Herman kes? Catherine kuidas?
Euroopa troonihõivamise lugu algab Kuningate orus. Käes on 2007. aasta jõuluaeg. Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy on värskelt armunud ja tahab päikest võtta. Vahetult pärast jõululaupäeva põrutab ta koos uue sõbranna Carla Bruniga Egiptusesse. Alustuseks külastavad nad püramiide, seejärel reisivad Punase mere äärsesse Sharm El-Sheikhi kuurorti.
Seal Siinai poolsaare lõunatipus veedab samal ajal juhuslikult oma puhkust üks teine poliitika maailmastaar. Suurbritannia ekspeaminister ning ÜRO Lähis-Ida erisaadik Tony Blair on fanaatiline sportsukelduja. Siinai korallrahusid tunneb ta kui fantastilisi veealuseid aedu. Üks neist on teadjate ringis juba tuntud kui “Tony Blair Riff”.
Ei kesta kaua, kuni Blair ja Sarkozy lepivad kokku õhtusöögi. Kohtumine kulgeb nähtavasti parimas meeleolus. Maailmakodanik Blair räägib sujuvalt prantsuse keelt. Õhtu lõpetuseks teeb konservatiivne prantslane leiborist Blairile meelitava pakkumise. Kas tal oleks soovi kahe nädala pärast pidada Rahvaliikumise Liidu (UMP) parteikoosolekul kõne Euroopast?
Blair mõtleb – ning võtab pakkumise vastu.
Nii algabki võidujooks Brüsseli tippametitele. Euroopa hakkab kohe superstaari otsima. Sest 2008. aastal (vähemalt nii tundus tookord tulevik) hääletavad iirlased referendumil Lissaboni lepingu poolt. Ja EL saab pärast ligi kümnendi kestnud konstitutsioonivaidlust kaks uut tippametit. Euroopa Liidu Nõukogu alalise presidendi ning välispoliitika “kõrge esindaja”.
“Kui nimetame ELi presidenti, peame lati kõrgele seadma, selle asemel et otsida väikseimat ühist nimetajat,” ütleb Sarkozy mõni päev pärast naasmist sukeldumisparadiisist. Ta lisab, et peab Blairi üheks “Euroopa suurtest”.
12. jaanuaril 2008 astub britt Pariisis UMP parteikoosoleku lavale ning peab leegitseva kandideerimiskõne Brüsseli komandörikohale. “Euroopa ei ole vasaku või parema küsimus,” ütleb ta, “vaid küsimus tulevikust või minevikust! Tugevusest või nõrkusest!”
Kuid veel samal päeval avab sotsiaaldemokraatliku parteipere liige, Prantsuse opositsioonijuht François Hollande rinde Blairi vastu. “Seisukoht, mille ta võttis Iraagi invasiooni osas,” hindab Hollande, “tähendab, et ta ei saa Euroopa president olla.”
Seega on tekitatud diskussioonis Euroopa prestiižse ametikoha ümber üks peamine vaidluskoht. Mitte ainult Euroopa sotsialistid ei ole need, kes arvavad, et võimatu on anda rahujõu ELi juhtimine sõjaõhutajale. Vasakpoolsete ridadest lähtuvad Blairi vastased lammutuskatsed ei tähenda, et Euroopa ei tunneks enam vasakut ja paremat.
ELis on võimul 17 konservatiivset valitsusjuhti, 6 sotsiaaldemokraati ning 4 liberaali. Ei möödu nädalatki, kui Sarko-Blairi duo kampaania avalöögi järel algab Euroopa tippude nimel vaidlus.
Euroopa Parlamendis alustavad konservatiivid oma kandidaatide otsimisega. Saksa CDU/CSU rühma juht Werner Langen ütleb, et endiste valitsusjuhtide hulgast leiaks vägagi kvalifitseeritud isiksusi. “Mulle meenuvad kristlikud demokraadid Jean-Claude Juncker ja Wolfgang Schüssel.”
Langen tekitab kaks uut leeri. Kas ametikandja peaks tulema väikesest riigist (Juncker on luksemburglane, Schüssel austerlane) või suurest?
Kas ta peaks olema sisemine mänedžer või hoopis väline esindusisik? Lissaboni lepingu ähmased määratlused lubavad mõlemat.
Angela Merkel sooviks Brüsseli uues peremehes näha pigem vahendajat kui esindusisikut. ELi lavalaudadel on liidukantsler tuntud kui väikeste sõbranna. Tema peaks integratsioonitalenti Jean-Claude Junckerit heaks ametikandjaks.
