi seekord välja.)

"Täielik nullemotsioon, ei mingeid tundeid," meenutab Hele praegu.

Teatrikool (1998-2002)

Esimese semestri erialatunnis tuleb teha mingit looma või lindu. Kõigepealt kehastab Hele mingit suurt lindu (sellist, kes ei laula). Aga midagi head sellest välja ei tule ja Nüganen laseb Helel uue looma võtta.

Hele valib hirve. Konutab tundide kaupa loomaaias ja vahib hirvega tõtt. Hirv suurt ei liiguta, Hele samamoodi - erialaeksamil pöörab ta mõne sentimeetri pead, plaksutab silmi. Rohkem kui kolm miinus ta selle eest ei saa.

Teise semestri kursusetööks võetakse läbi katkendeid Tammsaare jutustusest "Noored hinged" (Ingo Normeti juhendamisel). Nüganen märkab, et tüdruk särab. Ta kirjutab Hele kohta märkmikku: "Ingo Normeti lemmik!"

Veel kirjutab Nüganen Hele kohta "suudab kõike õigustada" (see tähendab, et sooritus on usutav).

Kolmandal kursusel kirjutab Nüganen:

"Teinud kõige suurema arengu."

"Võtab endale tähelepanu ka kõige väiksemates rollides."

"Väga olemas!"

"Kohal!"

Aga leidub ka kriitiline tähelepanek. "Teksti läheb kaduma."

20. lennu bakalaureuseetendusi, kus Hele kaasa teeb, on mitu: "Burattino", "Tšehhov & show-bisnis", "Tabamata ime", "Bastien ja Bastienne".

R iina Roose, Linnateatri muusikajuht:  "Ei no mida me räägime! Mozarti "Bastien ja Bastienne'is" laulis ta nagu ime! Kõik vahtisid, suud lahti."

Eksamikomisjoni esimees Ain Lutsepp loeb ette tulemused, lõpuhindeks kirjutatakse "suurepärane".

Viies rida, kaheksas koht (2001. aasta)

Linnateatri põrgusaalis käib etendus "Tšehhov & show-bisnis". Mängivad kõik 20. kursuse kaheksa naisüliõpilast. Läbi huumoriprisma kujutatakse Tšehhovi "Kolme õe" lavastamist kaasaegse kommertsprojektina.

Hele, kulm kipras, istub publiku hulgas (rida 5, koht 8) ja kehastab neurootilist teatrikriitikut.

Esimene vaatus on täies hoos, kui Hele hüüab "Vabandage, aga kas teile ei tundu, et...". Ja hakkab õpetama, mida näitlejad tegema peaks. Publik keerutab imestades päid. Hele jätkab. 

Ühel teatrikülastajal (väärikas daam), kes istub Hele ees, läheb kops üle maksa.

"Kuulge, laske inimesel vaadata! Teie koht pole siin!"

Publik on segaduses. Mõni naerab, mõni aplodeerib.

Naisterahvas, kes Helet korrale kutsub, on kindel, et aplodeeritakse talle ja togib abikaasat "Aga ma talle panin!".

Helel on hea meel, et stseen töötab.

Vaheajal viiakse ärritunud daam etenduse stsenaariumiga kurssi ja ta lahkub häbiga teatrist. Ja keegi veab kellegagi kihla, et Nüganen on mõlemad naised meelega tükki sisse lavastanud.

(Nii Helel kui ka Elmol on sellest daamist muidugi siiralt kahju.)

Molli ja Indreku maadlustund (2006)

"Tõe ja õiguse" teise osa lavastuses on koht, kus Indrek (Argo Aadli) õpetab Mollile (Hele) maadlusvõtteid. Tekib füüsiline kontakt ja mingil hetkel ka esimene suudlus.

Ühel etendusel, kui Hele ja Argo on oma maadlemistega ühel pool, märkab Hele, et mingi kurat on Argol täna silmis. Et mingi riuklik kavalus on see, mis seal läigib. Mollil ja Indrekul olid huuled koos (ja nii peab see vältama mõnda aega), aga siis tuleb mõlemal peale nii hüsteeriline naerutuju, et seda on võimatu alla suruda.

Publik õnnestub neil ära petta, aga nad on lämbumise äärel ja tatistavad üksteist põhjalikult täis. 

"Tõe ja õiguse" neljanda osa etenduses on Helel stseen Anu Lambiga. Anu mängitud Ida ütleb Karinile, et mees jättis ta maha.

