13.03.2009, 00:00
Helevalge ja veendunud
Sisekujundajatest perekond Mühlbach otsustas endale rajada uue kodu. Eelmist kodu iseloomustanud tume koloriit oli end ammendanud, nüüd vajati enese ümber heledust ja avarust, nagu Aivar ja Madle justkui ühest suust Anneliis Aunapuule kinnitasid.
Krunt saadi linna lähedale maale, kus aastakümneid oli laiutanud vene
sõjaväeosa, kuid maja õnnestus paigutada nii, et peavaade on
suunatud
puudele, mitte naabri aknasse. Maja otsustati tellida firmast
Loodesystem, puidust ja paraja suurusega. Pakettmaja Aasa (arhitekt
Pille Nagel) on terasest termoprofiilidest karkassil nn
termopakettidest ehitis, mis on täitnud lubatu – osutunud
suurepäraselt
soojapidavaks.
Tavaarusaamadest julgeti siiski mööda
vaadata.
Eelmise kodu ebasoodsa põrandakütte-kogemuse tõttu seda siia
ei
soovitud. Ka sundventilatsioonisüsteemi majja ei projekteeritud,
väljatõmme toimib vaid märgruumidest, sedagi vajadusel.
Sellegipoolest,
majas mõnuledes ja järele mõeldes tekib kahtlus, kas moekas
arusaam
kompaktsest soojustagastusega sundventilatsioonisüsteemist on ikka
ainuvõimalik. Ehk on jutud õhutiheda maja kilekotiefektist
väheke
liialdatud...
Võib-olla mängis rolli see, et laelaudise
roovituse alla paigaldati kile asemel aurutõkkepaber, või see, et
aknaraamid on toekast puidust – igal juhul on majas stabiilne kliima ja
hea õhustik, nagu kiidab aastajagu majas elanud pererahvas. Sama
kogesime ka pildistamise käigus.
Ime küll, aga maja
laudpõrand
ei ole sugugi külm ega jahegi mitte, vaid otse vastupidi, palja jalaga
hea ringi tatsata. Puudub nii külmakiirgus kui ka tuuletõmbus, kuigi
aknad on maani.
Radiaatoreid on suures ruumis, uskuge või
mitte,
ainult kaks. Ahi on peamiselt ilu ja hingesoojuse pärast, sest nagu
pererahvas ütleb, on ju tore tuld teha, aga pärast valitseb majas
pöörane palavus...
Eelistati avatud
ruumi
Algul
oli hoone sisemuse ligi pooleteistsaja ruutmeetri peale paigutatud
palju pisikesi tube, saun jms. Mühlbachid otsustasid maja sisemuse
avada – järele jäi kolm väheldast magamistuba ning suur
elutuba.
Pealegi, leiab pererahvas, on nad endale jätnud võimaluse vajaduse
korral juurdeehituse abil pinda laiendada.
Selle hoone sisu
kujundamisel on kasutatud äraproovitud võtteid, sõeludes
nendest välja
paremiku – on ju elanikud kujundanud tellijatele mitmeid kodusid,
seekord olid nad lihtsalt ise tellijateks. Olukorra ainus miinus –
liigagi hästi oli teada võimaluste limiit. Samas oli suureks
plussiks
see, et kujundusideid oli märgatavalt lihtsam “läbi
suruda”, naeravad
Mühlbachid teineteise poole kiigates.
Samas, kui maja ei ole
väljast edev ega küünita üle maa ja mere vaatama, siis sees
on truuks
jäädud teatud standarditele, millega on harjutud tellijatele
tööd
tehes. Põranda materjaliks valiti tellijate üksmeelse heakskiidu
pälvinud, seega igati läbiproovitud hea ja ilus rustikaalne tammelaud
–
ajuti oksakohtade ja vahelduva süü, jämeda
pinnatöötluse ja faasitud
servadega. Seinte neutraalset valget elustavad ja liigendavad tapeediga
kaetud pinnad elu- ja magamistoas.
Elutoas tõuseb pilk peagi
lakke, et liikuda üles-alla mööda valgeks värvitud
kuuselaudisetriipe.
Seda
võtet, laelaudist, ei ole meil julgetud viimased
seitse-kaheksakümmend
aastat kasutada (välja arvatud kuuekümnendate saun-suvilate suurmood,
mispeale me kõik üksmeelselt seda veelgi enam kardame). Kuid nagu
näete, on see laudisetriibustik teretulnud avara laepinna elavdamiseks,
eriti elutoa istumisnurga kohal, kus lael on lubatud katusekaldega
sünkroonis kõrgemale tõusta. Lae rõhtsas osas, alates
köögist, on
laudiseridade perspektiivi rõhutatud lambiridadega.
Kõik on valge
Köögist
alates o
n kõik veel valgem. Kapisein, toeks seinajupp, mis pikendab hoonemahu
väljaastet toa suunas, kõrval saar tööpinna, valamu ja
pliidiga. Kaunis
kahhelahi, mille suud katavad imelised messinguksed, laud, riiulid ja
rooma kardinad... Tõeliselt hiiglaslikud glasuuritud lillepotid ja
hoolikalt valitud valgustid. Kõik on valged, mõned lisaks
läigivad,
mõned mitte.
