Tavaarusaamadest julgeti siiski mööda vaadata. Eelmise kodu ebasoodsa põrandakütte-kogemuse tõttu seda siia ei soovitud. Ka sundventilatsioonisüsteemi majja ei projekteeritud, väljatõmme toimib vaid märgruumidest, sedagi vajadusel. Sellegipoolest, majas mõnuledes ja järele mõeldes tekib kahtlus, kas moekas arusaam kompaktsest soojus­tagastusega sundventilatsioonisüsteemist on ikka ainuvõimalik. Ehk on jutud õhutiheda maja kilekotiefektist väheke liialdatud...


Võib-olla mängis rolli see, et laelaudise roovituse alla paigaldati kile asemel aurutõkkepaber, või see, et aknaraamid on toekast puidust – igal juhul on majas stabiilne kliima ja hea õhustik, nagu kiidab aastajagu majas elanud pererahvas. Sama kogesime ka pildistamise käigus.


Ime küll, aga maja laudpõrand ei ole sugugi külm ega jahegi mitte, vaid otse vastupidi, palja jalaga hea ringi tatsata. Puudub nii külmakiirgus kui ka tuuletõmbus, kuigi aknad on maani.


Radiaatoreid on suures ruumis, uskuge või mitte, ainult kaks. Ahi on peamiselt ilu ja hingesoojuse pärast, sest nagu pererahvas ütleb, on ju tore tuld teha, aga pärast valitseb majas pöörane palavus...


Eelistati avatud ruumi



Algul oli hoone sisemuse ligi pooleteistsaja ruutmeetri peale paigutatud palju pisikesi tube, saun jms. Mühlbachid otsustasid maja sisemuse avada – järele jäi kolm väheldast magamistuba ning suur elutuba. Pealegi, leiab pererahvas, on nad endale jätnud võimaluse vajaduse korral juurdeehituse abil pinda laiendada.


Selle hoone sisu kujundamisel on kasutatud äraproovitud võtteid, sõeludes nendest välja paremiku – on ju elanikud kujundanud tellijatele mitmeid kodusid, seekord olid nad lihtsalt ise tellijateks. Olukorra ainus miinus – liigagi hästi oli teada võimaluste limiit. Samas oli suureks plussiks see, et kujundusideid oli märgatavalt lihtsam “läbi suruda”, naeravad Mühlbachid teineteise poole kiigates.


Samas, kui maja ei ole väljast edev ega küünita üle maa ja mere vaatama, siis sees on truuks jäädud teatud standarditele, millega on harjutud tellijatele tööd tehes. Põranda materjaliks valiti tellijate üksmeelse heakskiidu pälvinud, seega igati läbiproovitud hea ja ilus rustikaalne tammelaud – ajuti oksakohtade ja vahelduva süü, jämeda pinnatöötluse ja faasitud servadega. Seinte neutraalset valget elustavad ja liigendavad tapeediga kaetud pinnad elu- ja magamistoas.


Elutoas tõuseb pilk peagi lakke, et liikuda üles-alla mööda valgeks värvitud kuuselaudisetriipe.


Seda võtet, laelaudist, ei ole meil julgetud viimased seitse-kaheksakümmend aastat kasutada (välja arvatud kuuekümnendate saun-suvilate suurmood, mispeale me kõik üksmeelselt seda veelgi enam kardame). Kuid nagu näete, on see laudisetriibustik teretulnud avara laepinna elavdamiseks, eriti elutoa istumisnurga kohal, kus lael on lubatud katusekaldega sünkroonis kõrgemale tõusta. Lae rõhtsas osas, alates köögist, on laudiseridade perspektiivi rõhutatud lambiridadega.


Kõik on valge



Köögist alates o n kõik veel valgem. Kapisein, toeks seinajupp, mis pikendab hoonemahu väljaastet toa suunas, kõrval saar tööpinna, valamu ja pliidiga. Kaunis kahhelahi, mille suud katavad imelised messinguksed, laud, riiulid ja rooma kardinad... Tõeliselt hiiglaslikud glasuuritud lillepotid ja hoolikalt valitud valgustid. Kõik on valged, mõned lisaks läigivad, mõned mitte.


Juba DeDietrichi valge pliidiplaat itaallaste köögikomplektis (Formus mööblist) on üsna ennenägematu, kuid kes oskaks selle kohal rippuva kristallruudukestest valgusti-kuuli sees kahtlustadagi pliidi äratõmmet ja praadimislõhnafiltrit? Seda itaallaste Elica “kapriisi” on nähtud ehk mõnes reklaamis vilksatamas, kuid sellise ekstravagantsuse tuppatoomine on iseenesest julgustükk.