Juncker on ELi kõige staažikam peaminister ning tunneb Brüsseli nõukogu hoovusi paremini kui keegi teine. Eurogrupi juhina on ta end tõestanud stabiilsuse loojana. Lisaks räägib ta perfektselt saksa keelt.
Enda kandidaati pole Euroopa suurimal riigil pakkuda. Kõlab üldine arvamus, et nõukogu president peaks olema valitsusjuhi kogemusega. Keda võiks Saksamaa siis ringi saata? Üks valitsusliige loetleb: “Helmut Schmidt, Helmut Kohl, Gerhard Schröder.” Mitte kedagi.
Kantsler satub raskesse seisu. Saksamaa ja Prantsusmaa, seda nõuavad partnerluse rituaalid, peavad ametikoha täitmise küsimuses ühiselt üles astuma. Jättes kõrvale Pariisi ja Londoni härrade sõprussuhted, saab üha selgemaks, et Sarkozy ja Junckeri puhul põrkuvad kaks vastuolulist natuuri: eputrilla ja musterpoiss.
Sarkozy ja Junckeri vahel läheb jageluseks oktoobri alguses 2008. Ajal, mil Prantsusmaa on ELi eesistuja, tabab maailmajagu finantskriis. Sarkozy muutub kannatamatuks. Ta arvab, et eurogrupi juht Juncker ei tegutse majanduskonjunktuuri toetamiseks piisavalt.
Sarkozy sooviks USA eeskujul Euroopa finantssektorit toetada miljardite suuruse abipaketiga. Ta kutsub euroala peaministrid eritippkohtumisele Pariisi. Juncker valab talle seal külma vett krae vahele. “Ma ei näe vajadust sellise programmi käivitamiseks Euroopas,” ütleb luksemburglane.
Sarkozy on lolliks tehtud. Kulisside taga olevat ta vihast vahutanud.
Vaadete lahknemine sunnib Saksamaa ning Prantsusmaa kompromisskandidaati otsima. Järsku on selleks aega terve maailm, sest reedel, 13. juunil 2008 hääletab 53,4 protsenti iirlastest Lissaboni lepingu vastu. Euroopa on šokis.
Plaan uued ELi ametid 1. jaanuariks 2009 jaotada on päevakorrast maas. Läheb enam kui aasta, enne kui Iirimaa valitsus julgeb teise referendumi välja kuulutada. Diskussioon ametikohtade üle lükkub edasi.
Septembris 2009, kui teisel hääletusel tuleb Iirimaal jaatav vastus, algab see uuesti.
Üks Prantsuse diplomaat arvab, et Pariis surub Blairi läbi. Sest vahepeal on ka Itaalia Silvio Berlusconi oma toetusest märku andnud. “Kes julgeks Blairile ei öelda?” küsib Pariisi diplomaat. Blairi toetus Iraagi sõjale on “teemaks avalikule arvamusele, mitte aga 27 riigipeale, kes ta ametisse nimetavad”.
Kuid ka riigipead oskavad mässata. 2009. aasta oktoobri alguses moodustavad ELi kolme väikese liikmesriigi peaministrid Blairi vastu faalanksi. Need kolm on Jean-Claude Juncker, Jan Peter Balkenende (Holland) ja Herman Van Rompuy (Belgia). Beneluxi riikide valitsusjuhid koostavad paberi, mille läkitavad Euroopa valitsustele. See on sõjakuulutamine suurtele – ning samas enesereklaam.
Berliinis vaikib Angela Merkel endiselt. Kuid salamisi mõtleb kantsler ilmselt üha konkreetsemalt Herman Van Rompuyle. Van Rompuyst saab Belgias suur lepitaja. Hiljuti kuninga poolt ametisse saadetuna õnnestub tal lõhestunud riigis käivitada seni vastuolusid tekitanud riigireform.
Saksa välisministeerium saadab kantslerile flaamlase “isikuprofiili”. Dokumendis seisab, et “Herman Van Rompuy on peaminister vastu oma tahtmist .[–] Oma usaldusväärsuse ning vaikimisoskusega (“Sfinks”) pälvis ta 2007. aastal suure kuningliku usalduse. Ta on kompetentne ja läbilöögivõimega. [–] Vaatamata kõneosavusele ei otsi ta mikrofone ja rambivalgust.”