Juba
DeDietrichi valge pliidiplaat itaallaste köögikomplektis (Formus
mööblist) on üsna ennenägematu, kuid kes oskaks selle kohal
rippuva
kristallruudukestest valgusti-kuuli sees kahtlustadagi pliidi
äratõmmet
ja praadimislõhnafiltrit? Seda itaallaste Elica “kapriisi”
on nähtud
ehk mõnes reklaamis vilksatamas, kuid sellise ekstravagantsuse
tuppatoomine on iseenesest julgustükk.
Kuid nagu pildilt
näete, ei tekita see mingit ekstsessi, vaid mängib duetti teise, umbes
samasuure valgustiga söögilaua kohal (kõik valgustid majas
pärinevad
Hektor Lightist).
Kahekesi saadavad need tervisi veelgi
suuremale, aaltolikult lookleva servaga lambivarjule, mis elutoa laest
alla ripub. Viimane on samast sarjast kui söögilaua valgusti,
mõlemat
ehib valgest plisseeritud kangast abažuur.
Sealsamas jätkub
valge: diivan, diivanilaud, klaver ja audiovisuaalse tehnika laud... Ka
lugejale on nüüdseks ilmselt selge – et kõike seda
valget koos hoida,
on vaja tumedaid aktsente. Üks neist on muidugi telekas, mille
kõrval
nurgas akna valguses seisab tume stafelei ehk molbert maalidega
(sisekujundaja peab värvidega sõprust hoidma). Lisaks on teises
nurgas
platsi võtnud suur tume India päritolu raamatukapp (Casa Studio),
mis
on kui pereliige vanast kodust kaasa tulnud.
Söögilaua
vastasseinas, kuhu ei ulatu pimestav päevavalgus, on töölaud
disainlaualambi ja arvutiga, mis tänapäeval paberipoognate,
joonestuslaua ja rööpjoonlaua asemel sisekujundaja arsenali
moodustavad.
Nüansid keskpaigast kaugemal
Siin
majas ei ole ka lastetoad juhuslikud ja selgelt ajutised, vaid
tervikusse seotud (kuigi muidugi suhteliselt pika köiega). Perepoja
toas on loodud mereröövlimaailm, köiest käepidemetega Poppy
heledate
kappide ustelgi piidlevad tulijat altkulmu piraadid. Pesamuna tuppa
jõudes avaneb silme ees pilt, mis võtab peaaegu tummaks. Ka siin
ei
puudu mänguasjad, mis tavaliselt pildistamise peaaegu võimatuks
muudavad, kuid need on valitud ja välja seatud nii, et silm lausa
puhkab peal. Dominandiks on seinale maalitud puu, okstel 3D linnupesad
ja – majake lindude enestega... Koloriidilt tagasihoidlik, kuid
emotsionaalselt võimas.
Magamistoa seinu katab
sumeroheline lehemotiividega tapeet, valgele on truuks jäänud voodi ja
vahvad kõverjalgsed lauakesed peatsi kõrval. Tükike Indiat
on siingi
sahtlite ja nikerdatud draakonitega kapi kujul. Suure aknaga valget
vannituba eraldab magamistoast ruutudeks jaotatud klaassein, millest
pool on lükanduks. Kummalisel kombel meenutab see kõik sulnist
pühapäevahommikut verandal või kusagil ajalooga kuurordis
tervisvetel.
Oma osa mängivad selles muljes kumerduv vann ja kõverate jalgadega
lauale tõstetud valamu, valgus, mis kumab ruumi läbi niiskuskindlast
kangast voldikkardina, ning toredad lillelised põrandaplaadid... Ka
valge peegliraam – ikka nikerdatud, nagu viimasel ajal suurmoeks on
saanud.
Nagu pererahvas väidab, teeb sisekujundaja katsetusi
oma kodus. Siin oli suurim risk olnud laelaudis, nagu nad ise
tunnistavad. Seda pole nad ühegi kliendi puhul proovida saanud. Teine
risk oli lastega pere puhul nii palju valget. Selle kohta väidab Madle
imeks pannes, et valgel on h
ämmastavaid peiteomadusi. Alles siis, kui koristamine tõsiselt ette
võtta ja pindu lähemalt silmitseda, võib teha mõne
üllatava
“plekileiu”... Enamik valikutest põhines aga
väljakujunenud
seisukohtadel ja nendes pole tulnud pettuda.
8 olulist
- Tagasihoidlik hoone on ehituslik täistabamus.
- Maja sisemus avati suureks elutoaks.
- Ainuvalitsevaks on valge värv.
- Aktsendiks paar tumedat kunstiteose staatuses mööblieset.
- Kõik materjalid on nii kujundajate kui ka tellijate lemmikud.
- Lagi riskiti katta valge laudisega, mis läbis proovi edukalt.
- Lastetoad on oskuslikult liidetud tervikuga.
- Vannitoa õhulisust rõhutab väikesteks ruutudeks jaotatud klaasvahesein.
Arhitekt Pille Nagel
Sisekujundus Madle ja Aivar Mühlbach
Fotod Ingmar Muusikus
Sisekujundus Madle ja Aivar Mühlbach
Fotod Ingmar Muusikus