Kuid nagu pildilt näete, ei tekita see mingit ekstsessi, vaid mängib duetti teise, umbes samasuure valgustiga söögilaua kohal (kõik valgustid majas pärinevad Hektor Lightist).


Kahekesi saadavad need tervisi veelgi suuremale, aaltolikult lookleva servaga lambivarjule, mis elutoa laest alla ripub. Viimane on samast sarjast kui söögilaua valgusti, mõlemat ehib valgest plisseeritud kangast abažuur.


Sealsamas jätkub valge: diivan, diivanilaud, klaver ja audiovisuaalse tehnika laud... Ka lugejale on nüüdseks ilmselt selge – et kõike seda valget koos hoida, on vaja tumedaid aktsente. Üks neist on muidugi telekas, mille kõrval nurgas akna valguses seisab tume stafelei ehk molbert maalidega (sisekujundaja peab värvidega sõprust hoidma). Lisaks on teises nurgas platsi võtnud suur tume India päritolu raamatukapp (Casa Studio), mis on kui pereliige vanast kodust kaasa tulnud.


Söögilaua vastasseinas, kuhu ei ulatu pimestav päevavalgus, on töölaud disainlaualambi ja arvutiga, mis tänapäeval paberipoognate, joonestuslaua ja rööpjoonlaua asemel sisekujundaja arsenali moodustavad.


Nüansid keskpaigast kaugemal



Siin majas ei ole ka lastetoad juhuslikud ja selgelt ajutised, vaid tervikusse seotud (kuigi muidugi suhteliselt pika köiega). Perepoja toas on loodud mereröövlimaailm, köiest käepidemetega Poppy heledate kappide ustelgi piidlevad tulijat altkulmu piraadid. Pesamuna tuppa jõudes avaneb silme ees pilt, mis võtab peaaegu tummaks. Ka siin ei puudu mänguasjad, mis tavaliselt pildistamise peaaegu võimatuks muudavad, kuid need on valitud ja välja seatud nii, et silm lausa puhkab peal. Dominandiks on seinale maalitud puu, okstel 3D linnupesad ja – majake lindude enestega... Koloriidilt tagasihoidlik, kuid emotsionaalselt võimas.


Magamistoa seinu katab sumeroheline lehemotiividega tapeet, valgele on truuks jäänud voodi ja vahvad kõverjalgsed lauakesed peatsi kõrval. Tükike Indiat on siingi sahtlite ja nikerdatud draakonitega kapi kujul. Suure aknaga valget vannituba eraldab magamistoast ruutudeks jaotatud klaassein, millest pool on lükanduks. Kummalisel kombel meenutab see kõik sulnist püha­päevahommikut verandal või kusagil ajalooga kuurordis tervisvetel. Oma osa mängivad selles muljes kumerduv vann ja kõverate jalgadega lauale tõstetud valamu, valgus, mis kumab ruumi läbi niiskuskindlast kangast voldikkardina, ning toredad lillelised põrandaplaadid... Ka valge peegliraam – ikka nikerdatud, nagu viimasel ajal suurmoeks on saanud.


Nagu pererahvas väidab, teeb sisekujundaja katsetusi oma kodus. Siin oli suurim risk olnud laelaudis, nagu nad ise tunnistavad. Seda pole nad ühegi kliendi puhul proovida saanud. Teine risk oli lastega pere puhul nii palju valget. Selle kohta väidab Madle imeks pannes, et valgel on h ämmastavaid peiteomadusi. Alles siis, kui koristamine tõsiselt ette võtta ja pindu lähemalt silmitseda, võib teha mõne üllatava “plekileiu”... Enamik valikutest põhines aga väljakujunenud seisukohtadel ja nendes pole tulnud pettuda.
8 olulist
  1. Tagasihoidlik hoone on ehituslik täistabamus.
  2. Maja sisemus avati suureks elutoaks.
  3. Ainuvalitsevaks on valge värv.
  4. Aktsendiks paar tumedat kunstiteose staatuses mööblieset.
  5. Kõik materjalid on nii kujundajate kui ka tellijate lemmikud.
  6. Lagi riskiti katta valge laudisega, mis läbis proovi edukalt.
  7. Lastetoad on oskuslikult liidetud tervikuga.
  8. Vannitoa õhulisust rõhutab väikesteks ruutudeks jaotatud klaasvahesein.
Arhitekt Pille Nagel
Sisekujundus Madle ja Aivar Mühlbach
Fotod Ingmar Muusikus