“Sfinks” – selle hüüdnime jätab kantsler meelde. 29. ja 30. oktoobril 2009 trehvavad 26 ELi riigipead regulaarsel tippkohtumisel. Veel enne kui kõik valitsuslennukid on Brüsseli lennujaamas maandunud, avaldavad Euroopa sotsiaaldemokraatlike parteide juhid karmikõlalise otsuse. Nad ei taha Blairi. Punkt.
Koosolekute vaheajal läheb kantsler Herman Van Rompuy juurde. Merkel ütleb talle, et olevat kuulnud, et teda nimetatakse sfinksiks. See on ju huvitav. Öeldakse, et Van Rompuy oli selle peale naernud.
Riigipead sondeerivad neljasilmavestlustes võimalikke ELi presidendi / ELi välisministri kombinatsioone. Van Rompuyga tabaks kantsler kaks kärbest ühe hoobiga. Euroopa (poliitika)laval on ta nii plekitu, et Sarkozy leiaks vaevalt, millega teda rünnata. Peale selle võtaks belglane väikestelt riikidelt hirmu, et ELi juhiks tulevikus suurriikide “direktoorium”.
Saksa delegatsioonist on kuulda lõpuks rõõmsat sõnumit. Merkel ja Sarkozy olevat personaliküsimuses ühel meelel.
Kelle osas? Diplomaadid vaikivad.
Pool nädalat hiljem teatab Belgia ajaleht Le Soir, et Van Rompuy olnud pärast kohtumist väga üllatunud. Ühele oma ministritest olevat ta usaldanud: “Kuidas võidakse minu peale mõelda? Olen alles mõne nädala olnud peaminister! Ja siin jätkub tööd!”
Belgias tekitab muret kõlakas, et Merkel tahab Van Rompuyd Euroopasse värvata. Olgugi et mees on olnud ametis veel lühikest aega, on belglased temast juba sisse võetud. “Maa on leidnud kapteni, kes võib-olla ei kutsu esile ehtsat entusiasmi,” arvab üks suur päevaleht, “aga väärtustatakse tema inimlikke omadusi, diskreetsust ja efektiivsust.” Belgiale on paraku saatuslik, et täpselt sellist kaptenit otsib EL.
17. novembril, kaks päeva enne suurt ametisse nimetamise eritippkohtumist, sosistab üks Briti diplomaat Financial Timesile: “Rootslased (ELi eesistujariik – EE) tahavad Van Rompuyd ametisse panna.” Aga et belglane koha saaks, peab Sarkozy nõus olema ning britid peaksid Tony Blairi kõrvale jätma. Kelle saavad nad selle asemel?
Euroopa Parlament leiab feministliku vastuse. Parlamendi president Jerzy Buzek mõtiskleb, et ei mõjuks hästi, kui kumbagi ametisse ei leitaks naist. Roheliste fraktsiooni asejuht Rebecca Harms hoiatab “Saudi Araabia tingimuste” loomise eest. Europarlament peab ELi välisministri kinnitama, sest temast saab samas ka komisjoni liige.
“ELi välisministri” profiil on sellega ette joonistatud. Ta peab olema naine, britt ning sots.
Samal moel aheneb päev enne otsustavat kohtumist nõukogu presidendi valikunimekiri. Tippkohtumise päeval, 19. novembril käib kõik korraga väga kiiresti. Veel enne 27 riigipea õhtusööki jõuavad ELi sotsiaaldemokraatidest valitsusjuhid ühisele arusaamale, et Euroopa välisministri kohale esitatakse Briti ELi kaubandusvoliniku Catherine Ashtoni kandidatuur.
Kell 18 istuvad Brüsseli nõukoguhoone üheksanda korruse kõik 27 “bossi” suure ovaalse laua ümber. Rootsi eesistuja esitleb oma lemmikkombinatsiooni. Van Rompuyst peaks saama nõukogu president, leedi Ashtonist välisminister.
“Üksmeelne otsus on tehtud,” kuulutab Angela Merkel veerand kümme õhtul. “Euroopa stardib uude ajajärku.”
Oma esimese kõne peab Herman Van Rompuy tuubil täis pressisaalis prantsuse, hollandi ja inglise keeles. “Ma ei ole sellesse ametisse pürginud,” ütleb ta, “kuid ma võtan selle julgelt vastu.”
Teisena esitleb end Euroopale Catherine Ashton. Ta räägib spontaanselt, huumoriga ning naeratab.
“Välismaalt helistatakse sellele, keda arvatakse Euroopa eest rääkivat,” ütleb Angela Merkel Brüsselist lahkudes.