Hele näeb, et pisar läigib Anu silmas ja rohkem pole vaja. Hele nutab.

"Ilmselt tuleks teha nii, et kogu aeg ennast väga ei kulutaks. Aga sellega võib kannatada kvaliteet. On muidugi rolle, kus võib ja tulebki tehniliselt teha (kuulipildur Anna lavastuses "Tšapajev ja Pustota"), aga on ka rolle, kus toores tehniline tegemine on kahjuks." 

Pärast "Karini ja Indreku" etendust on Helel "tühjaks imetud" tunne. Kui selline tunne teda külastab, siis võib etendust pidada kordaläinuks.

Nüganen: "Tal on süda õige koha peal."

Öö osaraamatu ja vahuveinipudeliga (2005)

Toomkiriku kell lööb kaksteist pauku.

Hele Kõre kerib jalad tagumiku alla (tal lähevad käed ja jalad kergesti külmaks), võtab ett e Karini os araamatu ja vahuveini Martini Asti ja süveneb: mis mõtted käivad selle Karini peas!? Lonksab vahuveini (nagu Karin) ja süveneb.

Esimestest koolipäevadest ja -nädalatest on Nüganen süstinud oma üliõpilastesse, et kõige tähtsam on pühendumine. Võib tulla halvemaid ja paremaid etendusi, aga see, kui tõsiselt sa oma tööd võtad, näitab su professionaalsust.

Hele: "Oleks näiteks Elmol olnud õpilastega sõbrasuhe, siis võib-olla sellist tulemust ei oleks. Meil kõigil on oma õpetajate vastu tohutu respekt."

Kui Elmol endal on tükk käsil, ei ole tal meeles ei süüa ega juua. Mõni unustab pesemise ka ära, kui roll sünnib. Hele mitte. Hele käib kaks korda päevas duši all ja meigist ja lõhnast ta ei loobu. Aga tolmurullid on tal laua all nagu tennisepallid ja riided on kapis hunnikus.

Tammsaare muide oli samasugune. Kui ta "Tõe ja õiguse" esimest osa kirjutas, siis maailmas nagu polekski olnud aega ega kellaosuteid. Nii kirjutab Tammsaarest Elem Treier ("Tammsaare elu hr Hansenina").

Reet Neimar ütleb: "Hele mängitud Karin jätab vaatajale mulje kui intuitiivselt toimiv olend. Ja ju ta Tammsaarel nii mõeldud on. Aga siin on taga tohutu töö. See on nii keeruline roll, et seda intuitsiooni pealt ei tee. Palja vaistu ja tunnetusega niisuguse asjaga hakkama ei saa. See on filigraanne töö lavastajaga, väga hoolikas psühholoogiliste seisundite läbikäimine."

Vahel hakkab Pika Hermanni tornis enne hümn mängima, kui Hele magama saab.

Naistesaun Põrgulava kõrval (reedel kell 23.00)

Hele Kõre ja Evelin Pang on nagu must ja valge koer. Kõik ütlevad, et nad on nagu must ja valge koer, ja keegi ei mäleta, kes seda esimesena ütles. Nad on pidevalt koos.

Reedeti käivad nad Linnateatri Põrgusaali seina taga saunas. Võtavad leili (Hele kannatab kuumust rohkem kui Evelin), teevad väikese siidri või õlle ja räägivad, räägivad, räägivad, räägivad.

Millest?

Hele: "Oi, sa ei taha teada, millest me räägime! Vestlusteemad on ühest äärmusest teise ja väga põhjalikud, detailideni välja!"

Karinist ka?

Hele: "Ka Karinist!"

Näiteks?

Hele: "Ma ei taha olla suuresõnaline, aga see töö avas minus endas uued tahud. Võib-olla võib seda nimetada täiskasvanuks saamiseks..."

Hele tunneb, et see aasta 2006 on olnud tema jaoks pöörane.

Karini roll on pannud Hele omaenese elu üle järele mõtlema. Ei saa öelda, et elu seetõttu lihtsamaks oleks läinud.

P. S.

Nüganen: "Noorele näitlejale on kriitiline aeg esimesed 5-15 aastat - et kas jääb püsima või ei."

Reet Neimar: "Helel on nüüd selline kaart lauda lüüa, et sellest ei peaks enam rääkima kui esmatasandi toredast toimetulekust. See on küps roll."

LÕPP